Arhiiv kuude lõikes: mai 2015

Kopenhaageni maraton (24.05.2015) – minu 20. maraton

Kopenhaageni maraton on mul maratonide soovilistis olnud juba mitu aastat. Varasemad aastad ei sobitunud väga kalendrisse ja nii saigi see lõpuks sel aastal plaani võetud.

Expo oli väikene. Numbrite ja särkide kättesaamine oli välitelgis, kauplemisala Sparta Hallis. Paar uut ja huvitavat brändi oli aga üldiselt ikka vanad tegijad. Põhipartner oli Nike ja see ala oli kõige suurem. Maratonisärk oli väga hea, küll ei olnud neil XS suurust aga S oli ka ok. Materjal on minu lemmik ja niipea, kui särki katsuda sain oli selge, et teen siis seda, mida ma varasemad 19 maratoni teinud ei ole, panen võistlusteks just saadud selle uue maratonisärgi selga.

Laupäeval rikkusin täiega maratonieelse päeva põhireeglit. Turistitasime ja kõndiseme vist ca. 15 km maha. Õhtuks tundsin, et vasaku reie tagakülg on valus. Siis oli küll tunne, et no pole võimalik, saan kõndimisest vigastuse (jooksmisest pole veel olnud). Eks väike ärevus tekkis, kas hommikul on ka veel valus aga nüüd võin öelda, et kui jooksujalanõu jalga sai, polnud kogu maratoni vältel seda tunda. Aga eks see totrus oli. Laupäevase päevaga nägime põhimõtteliselt Kopenhaageni ära ka.

Hotelli valisin stardipaigale lähedale. Seega kui start oli 9:30, siis sain ilusti kaheksani magada (ööund tuli isegi 9 tundi ehk korralik väljamagamine). Hommikusöögiks taaskord 750 ml rohelist smuutit ja kõik. Jooksuriided selga ja kell 9 väljusime hotellist. Ikka mõnusalt lähedal oli hotell. Väike kõndimine, WC-järjekord ja sulandusingi juba stardimassi. Stardikoha võis valida ise vastavalt ajasoovile. Stardikoridoridel aeda ei olnud. Mul läks ca. 7 minutit seismist ja ootamist enne kui stardijoone sai ületada ja jooksma hakata.

K1

Ilm oli imeilus. Alguses veidi jahe aga paari kilomeetri järel tuli päike ja super jooksuilm. Tuult oli mõnes kohas aga see oli pigem mõnusaks jahutuseks.

Olen siis endiselt oma toitumise eriprogrammil ehk siis väldin igasuguseid suhkruid. Geelid, spordijoogid, banaan ja minu kunagised ülimad lemmikud apelsinilõigud olid siis taas mulle täielikult keelatud. Jooksen rohelise smuuti pealt. Mees oli sel korral rohelise smuutiga kilomeetripunktis 18, 24 ja 38. Kõik toimis ideaalselt. Igas veepunktis jooksin tagumiste veetopside juurde, kiirelt vett ja reiepealsete venitust (krambiennetuseks) ja edasi. Pikemad pausid rajaääres seismisega olid siis rohelist smuutit juues. Paar korda jäin veel rajaäärde, et reiepealseid venitada aga üldiselt oli krambivaba jooks sel korral.

Energia poolest oli minu parim maraton senistest. Ülimalt ühtlane ja püsiv energia. Väga hea enesetunne. Kui tagasi vaatan kilomeetriaegu siis on ka sealt näha ühtlane tempo. Ikka väga mõnus on joosta niimoodi maratoni. Lõpus oli veel selline tunne, et jookseks edasi kui võimalik oleks.

Kopenhaageni maratoni rada

Maratoni juurde tagasi. Rada on lauge ja kuigi peaaegu kõik Kopenhaageni vaatamisväärsused olid ilusti rajaääres siis ütleksin, et tegelikult oli igav rada. Seda enam, et osaliselt kattus teises pooles rada esimese poole rajaga. Samas rohelust oli (Faellendparke oli üks mu lemmiklõikudest), jooks üle sildade ja jooks munakividel (millegipärast ka minu lemmiklõigud). Rajal ruumi oli (kokku lõpetas 9 752 jooksjat), vahepeal oli väga lai aga samas oli ka lõike, kus rajapiiret polnud ja pealtvaatajad olid raja suhteliselt kitsaks surunud ja seal oli siis seega väga kitsas. Mis Kopenhaageni maratonist kindlasti väga hästi meelde jääb on pealtvaatajad. Kesklinna osas oli neid ikka väga palju ja väga häälekalt. Natuke meenutas Saksamaa maratone, kus peredega oldi tulnud raja äärde kaasa elama, nii tundus ka siin. Seega kaasaelajad jäid häälekalt meelde. Lõpusirge oli ka väga pikalt, pikalt ääristatud.

K4

Finišis sai esimesena punase roosi (väga lahe kompliment kõigile naisjooksjatele) ja medali. Kile peale ja taastustoitudest sain vaid juua vett. Muidu pakuti jogurtit, puuvilju ja alkoholivaba õlut vist ka. Kotihoid ja riidevahetustelgid (nii meestele kui naistele) olid ka ilusti olemas, kuid vaja mul neid seekord ei läinud. Tõttasin kiirelt hotelli.

Numbrid: 3:51:33, 2 410 kcal, keskmine pulss 165 bpm.

K3

Sain 20 maratoni kokku, plaanilisi maratone sel aastal enam ei ole, paar plaanivälist mõtet on, kui realiseeruvad siis tulevad väikesed kokkuvõtted, kui ei, siis ongi kõik – blogi lõpp. Kõike head ja ilusaid maratonijookse!

Rock’n`Roll Madrid maraton (26.04.2015) – minu 19. maraton

Maraton oli hea ettekääne minna ja vaadata, mida see hispaanlaste pealinn endast kujutab. Muidu ju polekski nagu põhjast sinna minna. Kui nüüd ausalt ütlen, siis suurlinna melu mõttes meeldib see linn mulle isegi rohkem kui Pariis näiteks. Vaatamisväärsusi oli aga mitte midagi eriliselt suurt (põhimõtteliselt 1,5 päevaga sai olulisemad sümbolid nähtud). Mis mulle Madriidi puhul meeldib on see, et hästi vähe on lauget maad ikka tõusud ja laskumised ja hästi palju on rohelust.

Laupäeval jõudsime expole vist ainult tunnike pärast avamist. Selleks ajaks oli maja ees juba meeletu järjekord. Mis siis ikka võtsime järjekorra lõppu ja sai seismist ca. 40 minutit. Numbrite alal oli ruumi väga palju, ainult kauplejate alal oli kitsas ja seetõttu vist seda massi ka järjekorraga piirati. Vanu ja tuntud kaubamärke aga ka uusi ja huvitavaid minu jaoks. Pigem väike expo ja inglise keelt ikkagi väga paljud seal ei oska. Aga naeratus, paber ja pliiats ja müük saab toimuda.

MM1

Varasemad nädalad hoidsin ikka Madriidi ilmateatel pilku peal ja lubas kena kuiva ilma. Reedel lennukis avastasin aga ajalehest, et lubatakse äikesetormi! Kuigi laupäev oli kuiv ja päikeseline siis jah lubas öösest vastu pühapäeva sadu. Ja maratonipäev pidi tulema sajus. Nonii, sellist kogemust mul veel ei olnudki.

Kaks teemat veel. Esiteks kuigi kogu talve olin terve siis nädal enne maratoni hakkasin kurguvalu tundma. Käiku läksid kõik tervisenipid, et sellega võidelda. Nüüd võib öelda, et toimis – maratonipäeva hommikul oli kurk ok.

Teiseks, kaks kuud tagasi läks mees toitumise eriprogrammile ja et see tal õnnestuks pean seda ise ka kaasa tegema. Nüüdseks oleme juba tervelt kuu ilma igasuguste suhkruteta (nii kunstlike,- looduslike- kui ka puuviljasuhkruteta). Süsivesikurikkad toidud (pastad, riis, tatar, kartul jm) on ka kõik keelatud. Ehk siis kõik tüüpilised maratonieelsed ja maratoni käigus tarbitavad energiaallikad (spordijook, geelid, banaan jm) on minu jaoks keelatud. Tegelikult oligi minu jaoks enne maratoni kõige ärevam hetk see, kuidas ma maratoni energia mõttes vastu pean. Energia saab sellise toitumisprogrammi käigus kätte rohelistest komponentidest tehtavast smuutist ja keharasvadest. Ülemineku hetk oli keha jaoks väga raske, ca. 1,5 nädalat olin nagu mustas augus jooksutrennide mõttes, energia oli täiesti maas, oli trenne, kus iga kilomeetri järel tegin sieisupausi, sest lihtsatl ei jaksanud. Aga see läks üle ja hea enesetundega jooksud tulid taas kaks nädalat enne maratoni tagasi. Smuutimasin oli kohvris ilusti kaasas, laupäeval leidsime vahva rohelise turu ja nii ma laupäeva õhtul hotellis oma smuutid valmis blenderdasin. Mingit eelnevat energiatankimist ma veel õppinud ei ole, seega oli laupäev toitumise mõttes tavapärane. Maratonipäeva hommikusöögiks oli siis 750 ml rohelist smuutit ja kõik.

Hommikul tibutas veidi vihma. Õnneks üli vaikselt ja vahepeal isegi mitte aga ikkagi püsivalt. Mees sai hotellist vihmavarju, mul oli kilejakk. Hotellist starti läksime bussiga, lõpu 2 km pidime jalutama. Sujuv ja arusaadav stardiala. Veidi sebimist oli, sest stardialal olid ka 10 kilomeetri jooksjad (kes küll said stardi pool tundi hiljem) ja ka poolmaratoni jooksjad (kes said stardi koos meiega), aga ei mingit trügimist ega tormamist. Stardikoridoris ootasin aia ääres, mees teisel pool ja sain viimasel hetkel kindad, mütsi ja jaki talle anda. Riietuseks läks käiku pikad püksid ja pikkade varrukatega pluus. Stardis küll vaatasin, et olen valesti riietunud, kõik olid lühikeselt riides. Aga nüüd võin öelda, et minu jaks oli see just õige riietus.

Start ja mineks. Lai tee, kitsas ei olnud. Rajast veel niipalju, et kuigi oli tõusulõike (enamasti lauged) siis kuidagi tunnetuslikult oli pigem rohkem laskumisi. Rada mulle väga meeldis. Algus oli veidi tüütult kilomeetritepikkune sirge aga hiljem läks mõnusalt käänuliseks. Põhilised Madriidi vaatamisväärsused olid ilusti kõik rajaäärest näha. Mõnusad rohealad ka vahelduseks. Rahvast rajaääres alguses väga ei olnud. Kaks lõiku (Plaza del Sol ja Calle Mayor) on meelde jäänud, kus oli paksult pealtvaatajaid rajaääres aga muidu ikka vähevõitu. Lõpusirge Retiro pargis muidugi oli paksult rahvast täis. Aga eks ilm tegi oma. Mis Rock’n Roll maratoni korraldusse puutub, siis muusikalisi punkte oli aga oleks oodanud rohkem (paari aasta taguse Seattle Rock’n Roll korralduse põhjal) aga kuna Madrid on vaid paar aastat selles seerias olnud siis ju alles õpivad. Kokku lõpetas maratoni 11 729 jooksjat (neist naisi 1 192).

Madriidi maratoni rajakaart

Ja nüüd siis peamine maratonitegur ehk vihm või õigemini paduvihm. Sain ekstreemselt mõnusa kogemuse – maraton paduvihmas. Nagu ütlesin, siis alguses tibutas kergelt, esimesed kilomeetrid (ca. 10 kilomeetrini) olid peaaegu kuivad aga siis hakkas vaheldumisi seenevihm, paduvihm, seenevihm, vahepeal natuke kuiva jne. Temperatuur ise oli tegelikult soe 12-16 kraadi, lõpus külmem. Lõpu tunnikese sain ikka mõnusalt külmas paduvihmas joosta. Kusagil sinna 30 kilomeetri kanti oli veel võimalik joosta nii, et porilompe sai vältida aga pärast seda enam eriti mitte. Kui ise sai porilompide ja inimeste vahel slaalomit tehtud, siis mõni kõrvaljooksja pani ikka julmalt porilombist läbi ja pritsis mõnuga tossud täis. Ehk siis seal 30.ndate algusest hakkasin ise ka täiega porilompidest läbi jooksma. Kõik-kõik oli läbimärg ja lisaks siis hakkas külm ka nahavahele pugema. Hullumeelne kogemus, iga normaalne inimene oleks toas aga mass „ebanormaalseid” jookseb paduvihmas maratoni. Lõpusirge paduvihmas, rajaäär ääristatud vihmavarjude all seisvate ergutavate kaasaelajatega – see jääb meelde.

Pärast finišit pidi kõndima, medal kaela ja toidukraamist võtsin ainult veepudeli. Lootsin korralikku vihmakeepi aga vihmaga ei olnud nad tõenäoliselt arvestanud, sai vaid väikse kiletüki õlgadele. Pildistamine paduvihmas. Mees andis mulle kilekoti vahetusriietega ja kitsukeses WC-s sain siis riided vahetutud. Kahju, et korraldajad ei olnud vihmaoludega kohandunud. Mõni riietustelk oleks võinud ikka olla. Ikka üli mõnus tunne oli olla, kui kuivad riided selga sai. Nii kiiresti kui võimalik tagasi hotelli ja otse sooja vanni (tean-tean jalad peab külma vanni panema) aga nii-nii-nii külm oli sees …

Enda jooksust ka. Algus oli tegelikult väga mõnusalt lihtne ja üli hea enesetundega. Üks raskemaid lõike oli mul 5-10 km, mil jalgades hakkasid krambid. 8. kilomeetril tarbisin magneesiumi, aitas. Jalad said korda ja edsi läks taas hea enesetundega. Kõndisin igas veepunktis, läks igas vist ca. 200 ml vett sisse. Mõnes veepunktis läks veidi kauem, sest venitasin jalgu (ennetuseks). Magneesiumi võtsin veel kolmel korral. Energia ja enesetunde poolest väga hea jooks. Esimest korda oli mees nõus tulema ka rajaäärde (varem on olnud vaid alguses ja lõpus), leppisime varem kokku, et kilomeetril 19 ja 34 on ta smuutiga vastas. Need olid siis minu toitlustuspunktid. Lõigutasingi enda jaoks maratoni oma kahe toitlustuspunkti järgi – 19. ja 34. kilomeeter. Mõlemas seisin ja jõin. Esimeses tarbisin ca. 400 ml vist ära ja pidas ilusti järgmise puhktini vastu. 34. kilomeetril vist sai veidi vähe tarbitud (oleks pidanud endale rohkem sisse sundima). Lihtsalt läbiligunenud külm tunne oli sees. Alguses oli peale seda veel ok aga ca. 5 kilomeetrit enne lõppu hakkas selline kummaline sisevõitlus – energiat nagu oleks aga jalad keeldusid koostööst, järgmisel hetkel nagu oleks jalad jälle korras aga energiat poleks. Mageneesiumi polnud ka enam võtta. Ei saanudki aru, mis see siis oli. Küllap ikka jäi energiat väheks (kuigi jah, nüüd rajaprofiili tagantjärele vaadates hakkas just 37. kilomeetrist lõpuni lauge tõusulõik). Pildike mudamülkas ka – jäägu siis Madriidi meenutama.

MM3

Aga kokkuvõtteks minu eksperiment, et joosta maraton ilma spordijookide, geelide jm õnnestus. Saab küll vee ja rohelise smuuti pealt hea enesetundega maratoni joosta. Tempo oli lõpuni välja suhteliselt ühtlane, järsku äralangemist ei tekkinud. Isegi viimased 5 km (vaatamata eelpool kirjeldatud kummalisele tundele) oli normaalne tempo võrreldes varasemaga.

Numbrid: 4:02:26. Keskmine pulss 164 bpm, kalorikulu 2 276 kcal.

MM 4