Arhiiv kuude lõikes: august 2023

Helsingi maraton (19.08.2023) – minu 26. maraton

Kui tavaliselt on igas pealinnas aastas üks suurem maraton, siis Helsingis on neid kaks. Helsinki City Marathon ja lihtsalt Helsinki Marathon. Kusjuures City Marathon on see vanem (aastast 1980), alguse ja lõpuga Olümpiastaadionil. Aastaid tagasi toimus see augustis. Minagi jooksin 2010. aastal seal augustis oma esimese maratoni. Nüüd on see maraton aga kolitud maikuusse. Augustis toimub hoopis Helsinki Marathon. See on hoopis teiste korraldajate poolt tehtud üritus. See peaks olema sama seltskond, kes 2014. aastal alustas konkureeriva poolmaratoni korraldamisega ja siis 2018 täispika maratoniga.

Ühest küljest on lahe, et ühte pealinna mahub kaks suuremat maratoni. Üks suve alguses, teine lõpus ja rajad on erinevad. Aga osalejate arv kannatab ja see suurema maratoni melu ja elu samuti. Näiteks 2010 oli Helsinki City maratonil 4 513 lõpetajat ja 2023. aastal 1 196 lõpetajat. Helsinki maratonil oli 2023. aastal 886 lõpetajat. Nagu näha, ei anna praegu mõlemad kokkugi nii palju lõpetajaid, kui omal ajal ühel oli. Samas seda suuremat melu üritavad mõlemad üritused saavutada sellega, et maratoniga samal päeval ja samal rajal toimub poolmaraton.

Ma ise valisin augustikuise maratoni. Olen umbes kuus ja pool aastat sihipärasest jooksmisest eemal olnud. Jooksin ikka, aga keskmiselt paar korda nädalas 5 km, max 7 km väga kergeid/aeglaseid jookse. Kevadel tekkis taas maratonimõte ja täpselt 01.05.2023 sai kava jälgima hakatud. Esimesed pühapäevased pikad jooksud tulid ikka väga vaevaliselt. Seal mai alguses suutsin vaevu 14 km järjest joosta. Aga kuidagi sujuvalt läks see kõik kava järgi. Juulis olid juba pikad jooksud 26 ja 28 km juures. Ilusa pulsi ja mõnusa enesetundega. Koormustestil sai ka käidud ja sealt sain treenimisele rohelise tule ning sobivad treeningu pulsitsoonid. Seega mai alguses ma maratoni veel läbi joosta poleks suutnud. Augusti keskpaigaks oli aga piisavalt enesekindlust, et seal maratoni stardijoonel taas seista. Minu taas esimene maraton 🙂

Helsinki maratoni põhikoht on Meripuisto park. Välitelgist saab päev varem kätte numbri. Reedel ca. 17 paiku olid seal ikka korralikud järjekorrad. Panime aga tähele, et laste numbrite järjekorras polnud peaaegu kedagi. Laste numbrid käes, küsisime, et äkki on võimalik ka enda oma saada – muidugi oli vastus ja saingi kiirelt numbri kätte. Vabandust kõigi ülipikas järjekorras seisjate ees. Numbrit oli võimalik kätte saada ka võistluspäeva hommikul ja siis ei olnud pea üldse järjekordi. Võistlussärk tuleb osalustasust eraldi lisana osta. Rahalised osavõtunumbrid: osalus 51 EUR (registreeritud seal keskel, mitte päris eisimeses voorus, ehk saab ka odavamalt), särk 15 EUR (tundmatu firma tehniline särk), lastejooksu osalus 12 EUR/laps.

Start oli laupäeval kell 8:30 koos poolmaratoniga (lõpetas sel aastal 1 522) ja teatemaratoni jooksjatega. Pool tundi hiljem said stardi ka 10K jooksjad. Kui päev varem vaatasin, et tuleb mõnus jooksuilm 16-19 kraadi ja vihma lubas vaid tunnikese jooksu ajal, siis hommikul hotellist välja astudes kohkusin kohe ära. Tibas vihma ja ma polnud üldse mitte selleks valmis. Pidin ca. 1,8 km kõndima, et stardialasse jõuda. Tegelikult ei saanudki väga märjaks ja külm ka ei olnud. Selline seenevihm ja seda jätkus paariks tunniks. Teise poole sai juba kuivas joosta. Seega algus siis märjal asfaldil koos porilompide “võluga”. Samas vihm ei häirinud. Hullemad olid tuulehood. Päikest ei näinud ja oli pilves ilm. Stardiala oli sujuv ja loogiline. Koti sai ära anda kiirelt. Ainult riietumistelke või kohta, kus vihmavarjus olla, ei olnud. Kõik kolme distantsi jooksjad võisid siis oma eeldatava aja järgi stardikoridori valida. Mingit hullu melu polnud, kümnest tagasi lugemine ja mass hakkaski liikuma.

Raja ringide arv oli huvitav. Kõigepealt üks 21K ring (koos poolmaratoni jooksjatega) ja siis kui teised lõpetasid siis veel kaks ca. 10K ringi. Tiirutamist kui palju. Jooksu oli nii autoteel kui ka kõnniteel. Kõnnitee osad olid esimesel ringil eriti kitsad. Lisaks asfaldile oli ka munakiviteed ja pinnast. Pargiteel jäid pargipingid ootamatult ette ja pidi manööverdama, et neist mööda saada. Ühes kohas esimesel ringil oli lausa ca. 20 cm aste teel, millest pidi alla hüppama, see oli küll ootamatu. Rada läks läbi ka ühest ehitusplatsilt või tühermaalt ning seal oli megasuur ja sügav porilomp. Kuna mina “veetakistusest” läbi joosta ei tahtnud, sain suure kaare sisse joosta. Samas rada ise oli suhteliselt tasane. Helsingi kohta kohe üllatavalt tasane. Laugemaid tõuse ja laskumisi ikka oli, aga need ei häirinud. Merevaated olid ka ilusad. Sattusin täiesti sellistesse linnaosadesse, kus varem pole käinudki. Kõige tüütum osa oli minu arvates see Hernesaari poolsaare edasi-tagasi lõik. Vaadata polnud seal midagi, tuul oli tüütu ja ringi lõpp lähedal. Jooksma pidi seda kokku kolm korda. Toitlustuspunktides pakuti spordijooki ja vett. Punktid ok ja topse oli igati piisavalt (ka esimesel rahvarohkel ringil). Selles osas vaid kiidusõnad. Ergutuspunkte oli ka, peamiselt DJ puldid, üks tantsutrupp jäi meelde ja üks bänd ka.

Tegelikult mulle väga meeldis see üks pikk ja kaks lühikest ringi. Kui pikk oli tehtud olid väga häälekad rajanäitajad, kes suunasid poolmaratoni jooksjad finišisse ja maratoni jooksjad paremale mere äärde uuele ringile. Uuele ringile minna oli kuidagi kerge, mitte, et lähen pikale ringile, vaid just lühikesele, 10K on ju ikka tehtav. Ja siis kui taas ca. 32. kilomeetri peal seal oled, siis mõtlesin, et no mis, ainult 10K veel. Kuidagi lihtsam oli ennast niimoodi motiveerida. Tegelikult läksid mul kaks viimast ringi ikka raskeks ja tempo langes. Baastreeningu põhi on puudu. Jõutrenne pole olnud. Maratonitrenni ja pikki otsi on ikka vähe olnud ja eks ma teadsin ka, et see ca. 3,5 kuud ettevalmistusaega peaaegu nullist alustades pole piisav. Aga mis üllatas oli see, et mingit haamrit ei tulnud. Paar venituspausi tegin aga muidu jooks lõpuni välja. 37. kilomeetri paiku oli mu oma ergutusmeeskond ka raja ääres. Ergutasid, lõid plaksu ja jooksid kaasa sadakond meetrit. Mega armas. Lõpu 5 km tulid endalegi üllatuslikult lihtsalt. Finiši taustaks kõlas ei miski muu kui Käärija Cha Cha Cha, kas oli nüüd juhus või lasti seda seal kogu aeg (no siis on soomlased küll veidi hulluks läinud).  Finišis sai medali ja igasugu nänni. Miinus oli see, et soojenduskilet ei antud. Pidi päris pikalt kõndima pakihoidu. Samuti ei olnud riietumistelki. Jaki sai peale panna aga päris lõdisev oli ikka niimoodi 1,8 km tagasi hotelli kõndida. Oma vesivillid ja hõõrdumishaavad on ka ikka olemas. Kanged reiepealsed ja lihasvalu ning õhtuks tekkis 37,5 palavik ka. See on see teine maratoni pale, mille olin unustanud.

Mida veel mainiks on see, et päris palju oli välismaalasi. Lõpetajate arvu järgi on ju tegu väikemaratoniga, aga nimi vist on nii kõlav. Enda hotelliski oli jooksul osalejaid päris palju. Näiteks jooksis minust jooksu ajal mööda Taiwani jooksuklubi särgiga jooksja ja siis teine ja siis kolmas ja siis küll mõtlesin, et palju neid veel tuleb?

Medal on neil sama disainiga (vist algusest peale), muudavad lihtsalt paela ja taustavärvi. Sel aastal on siis barbiroosa ja lilla. Samasuguse medali saavad siis nii maratoni lõpetajad kui ka poolmaratoni lõpetajad.

Numbreid ka. Aeg oli 4:15:17 (bruto 4:16:21). Esimene pool 2:01:49 ja teine 2:13:28. Keskmine pulss 156 bpm. Kulus 2 504 kcal. Keskmine kadents 169 spm.