Reykjaviki maraton on mul mõttes olnud juba pikka aega. Ja et mõte vaid mõtteks ei jääks, nii leidsingi end eile hommikul Keflaviki lennujaamast. Veidi kesklinnaga tutvumist ja tõdemist, et Reykjavik ise on ikka üks päris tõsine turistikas. Aga ilus ja omapärane, mis siin ikka.

Pärastlõunal käisime ära ka expol. Expo toimus Laugardals spordihallis (stardi-finišialast kaugel eemal). Kuna maraton ise on väikene (etteruttavalt võin mainida, et maratoni lõpetas ca. 1 000 jooksjat, poolmaratoni ca. 2 000 jooksjata ja 10K suurem hulk inimesi), siis ei osanud expost nagu midagi oodatagi. Aga expo üllatas igati postiivselt. Numbrite kättesaamise ala oli suur, särgiala ka, isegi ca. 20 erinevat kauplejat ning mõned maratonitutvustajad. Expo liikumissuund oli igati sujuv. Stardinumbrit enne expole tulekut ei olnud, kui kohale tulid, kontrolliti nime nimekirjast ja siis põhimõtteliselt saidki karbist järgmise numbri, mis siis nimega ära seoti, selline huvitav numbri saamise viis siis. Ajavõtu kiip oli vanaaegne valge  nagu meil Eestis kunagi kasutati, mille pidi ilusti finišis tagasi andme. Väike nostalgiahetk. Expolt lahkudes viimase asjana taheti veel suur makaronipakk kotti suruda, aga loobusin, mis ma ikka nendega peale hakkan ja koju ei ole ka mõtet lennukiga vedada.

Ilma osas kartsin kõige rohkem tuult, kuna Reykjaviki maraton on kuulus oma tuulte poolest. Ilmaennustus lubas vihma ja õnneks vaid natuke tuult. Eks ma siis selleks vihmaks valmistusin, aga suur oli üllatus, kui tegelikult hommikul tuli vaid ülikerget uduvihma ja enne starti jäi seegi järgi. Maraton ise oli siis peaaegu kuivad (vahepeal viskas veel paar korda uduvihma), temperatuur ca. 12 kraadi, asfalt märg, tuult veidi. Aga tuul ei olnud üldse nii hull, kuna mu põhiline trennikoht on Pirita tee, siis sellist tuulekarastust on trennides saanud küll 🙂

Start oli 8:40 (kas ei ole kiiksuga stardiaeg?) Laekjargatal koos poolmaratoni alustajatega. Veidi aega võttis, et autole parkimiskoht leida, sest hommikul oli juba pea terve vanalinn liiklusele kinni pandud. Lõpus pidime vist ca. 1 km kõndima, et stardialasse jõuda. Ma olin juba unustanud, kui mõnus on ikka nii väikese maratoni start, kuidagi sujuvalt loogiline. Ca 15 minutit enne starti jõudsin stardialasse, ei mingit WC järjekorda ja stardikoridori võis valida vastavalt ajasoovile. Natuke ootamist ja siis juba pidas lühikese kõne Kathrine Switzer ning tema poolt tuli siis ka maratoni stardipauk.

Alguses oli rada natuke linna vahel, siis oli üks hästi lahe tänav, kus eramajade trepil olid inimesed ja elasid pühapäeva varahommikul kaasa. Üks pereisa mängis saksofoni, teine mõnd teist pilli jne. Väga lahe atmosfäär ja kaasaelamine. Seejärel imeilusad veevaated, natuke tööstuspiirkonda ja taas vaated veele. Seejärel oli pikk sirge laugelt mäest üles ja mäest alla, tagasipööre ja seesama pikk sirge tagasi ja mäeke teistpidi üles ja alla. Siiani jooksime koos poolmaratoni jooksjatega ja oli täitsa „suurmaratoni” tunne. Aga siis suunati maratoni jooksjad ära, algas kõnnitee ja kitsa kergliiklustee lõigud. Kuna jooksjaid oli ka tunduvalt vähem, siis tekkiski selline „külamaraton” tunne. Selline vahva kontrast, omamoodi isegi mõnus kontrast. Kõnniteed, pargike, koplid loomadega (lehmade, hobuste ja lammastega), veel tänavaid, sõiduteed ületav sild, tunnel, käänak ja imeilus kosk ja veel üks väike tunnel. Seejärel oli pikalt, pikalt jooksu roheluses, mingist hetkest tekkis vasakule poole ka veelaht ja mäevaated. See oli imeilus lõik, tõesti ilus. Mingi hetk oli taas hommikust tuttavat teed ja siis tegime poolsaare tipus täiendava lõigu. See lõik oli mu teine lemmiklõik looduse mõttes. Rohelus, kõrkjad, veevaated, kerge tuul, vaikus. Mõtled, kus kohas ma olen, see ei saa ju olla linnamaraton. Lõppu 5 km oli juba taas hommikust tuttav. Käänak ja pikk lõpusirge.

Pärast finišit suunati maratonijooksjad oma alale, kus sai medali, fooliumkile ja pakuti vett, spordijooki, banaani, soolasaia. Kiibi eemaldamine oli ka siis paariminutiline protseduur, mulle sattus üks nobe neiu, kes kärmelt harutas mu jooksujalanõu topelt sõlme lahti, mässas nööridega ja sidus paelad veel ilusasti kinni, teenindus missugune 🙂 Ja oligi kõik, maratonialast välja ja autosse ning hotelli pesema.

Korraldusliku poole pealt igati vaid kiidusõnad. Toitlustuspunkte oli piisavalt tihedalt, kõike mis soovisid oli seal olemas. Raja suunamine oli ok. Mis hakkas silma oli see, et kuigi näiteks kesklinna piirkonnas oli palju inimesi rajaääres, siis nad elasid kaasa omadele, võõrastele eriti ergutushüüdeid ei hõigatud. Muidu igati ok väikemaraton imeilusa, huvitava ja suhteliselt lauge rajaga.

Enda jooks oli taas võitlus krampidega. Raskeimad lõigud olid 4.-10. km (vasak reiepealne) ja 35.-42. km (mõlemad reiepealsed). Vahepeal oli samas täiesti super jooksutunne. Lisaks veepunktides venitamisele tegin vist jooksupeal ka ca. 20 seisu ja venituspausi. Lõpuaeg 3:44:12. Kekmine pulss 163 bpm, kalorikulu 2 190 kcal, kokku 42 221 sammu. Kuna täna oli mõnus jooksuekskursioon Reykjaviki eri linnaosades ja nägi peamised vaatamisväärsused ilusti ära siis homsest linnast välja, matkasaapad jalga ja tutvuma Islandi loodusega.