Oslo maraton on suhteliselt väike maraton. Sel aastal lõpetas maratoni 2 388 jooksjat. Üritus ise on aga palju suurem. Hommikul antakse start maratonile. Lõuna paiku poolmaratonile ja pärastlõunal (alles kell neli läbi) 10K-le. Seega sportliku päeva mõttes väga sarnane (ka jooksjate arvult, poolmaratoni lõpetajaid ca. 8 500, 10K lõpetajaid ca. 5 000) Tallinna omale. Sarnasus Tallinnaga on ka mõnes mõttes rada – kaks ringi ja suhteliselt lauge profiiliga. Erinevus on veidi see, et nad on suutnud ringi nii sättida, et jooksed ühe ringi jooksul veel vahepeal stardi-finišiala lähedalt mööda. Kahe ringi maratoni korral on see üks kordki finišist möödumine raske aga lausa kolm korda, see on mõnus väljakutse.
Kodulehel ei ole neil just kõige parem. Segadus oli ka Start Cardiga. Nimelt tuli maratoninädala alguses kiri, et teisipäev, kolmapäev saadavad kõigile Start Cardid ja vaid selle ja ID-kaardi ettenäitamisel saab expol stardinumbri kätte. Aga neil oli seal mini segadus ja Start Card saabus e-maile alles neljapäeva pärastlõunal.
Kogu üritus toimus Oslo Raekoja esisel platsil. Expo jaoks oli püstitatud suur telk. Maratoni numbrid mahtusid ilusti kolme laua taha. Star Cardi ettenäitamisel sai numbriümbriku. Expo müügiala oli täitsa ok. Suur peasponsori Adidase ala ja ca. 15-20 müüjat ja mõned maratonide tutvustajad. Väike negatiivne emotsioon tekkis expo lõpus. Numbriümbriku ettenäitamisel sai riidehoiu koti ja kel ümbrikul kirjas said ka särgi. Kuigi olin päris kindel, et maksin särgi eest, siis oli see info kuidagi Start Cardi ja numbriümbriku reas kaotsi läinud. Ja kuna mul tõestuseks arvet ei olnud siis nii ma särki ei saanudki. Hotellis otsisin e-mailidest arve üles ja olin kindlasti maksnud särgi eest aga mis siis ikka, ei viitsinud maratonipäeval tagasi ka minna seda uuesti küsima. Las siis olla aga kel kava Oslo maratoni kunagi joosta, siis olge t-särgi osas tähelepanelikum.
Start anti kell 9:30, mina olin teises laines ehk 9:35 aga jooksma sain sujuvalt seal kahe laine vahepeal. Ilma osas lubas nädala alguses vihma (ja selleks ma ka valmistusin) aga võta näpust, stardipäeva hommikul säras päike. Sooja oli ca. 12-16 kraadi. Tuult oli vaid veidike. Üldiselt väga ilus ilm.
Rada mulle meeldis. Rada oli üldiselt piisavalt lai. Tiirutamist eri linnaosades. Vahepeal oli maratonirada mööda trammiteed (sest trammiliin oli kinni). Väga meeldis ka lahe ääres jooksmine, vaatega jahisadamale. Tjuvholmenist põikasime ka sisse ja see linnaosa hakkas kohe väga meeldima (õhtul käisime seal turistitamas ka ja ikka väga lahedalt läbimõeldud kaasaegne linnaosa). Seejärel oli mingi osa rajast Oslo rannapromenaadil, kus siis möödusime ka stardi-finišialast. Ooperimaja oli ilusti rajaääres vaates. Seejärel hakkasid edasi-tagasi lõigud. Ehk kiiremad tulid vastu. Huvitav rajalõik oli kindlasti konteinerterminali territoorium suurte erivärvi konteineritega. Ainus meeldejääv tõus oli siis sild üle raudtee. Üks tähelepanek veel selles osas, et edasi-tagasi rajalõikudel olid kilomeetripostid vaid ühel pool teed (ja sama number oli mõlemal pool posti) ja see ajas vahepeal ikka segadusse küll. Seal sillalõigul olid väikeste vahemaadega samas rajaääres 15.,18.,39.,36. km rajatähis, ise otsusta siis kus sa just minnes või tulles oled. Ühesõnaga segadusttekitav. Seejärel jätkus jooks ümber botaanikaaia ja sealt jäi meelde ca. 1 km pikk laskumine. Seejärel möödusime taas Ooperimajast ja siis juba päris kesklinna tänavatele. Jooks piki Karl Johani tänavat oli väga lahe. Keskel olid jooksjad ja mõlemal pool aiast väljas oli ruumi ostlejatele. Mõnus rahvarohke piirkond. Ja otsevaates uhke kuningaloss. Natuke veel tiirutamist ja siis viiski rada juba stardi-finišialale ja uuele ringile. Kogu rajal oli päris palju 90 kraadiseid järske kurve. Aga see ei häirinud, tegigi huvitavamaks jooksu. Raja ääres oli nii bände, tantsutruppe (baleriinidest salsatantsijateni) kui ka erinevaid trummareid. Üks meeldejäävamaid oli kindlasti Drum Ladies, punastes vormimundrites naised, kes marssisid ja trummi tagusid. Mõnus ergutus oli kindlasti ka konteinerite vaheline trummipunkt.
Toitlustuspunktid olid vee ja spordijoogiga hästi varustatud. Samuti leidus mõnes banaani. Mis silma hakkas, siis nii mitmeski punktis pakuti ka Coca-Colat. Ühes sai energiabatooni tükikesi ka ja raja eelviimases punktis pakuti ka Red Bulli. Vat seda polnud veel maratonirajal näinud.
Enda jooks oli nii ja naa. No polnud seda head jooksutunnet pea kogu jooksu vältel, selline keskmine jooksutunne. Vahepeal tegin taas venituspause reiepealsete venitamiseks aga väga hulle krampe polnud. Ehk siis selline keskmine tiksumine ja siis 40. kilomeetril tuli mingi imehea jooksutunne. Jalad muutusid kergeks ja selline super tunne. Seega viimased 2 km ma põhimõtteliselt lendasin rajal. Nii kerget finišit pole vist varem olnudki. Selline naljakas kogemus siis. Finišinali oli muidugi see, et kui mehele helistasin, et olen finišis ja nii mõnusa tundega, siis ta ütles, et mine lippa siis poolik ka otsa (poolmaratoni start hakkas ca. 8 minuti pärast). Vat seda väljakutset ma veel vastu ei võtnud.
Finišis sai medali ja koti igasugu sööginänniga (salaamivorstist kaneelisaiadeni). Aga mida finišis ei olnud oli soojenduskile. Minu arust nii oluline detail maratonijooksu juures aga no jah. Õnneks oli mul hotell ca. 300 meetri kaugusel sain veel tempoka kõnniga kiirelt hotelli ja külm ei hakanud.
Lõpuaeg 3:49:45, 2 157 kcal ja keskmine pulss 164 bpm.