Pärnumaa Võidupüha poolmaraton (22.06.2024)

Teen siis sel aastal poolmaratonidest ka kokkuvõtted. Võidupüha poolmaratonil olin senini osalenud täpselt üks kord – 2016 ja aeg oli siis 1:49:36. Aga nii korraldaja kui ka rada on muutunud, võrreldav oli tolle korraga vaid ürituse nimi ning stardi- ja finišipaik. Tegelikult otsus sel korral taas sinna jooksma minna tekkis kevadel, mil nägin nende uut rajakarti. Poolmaratoni rada oli viidud rohkem rannapiirkonda. Pärnu, suvi, mõnus suveilm – lähen ja vaatan ja kogen.

Start oli Reiu puhkekeskusest 17:00. Tallinnast hakkasime sõitma 14:30 ja jõudsin ilusti 40 minutit enne starti kohale. Vahetult enne oli Pärnust tulnud buss jooksjad maha pannud ja nii saingi kogu stardieelse aja sisustada järjekordades (numbri kättesaamise ja WC). Koti sai ka maha jätte, viidi Pärnu. Rahvas seisis ja plaksutas maratoni jooksjatele. Start tuligi ootamatult kiirelt. Läksin stardialasse, kümnest tagasilugemine ja minek. Olin kuidagi väga hea koha saanud, esimesel kitsal metsaralõigul ei olnud ei tagant kiiremaid tulejaid ega ka aeglaseid ettejääjaid. Sai kohe mõnusas endale sobivas tempos seal joosta. Tegelikult panin sel korral klapid kõrva ja olin 19 km oma muusikamullis. Minu puhul väga hästi toimib, kergem ja mõnusam on joosta küll.Allikas: https://www.psl.ee/sundmused/parnumaa-voidupuha-maraton/rajakaart-koos-tp-punktidega/

Allikas: https://www.psl.ee/sundmused/parnumaa-voidupuha-maraton/rajakaart-koos-tp-punktidega

Rada mulle isiklikult väga meeldis. Oli pinnakatte erinevusi – metsarada, kruusateed, eri kvaliteediga asfalti, auklikku kruusateed, liivast rada jne. Põhimõtteliselt oli esimene ca. 10 km rada metsavahel (tunneli ja suure maantee äärne lõik välja arvata) ja teine pool rajast siis kõnniteedel rannaga paralleelselt. Metsa ja linna kontrast ning super ilm (21 kraadi ja päike). Lõpus oli päris rannapiirkonnas tunda seda mõnusat Pärnu suve fiilingut. Ja kui vähegi naeratasid, naeratati ja plaksutati vastu nii pargipinkidelt, niisama seisjate poolt kui ka välikohvikutest. Poolmaratoni lõpetas sel aasta 179 jooksjat. Rajal kitsas küll ei olnud. Pigem oli lõpu pool väike hirm, et kaotan eesjooksja silmist ja turistide keskel ei leia seda õiget rajamärgistust. Kui suunavat silti või suunajat polnud olid puude külge seotud lindid. Neid tasus otsida. Aga “päästjad” olid veerandmaratoni kiiremad, kes tagant tulid.

Juuni on mul tegelikult jooksupuhkuse kuu ehk taastun kahest maratonist ja tahaks olla puhanud juulis algavaks uueks jooksukavaks. Seega on juunis nädala sees kavas vaid taastavas tsoonis jooksud ja et veidi kiiremaid liigutusi teha siis nädalalõppudesse valisingi võistlused. Aga reegel on see, et täiega pingutama ei lähe, mõnus ja kerge peab olema. Selline mõnus ja kerge minu jooks oligi. See soe ilm sobib mulle ka kohe kuidagi hästi. Kuulasin muusikat ja nautisin Pärnut. No on ikka ilus see suvine Pärnu – rooside ja elevantide linn 🙂

Finiš oli Iseseisvuse väljakul (kusjuures ma siiani arvasin, et see on Rüütli plats, nimevahetus on kuidagi uudisena kõrvust mööda läinud), seal sai ilusa medali ja joogi. Pakihoiust sai kiirelt koti ja siis küsisin, kus riiete vahetamise koht on. Näidati kõrval olevale telgile, mille peal oli lihtsalt silt “riietumine”. Ehk siis naistel ja meestel oli ühine riietumistelk. Et nagu mida? Läks õnneks, sisenedes oli see tühi ja kiirelt tegutsedes ei kohanud sel ka kedagi. Kiitust saavad joogipunktid, mida oli poolmaratoni rajal 6 ja seal sai nii vett kui spordijooki. Taaskasutatavad topsid ja prügikastid ilusti olemas. Raja märgistus oli väga hea.

Jooksu numbrid: aeg 1:42:55, keskmine tempo 4:53 min/km, keskmine pulss 166 bpm (max 184), kadents 174 spm, kalorikulu 1147 kcal. Esimene 10K 49:16, teine 10K 49:04 ja lõpu 1,1 km 4:35.

Jalanõu: Asics Metaspeed Sky+. Sobisid igale pinnasele.

Lisa energia: enne starti 1 Maurten 225C tahke batoon, geelid 8. ja 15. kilomeetril. No ja kõrvaklappidest kuulatud muusika võiks ka siia liigitada.

Juunis 2023 jooksin Narvas poolmaratoni ajaga 2:02:40, keskmine pulss oli siis 165 ja see oli täiesti maksimum, mida joosta suutsin. See oli siis umbes kuu pärast taas jooksuga tegelema hakkamist. Nüüd aasta hiljem oli aeg sama pulsi juures ca. 20 minutit kiirem. Pole paha. Ehk kui ikkagi on aastate pikkune jooksupõhi all ja tekib pikem paus (isegi kuue ja poole aasta pikkune nagu mul), siis tegelikult tuleb see eelnev vorm ikka tagasi küll. Kulus umbes aasta, aga tuli. Käisin eelmisel nädalal koormustestil ja võrreldes eelmise suvega olid lävekiirused ja südame löögisageduse tsoonid ikka kõvas muutuses. Eelmise suve anaeroobne lävekiirus oli saanud nüüd aeroobseks lävekiiruseks 🙂 Põnev on olnud see aasta ….

Stockholmi maraton (01.06.2024) – minu 28. maraton

Millalgi eelmise aasta suvel maratoni plaane tehes avastasin, et see päris Stockholmi maraton on mul veel jooksmata. 2012. aastal jooksin seal Juubelimaratoni aga see oli teine rada ja teine jooks. Seega panin ennast kirja. Kavas vaid maraton (ehk ei mingeid lühemaid jookse samal rajal ja päeval) ja 23 000 jooksjat, kõlas mõnusalt. Ühtlasi sai sellega ka kõik Põhjamaade pealinnade maratonid joostud.

Expol käisime ära neljapäeva õhtul ca. 2 h pärast avamist. Siis oli rahulik, sai kiirelt numbrid kätte. Peasponsor Adidasel oli suur ala. Messiala ise oli pigem väiksem ja suunatud rohkem kohalikele (silma hakkas spordiklubi, reisibüroo jne tutvustusboks).

Maratoni start oli laupäeval 12:00. Nii tavatu stardiaeg. Aga samas oli väga lahe see pikk ja mõnus hommik. Metroost väljusime 11:20. Mina võtsin suuna stardialasse ja abikaasa läks lastega mänguväljakule aega parajaks tegema (Humlegårdeni pargi mänguväljak sai kõvasti kiita).

Stardiala oli suur plats, numbrikoti sai kiirelt ära anda aga siis silmasin meeletut pikka WC järjekorda, no mida? Sappa polnud küll tahtmist võtta. Läksin WC-de juurde uurima, mis toimub, ja seal selgus, et tegelikult oli 4 järjekorda moodustatud, 3 olid lühikesed, üks siis meeletult pikk (sest algas pakihoiu juurest ja ju kõik võtsid sinna sappa siis). Ehk tegelikult vaid 5 minutit järjekorda ja saigi suuna võtta starditähe väravasse. Väravast läbi ja siis suunati stardikoridorisse. Vat see oli aeglane tibusammul liikumine aga ikkagi liikumine. Samas 10 minutit enne starti olin ilusti stardikoridoris. Rootsi hümn ja südametuksete heli ning kaugusest võis näha punast tossu. Oligi start. Kõndisin ligi viis minutit kuni üle stardijoone sain. Start oli Olümpiastaadioni kõrval, finiš Olümpiastaadionil.

Ja nüüd 2024 aasta Stockholmi maratoni põhiline teema – ILM. Oli 26 kraadi ja laus päike (ok, stardis oli 24). Meeletu, meeletu kuumus. Minu üks kuumimaid maratone. See ilm ja see jooks jääb meelde. Higi ja sulanud asfaldi lõhn. Kiituseks saab öelda, et joogipunkte oli väga tihedalt, iga ca. 4 km tagant. Ja kõigis jätkus vett. Kasutuses olid papist topsid. Ütlen ausalt, seisin igas veepunktis ja jõin miinimum 2, enamasti isegi 3 topsi. Oli punkte, kus sai vaid topsi ja siis pidi ise aluse või tünni seest vett võtma. Aga mis sest, vähemalt sai. Kui võimalik võtsin ka vähemalt ühe topsi spordijooki ja lisaks siis enda geelid. Hapukurki, banaani, kohvi ja isegi puljongit sai tarbitud.

Veejahutus punkte, mille alt sai läbi joosta, oli rajal ka mitmeid. Lisaks siis mitmeid ja mitmed pealtvaatajad pihustatavate käsipritsidega ja isegi veepüssidega. Raja ääres oli väga palju rahvast, ergutasid ja hüüdsid, istuti kohvikus ja vaadeldi möödujaid. Muusikalisi punkte oli ka mitmeid, DJ pultidest kuni puhkpilli orkestrini. Möll ja melu rajaääres ja paksult rahvast rajal. Samas üli kitsas oli vaid paar korda, ikka sai manööverdada ja mööduda. Kahte kokku kukkuvat jooksjat nägin ka ja lisaks oma viis, kuus, teeperves seisvat või istuvat ning paar korda kiirabi ka. Kui reklaamiti, et maratonil osaleb läbi aegade suurima osalejat arv ehk 23 000 jooksjat, siis finišiprotokollis oli lõpuks ca. 17 000 lõpetajat. Ehk sooja ilma loobujaid ja kadu ikka oli.

Vaatamata üli soojale ilmale oli kogu minu jooks super hea enesetundega. Energia laadimine ja vee tarbimine läksid kõik super hästi. Veepunktides tegin igas ka reiepealsete venitusi ja kuna neid oli nii tihti, siis joostes pingeid ei tekkinud (mis mind 6 nädalat tagasi Viinis vaevas). Mulle tõesti meeldis see rada ja see kuumus. Tegin negatiivse spliti, küll 19 sekundiga, aga ikkagi. Ehk kokku ühtlane jooks algusest lõpuni. Ok, 39. kilomeeter oli nõrk. Tekkis peapööritus ja võtsin tempo veidi maha. Aga sellele järgnevas veepunktis toibusin ja lõpp oli jälle väga hea super enesetundega ning hea tempoga.

Oma ergutusmeeskond oli siis rajaääres 12,5. ja 41. kilomeetri juures. Eelmisel õhtul käis hull klapitamine, normaalse mänguväljakuga parkide ja maratoniraja võrdlus. Kus on ühisosa? Leppisime punktid kokku. Ühte punkti jõudis mu ergutusmeeskond 3 minutit liiga hilja (olin sealt juba mööda jooksnud), aga pole hullu. Muidu on see kokku leppimine ikka nii lahe, hakkad juba vähemalt kilomeetri varem silmadega otsima ja nii need kilomeetrid lendavadki seal rajal nii kiiresti.

Finiš olümpiastaadionil tuli kuidagi kiiresti, õnneks sai ikka 2/3 ringi joosta. Ikka nii lahe on sellel vanal staadionil lõpetada. Medal kaela ja staadionilt välja. Pudel vett sai korraga joodud. Seejärel suunati tagasi suurele stardi (nüüd siis juba finiši) alale. Sealt sai finišeerija särgi ning lõpetaja koti nänniga. Oli olemas ka isikliku rekordi kell. Kes selle jooksis, sai seda seal helistada. Siis oli lahe ala (mida varem näinud polnudki), numbri alusel kuvati suurele ekraanile lõpuaeg. Ehk sai kohe oma lõpuaja teada. Kui soov, sai selle taustal ka pilti teha. Sõnumiga saadetud lõpuaega on mitmel pool olnud, aga Stockholmis oli siis hoopis selline süsteem. Seejärel sai võtta pakihoiust koti ja oligi kõik. Alalt välja ja läbi see maraton oligi.

Mulle väga meeldis Stockholmi maraton. Rada oli hea ja lauge (mõni tõus on meeles ja pikk sild ka ca. 30 kilomeetri kandis). Vaatamisväärsused ilusti raja ääres. Korraldus super. Näiteks rajaga ristuvatele trammiteedele oli punane vaip pandud, et ei komistaks. Samuti olid kõnnitee ja autotee üleminekud ajutiselt asfalteeritud kalleteks. Stardi- ja finišiala oli lai ja avar. Pealtvaatajate kaasaelamine super. Hea lähedal Eestile ja lennukiga saab alla tunni kohale.

Rahalised osalusnumbrid / maratoni osalustasu registreerudes suve lõpus teises voorus 91 EUR (2025 aastaks on seda teise vooru hinda juba tõstetud 5 EUR võrra). Finišeerija särk (korralik Adidase oma) oli hinnas. Lastejooksud olid ca. 18 EUR/laps. Sai korraliku Adidase särgi, medali, nännikoti ja finišeerimise Olümiastaadionil. Jooks ise oli päev pärast maratoni ja lühim distants 1,6 km. Ehk sain ka taastavat jooksu teha lapse kõrval kaasa joostes.

Maraton numbrites / Aeg 3:47:19 (esimene pool 1:53:49, teine pool 1:53:30), keskmine pulss 158 bpm, kalorikulu 2 400 kcal, kadents 177 spm. Garmin näitas 42,95 km ehk ma hakkan juba oma Garmini täpsuses kahtlema.

Jalanõud / Joostud sai Asics Metaspeed Sky+ ga. Tagasi Asicsi juures.

Lisa energia / Enne starti 1 Maurten 225C tahke batoon. Joostes iga 45 minuti järel Maurten 160 energiageel (kokku 4 tk). Skeemi võtsin Maurteni kodulehelt ja no toimib väga hästi minu puhul, juba teist maratoni järjest.

Stockholmi maratoni medalil on igal aastal kujutatud erinevat vaatamisväärsust Stockholmi linnas. Sel aastal oli selleks Kontserdimaja.

Helsinki City Run poolmaraton (11.05.2024)

Helsingi suurim poolmaraton toimub mai alguses. Running Day`ks on kuulutatud maikuus üks laupäev, mil toimub siis maraton, teatemaraton, poolmaraton ja 5K jooks. Lastejooksud toimuvad päev varem. Ehk suur suur sportlik päev. Eelmise aasta lõpus registreerisin ennast poolmaratonile (osalustasu 54 EUR). Tegelikult oli mul super plaan  – “emadepäeva kink” iseendale ehk saaks 2+2 h laevas rahulikult raamatut lugeda ja Helsingis siis mõnusa poolmaratoni joosta. Aga kui plaanist perele rääkisin, siis mai alguseks oli ikka nii, et sujuvalt olid kõik kaasas 🙂 Laevas sai siis veedetud kokku 4 tundi lärmakas laste mängutoas. Mina sain oma “rahu ja vaikuse” poolmaratonil ja lapsed said mõnusa päeva SeaLife-is ja Linnanmäki-s.

Jooksupäeva keskpunkt on Helsingi Olümpiastaadion. Minu poolmaratoni start oli 14:30. Kuna me liiga vara Helsingisse minna ei tahtnud, siis sai valitud laev, mis jõudis sinna 12:30 (numbreid pidi kätte saama 13:30ni). Veidi kiireks läks aga lõpuks ikka kõik sujus nagu kellavärk. Varuplaanina olin valmis rajale minema ka hilisemates gruppides (ja ju oleks ikka numbri ka kätte saanud). Võiks lisada, et Olümpiastaadionil oli siginat, saginat, rahvast jm nii palju. Aja surve ka. Hea, et suutsin peast üldplaani meenutada, kus mis on (numbri kättesaamine, pakihoid, start, pesemine). Juhatavad sildid küll olid aga need jäid rahva varju. Ühesõnaga teist korda minnes oleks palju kergem seal orienteeruda.

Poolmaratoni lõpetas sel aastal 7 577 jooksjat. Kuigi rada oli kitsas siis lasti jooksjad rajale 10 minutiliste gruppidena. Ja reaalselt oodataksegi ära 10 minutit ennem kui uus grupp rajale lasti. See oli väga hea, sest nii ei tundnud ma kordagi, et rajal oleks kitsas olnud. Alustasin teises grupis koos tempogrupiga 1:50. Jooksin mingi 2 km nendega ja tundsin, et täna võiks siiski rohkem pingutada. Jooksin siis vaikselt eest ära, mis oli väga hea otsus. Rajal oli väga palju vaba ruumi, mingis kohas keerates tekkis lausa segadus, kuhu nüüd, sest mitte ühtegi jooksjat polnud ees näha. Natuke maadlesin taas reiekrampidega/pingetega, venitus ja pihustatav sprei (mida ühes joogipunktis lasti) aitas. Krambid/pinged kadusid ca. seitsmeks kilomeetriks. Kusagil poole peal oli ka pistmist nii hullult, et hingata oli raske. Aga möödus. Jooksin omas tempos, mingi 3 korda leidsin ka veidi kiirema tempoga jooksjad ja siis sai rohkem pingutatud paari kilomeetriseid lõike.

Rada mulle meelis, mõnusad Helsingi tõusud ja laskumised. Mitmed sillad. Jooksu pargiteedel. Puude varju. Ilusad veekogu vaated. Uued ja vanad linnaosad. Mingid lõigud rajast olid tuttavad augustikuisest Helsingi maratoni rajast. Hobukoplite koht oli ka meeletult tuttav ja siis meenus, et 2013 sai joostud seda sama poolmaratoni, kui see veel eraldi jooksuüritusena toimus. Päris sama rada polnud aga lõigud küll. Lõpetamine Olümpiastaadionil oli ka muidugi väga lahe. Ilm mulle meeldis: ca. 13 kraadi, päike ja tugevad tuulehood. Lühikeste käiste hooaeg sai avatud. Kuigi päikesekreemi ei pannud, siis mingit päikesepõletust ka ei saanud, seega väga intensiivne see päike ka polnud. Pärast finišit sai medali ning kohe anti ka Värska. No nii lahe üllatus ja super hea oli. Kiirelt pakihoidu ja kohe lähedal oli ka pesemine ja riiete vahetamine. Taaskord kiitus, sest tõesti olid väga lähedal. Väike kõnnak ja liitusin lõbustuspargi seltskonnaga.

Aeg 1:44:08. Keskmine tempo 4:56 min/km. Keskmine pulss 166 bpm (max 176), kadents 175 spm. Esimene 10K 49:27 ja teine 10K 49:02. Kuidas see viimane 1,1 km nii aeglane oli, 5:39? Venituspaus läks vist pikale.

Jalanõud Adidas Adizero Adios Pro 3. Kerged ja kiired, aga tekitavad mulle hulle vesiville. Peab midagi muud ikka otsima … 

Viini maraton (21.04.2024) – minu 27. maraton

Helsingi maraton (19.08.2023) – minu 26. maraton

Kui tavaliselt on igas pealinnas aastas üks suurem maraton, siis Helsingis on neid kaks. Helsinki City Marathon ja lihtsalt Helsinki Marathon. Kusjuures City Marathon on see vanem (aastast 1980), alguse ja lõpuga Olümpiastaadionil. Aastaid tagasi toimus see augustis. Minagi jooksin 2010. aastal seal augustis oma esimese maratoni. Nüüd on see maraton aga kolitud maikuusse. Augustis toimub hoopis Helsinki Marathon. See on hoopis teiste korraldajate poolt tehtud üritus. See peaks olema sama seltskond, kes 2014. aastal alustas konkureeriva poolmaratoni korraldamisega ja siis 2018 täispika maratoniga.

Ühest küljest on lahe, et ühte pealinna mahub kaks suuremat maratoni. Üks suve alguses, teine lõpus ja rajad on erinevad. Aga osalejate arv kannatab ja see suurema maratoni melu ja elu samuti. Näiteks 2010 oli Helsinki City maratonil 4 513 lõpetajat ja 2023. aastal 1 196 lõpetajat. Helsinki maratonil oli 2023. aastal 886 lõpetajat. Nagu näha, ei anna praegu mõlemad kokkugi nii palju lõpetajaid, kui omal ajal ühel oli. Samas seda suuremat melu üritavad mõlemad üritused saavutada sellega, et maratoniga samal päeval ja samal rajal toimub poolmaraton.

Ma ise valisin augustikuise maratoni. Olen umbes kuus ja pool aastat sihipärasest jooksmisest eemal olnud. Jooksin ikka, aga keskmiselt paar korda nädalas 5 km, max 7 km väga kergeid/aeglaseid jookse. Kevadel tekkis taas maratonimõte ja täpselt 01.05.2023 sai kava jälgima hakatud. Esimesed pühapäevased pikad jooksud tulid ikka väga vaevaliselt. Seal mai alguses suutsin vaevu 14 km järjest joosta. Aga kuidagi sujuvalt läks see kõik kava järgi. Juulis olid juba pikad jooksud 26 ja 28 km juures. Ilusa pulsi ja mõnusa enesetundega. Koormustestil sai ka käidud ja sealt sain treenimisele rohelise tule ning sobivad treeningu pulsitsoonid. Seega mai alguses ma maratoni veel läbi joosta poleks suutnud. Augusti keskpaigaks oli aga piisavalt enesekindlust, et seal maratoni stardijoonel taas seista. Minu taas esimene maraton 🙂

Helsinki maratoni põhikoht on Meripuisto park. Välitelgist saab päev varem kätte numbri. Reedel ca. 17 paiku olid seal ikka korralikud järjekorrad. Panime aga tähele, et laste numbrite järjekorras polnud peaaegu kedagi. Laste numbrid käes, küsisime, et äkki on võimalik ka enda oma saada – muidugi oli vastus ja saingi kiirelt numbri kätte. Vabandust kõigi ülipikas järjekorras seisjate ees. Numbrit oli võimalik kätte saada ka võistluspäeva hommikul ja siis ei olnud pea üldse järjekordi. Võistlussärk tuleb osalustasust eraldi lisana osta. Rahalised osavõtunumbrid: osalus 51 EUR (registreeritud seal keskel, mitte päris eisimeses voorus, ehk saab ka odavamalt), särk 15 EUR (tundmatu firma tehniline särk), lastejooksu osalus 12 EUR/laps.

Start oli laupäeval kell 8:30 koos poolmaratoniga (lõpetas sel aastal 1 522) ja teatemaratoni jooksjatega. Pool tundi hiljem said stardi ka 10K jooksjad. Kui päev varem vaatasin, et tuleb mõnus jooksuilm 16-19 kraadi ja vihma lubas vaid tunnikese jooksu ajal, siis hommikul hotellist välja astudes kohkusin kohe ära. Tibas vihma ja ma polnud üldse mitte selleks valmis. Pidin ca. 1,8 km kõndima, et stardialasse jõuda. Tegelikult ei saanudki väga märjaks ja külm ka ei olnud. Selline seenevihm ja seda jätkus paariks tunniks. Teise poole sai juba kuivas joosta. Seega algus siis märjal asfaldil koos porilompide “võluga”. Samas vihm ei häirinud. Hullemad olid tuulehood. Päikest ei näinud ja oli pilves ilm. Stardiala oli sujuv ja loogiline. Koti sai ära anda kiirelt. Ainult riietumistelke või kohta, kus vihmavarjus olla, ei olnud. Kõik kolme distantsi jooksjad võisid siis oma eeldatava aja järgi stardikoridori valida. Mingit hullu melu polnud, kümnest tagasi lugemine ja mass hakkaski liikuma.

Raja ringide arv oli huvitav. Kõigepealt üks 21K ring (koos poolmaratoni jooksjatega) ja siis kui teised lõpetasid siis veel kaks ca. 10K ringi. Tiirutamist kui palju. Jooksu oli nii autoteel kui ka kõnniteel. Kõnnitee osad olid esimesel ringil eriti kitsad. Lisaks asfaldile oli ka munakiviteed ja pinnast. Pargiteel jäid pargipingid ootamatult ette ja pidi manööverdama, et neist mööda saada. Ühes kohas esimesel ringil oli lausa ca. 20 cm aste teel, millest pidi alla hüppama, see oli küll ootamatu. Rada läks läbi ka ühest ehitusplatsilt või tühermaalt ning seal oli megasuur ja sügav porilomp. Kuna mina “veetakistusest” läbi joosta ei tahtnud, sain suure kaare sisse joosta. Samas rada ise oli suhteliselt tasane. Helsingi kohta kohe üllatavalt tasane. Laugemaid tõuse ja laskumisi ikka oli, aga need ei häirinud. Merevaated olid ka ilusad. Sattusin täiesti sellistesse linnaosadesse, kus varem pole käinudki. Kõige tüütum osa oli minu arvates see Hernesaari poolsaare edasi-tagasi lõik. Vaadata polnud seal midagi, tuul oli tüütu ja ringi lõpp lähedal. Jooksma pidi seda kokku kolm korda. Toitlustuspunktides pakuti spordijooki ja vett. Punktid ok ja topse oli igati piisavalt (ka esimesel rahvarohkel ringil). Selles osas vaid kiidusõnad. Ergutuspunkte oli ka, peamiselt DJ puldid, üks tantsutrupp jäi meelde ja üks bänd ka.

Tegelikult mulle väga meeldis see üks pikk ja kaks lühikest ringi. Kui pikk oli tehtud olid väga häälekad rajanäitajad, kes suunasid poolmaratoni jooksjad finišisse ja maratoni jooksjad paremale mere äärde uuele ringile. Uuele ringile minna oli kuidagi kerge, mitte, et lähen pikale ringile, vaid just lühikesele, 10K on ju ikka tehtav. Ja siis kui taas ca. 32. kilomeetri peal seal oled, siis mõtlesin, et no mis, ainult 10K veel. Kuidagi lihtsam oli ennast niimoodi motiveerida. Tegelikult läksid mul kaks viimast ringi ikka raskeks ja tempo langes. Baastreeningu põhi on puudu. Jõutrenne pole olnud. Maratonitrenni ja pikki otsi on ikka vähe olnud ja eks ma teadsin ka, et see ca. 3,5 kuud ettevalmistusaega peaaegu nullist alustades pole piisav. Aga mis üllatas oli see, et mingit haamrit ei tulnud. Paar venituspausi tegin aga muidu jooks lõpuni välja. 37. kilomeetri paiku oli mu oma ergutusmeeskond ka raja ääres. Ergutasid, lõid plaksu ja jooksid kaasa sadakond meetrit. Mega armas. Lõpu 5 km tulid endalegi üllatuslikult lihtsalt. Finiši taustaks kõlas ei miski muu kui Käärija Cha Cha Cha, kas oli nüüd juhus või lasti seda seal kogu aeg (no siis on soomlased küll veidi hulluks läinud).  Finišis sai medali ja igasugu nänni. Miinus oli see, et soojenduskilet ei antud. Pidi päris pikalt kõndima pakihoidu. Samuti ei olnud riietumistelki. Jaki sai peale panna aga päris lõdisev oli ikka niimoodi 1,8 km tagasi hotelli kõndida. Oma vesivillid ja hõõrdumishaavad on ka ikka olemas. Kanged reiepealsed ja lihasvalu ning õhtuks tekkis 37,5 palavik ka. See on see teine maratoni pale, mille olin unustanud.

Mida veel mainiks on see, et päris palju oli välismaalasi. Lõpetajate arvu järgi on ju tegu väikemaratoniga, aga nimi vist on nii kõlav. Enda hotelliski oli jooksul osalejaid päris palju. Näiteks jooksis minust jooksu ajal mööda Taiwani jooksuklubi särgiga jooksja ja siis teine ja siis kolmas ja siis küll mõtlesin, et palju neid veel tuleb?

Medal on neil sama disainiga (vist algusest peale), muudavad lihtsalt paela ja taustavärvi. Sel aastal on siis barbiroosa ja lilla. Samasuguse medali saavad siis nii maratoni lõpetajad kui ka poolmaratoni lõpetajad.

Numbreid ka. Aeg oli 4:15:17 (bruto 4:16:21). Esimene pool 2:01:49 ja teine 2:13:28. Keskmine pulss 156 bpm. Kulus 2 504 kcal. Kadents 169 spm.

Blogi lõpp

Kõigel on algus ja lõpp. Minu algus tervisespordis läheb tagasi 2007 aastasse, nüüd on 10 aastat möödas ja on aeg aktiivne tervisespordiüritustel osaleminese periood oma elus lõpetada. Täna koristasin sahtleid. Medalisahtli sisu läks ühte karpi (kokku ca. 10 kg) ja numbrite/maratonimeenutuste jm sisu läks teise karpi. Karbid sai pandud kapi kõrgeimale riiulile. Eks paistab, kas leian kunagi veel tee maratonijooksuni ja on põhjust neisse karpidesse veel midagi lisada. Seniks aga on minu jaoks see teema lõpetatud. Ei mingeid tervisespordiüritusi enam 🙂 Oli ilus aeg ja väga meeldivad mälestused eneseületustest.

See kümme aastat on aga andnud mu ellu väga olulised väärtused kogu tulevaseks eluks – liikumise võlu ja tervisliku toitumise. Need on need, mis jäävad ja on ka praegu mu elus. Jooksmas võib mind endiselt näha, lisaks venitus- ja jõutrennid. Ca. 10-12 trennitundi tuleb nädalals ikka ära – täpselt piisavalt, et anda mõnus enesetunne 🙂

Blogi jätan veel ca. aastaks üles. Teen aasta jooksul endale postitustest väikse meenutusteraamatu ja siis vaatan, kas jätan selle veel pikemaks siia alles või teen väikse “koristuse”. Või kes teab, võib-olla on aastate pärast hoopis uusi maratonilugusid tulemas, kui peaksin taas maratonijooksupisiku külge saama 🙂

 

Budapesti maraton (09.10.2016) – minu 25. maraton

Budapesti maraton on mul mõttes olnud juba mitu aastat, sel aastal sobis ideaalselt kalendrisse ja nii ma ennast septembri alguses kirja paningi.

budapest-maraton-pilt-1

Võistluskeskus asus Linnapargi servas. Seal oli expo ja võistluspäeval ka start ja finiš. Expo oli välitelkides (pigem väiksemapoolne). Viimasest informatiivsest e-mailist ma küll välja ei lugenud, et mingi paberi peaks välja printima. Kuna mul seda polnud, sain veidi erinevate laudade vahet seigelda aga lõpuks olid ikka stardimaterjalid ilusti käes.

budapest-maraton-pilt-2

Pühapäeval oli täitsa ok jooksuilm, kuigi liiga päikseline. Sooja ca. 10-14 kraadi. Start oli kell 9:30. Stardikoridore oli 5 ja sinna jaotati siis eeldatava temo järgi. Täispika maratoni lõpetas 4 968 jooksjat aga toimus ka teatemaraton, kelle esimesed vahetused startisid samal ajal. Seega oli stardis ikka mõnusalt inimesi. Start ja jooks üle Kangelaste (Hösöki) väljaku ja piki laia Andrassay avenüüd. Tiirutamist veel Pesti osas ja siis suundusime üle Ahelsilla Buda linnaossa. Jooks ümber Lossimäe ja siis tunneli kaudu Doonau äärde tagasi. Kuni selle rajaosani olin vägagi arvamisel, et Budapesti rada on üks ilusaimaid maratoniradasid, mida jooksnud olen. Aga edasi läks igavamaks, jooks Doonau kaldal oli loomulikult ilus ja mõned kaugemad vaated linnale ka aga kokkuvõtvalt ilusaima maratoniraja tiitlit Budapest minult ikkagi ei saa. Piki Doonau kallast jooksu oli päris palju. Ca. 30 kilomeetri paiku suundusime üle silla taas tagasi Pesti kaldale, tiirutamist linnas ja lõpu kilomeetrid olid juba ilusas sügiseses Linnapargis. Profiili mõttes väga tasane jooks, paar meeldejäävat tõusulõiku olid (peamiselt sillad) aga valdavalt olid siis ikka väga lauged tõusvad ja laskuvad lõigud.

20161009-budapest-maraton-rajakaart

Kaasaelamine rajaääres oli tegelikult üllatavalt hea. Muusikalistest punktidest on meelde jäänud paar bändi, aga enamus olid trummipunktid. Meeldejääv oli loomulikult ooperimaja ees laulev koor. Teenindus toitlustuspunktides oli väga hea, kõike jätkus piisavalt. Finišis oli kolm koridori. Hea, et eelnevalt välja vaatasin, kuhu hoidma pean, sest finišisirge ise oli lühike ja kohapealsest märgistusest poleks küll aru saanud. Pärast lõpetamist sai medali, kohe ka suure kile. Edasi liikudes anti suur kott ninni-nänniga, banaani, vett ja suunati ilusti alalt välja. Seega väga loogiline ja sujuv. Pakihoid ja riiete vahetamise telk ideaalselt olemas.

Enda jooks oli mõnus “tiksumine”, seega kui müüd mõtlen, siis mul ei ole mitte midagi täpsemalt kirjutada.  Ei ühtki eredat tunnet, emotsiooni või põhevat seiklust, Kõik oli ideaalses koostöös. Jooksin lihtsalt mõnuga ja nautisin ilusat Budapesti. 40.-ndal kilomeetril vaatasin, et kui nüüd pingutaks siis võiks veel alla 3:45 jõuda. Nii paningi lõpu kaheks kilomeetriks tempo peale ja sain ilusti lõpuajaks 3:44:52. Kalorikulu 2 201 kcal. Kokkuvõtvalt mõnusalt kerge maraton.

Budapesti maratoni medal 2016

 

 

Zürichi maraton (24.04.2016) – minu 24. maraton

Zürichi maratoni expo oli selline väiksemapoolne. Väike kauplemisala, numbrite kättesaamine ja siis pidi läbi sama kauplemisala tagasi liikuma. Meie sattusime sinna reede pärastlõunal ja siis oli küll väga vaikne. Pole nii väheste inimestega expot veel näinudki. Maraton ise on selline keskmise suurusega ca. 2 500 ja natuke peale lõpetajat. Samal ajal toimub ka teatemaraton ja lühike CityRun ning rahvast kokku osaleb ca. 9 000. Stardikotis oli igasugu näidiseid ja paberreklaami (tundub et oli hoogu satutud ja kaks eksemplari kõigest pandud). Oh üllatust, kui hotellis neid lapates leidsin ka Tartu Jooksumaratoni ja Tartu Linnamaratoni reklaamflaieri sealt kotist.

FullSizeRender

Start oli pühapäeval kell 8:30 Zürichi järve ääres. Ilm oli pühapäeval muidugi kohutav. Kuigi hommikul veel ilmateadet vaadates lubas sadama hakata alles pärastlõunal, siis tegelikult hakkas ca. 15 minutit enne starti rahet tulema. Temperatuur oli sinna 4 kraadi ringi.

IMG_9076

Sättisin ennast alguses viieks kilomeetriks 3:45 tempomeistrite gruppi. Sai grupist rahesaju ja tuulevarju ning ennast ka soojaks joostud. Teiseks kilomeetriks olid jalad täiesti märjad. Pärast 5. kilomeetrit läksin vaikselt grupist eest ära (sest grupis joostes ei saanud manööverdada, kui suur veelomp ees oli ja nii julm oli nendest läbi joosta). Seejärel tuli tihedat rahe- ja lumesadu. Asfaldile tekkis üli libe lörtsikiht.

Esimesed 10 kilomeetrit oli tiirutamist Zürichi kesklinnas ja 10. kilomeetril möödusime taas stardist ning järgnes piki Zürichi järve kallast edasi-tagasi lõik. Ca. 10 kilomeetriks olin täiesti krampis, kogu keha. Käsi ei saanud ka välja sirutada, sõrmi lihtsalt ei tundnud. Jooksusamm oli ikka kohutav. Ja siis hakkasin muudkui mõttes kordama: „mul on hea ja soe olla, mul on hea ja soe olla, ….” ja nii põhimõtteliselt kuni 25. kilomeetrini. Aga aitas, kahe kilomeetri pärast oli mõnus jooksusamm tagasi. Lihtsalt selle kordamisega blokeerisin kõik muud mõtted ära, ei tohi lasta mõelda, et külm on, märg on, jube on. Tegelikult üli hästi toimis see tehnika. Ma isegi ei pööranud enam tähelepanu, mida ja kui tihedalt sealt taevast alla tuli (lörtsi, rahet, lund – mis iganes, mul on hea ja soe olla). Nautisin ilusat arhitektuuri ja järvevaateid (kuigi ega väga kaugele ei näinud).

IMG_9089

Igas veepunktis peatusin, kus vähegi oli võtsin ka banaanitüki. Sundisin end vett jooma, kuigi janu polnud, siis teadsin, et külm ilm võib salakaval olla. Venitasin veidi jalgu ja siis hakkasin taas jooksma. Ca. 25. kilomeetri peal oli tagasipööre ja siis tajusin, et midagi vist enam ei sajagi. Tagasitee on alati lihtsam ja kergem. Muutsin oma korratava lauseks: ” mul on hea ja kerge olla, mul on hea ja kerge olla …” ja korrutasin seda kuni lõpuni. Ja see kergus jooksusammus kestis kuni lõpuni. Ei mingit nõrkusehetke. Ilma mõttes läks lõpp ka normaalsemaks, viimased 15 kilomeetrit tundsin, et mul oli just see õige riietus. Riided kuivasid isegi ära. 40. kilomeetril nägin asfaldil kuiva laigukest ja finišis isegi päikest :).

Rada on väga lauge ja mõnus. See pikk edasi-tagasi lõik järve ääres ei ole midagi nii tüütu nagu kartsin. Vaatamisväärsuste osas oli Zürich samas igav (kuigi nad on oma vaatamisväärused raja äärde ilusti ära paigutanud, siis Zürich ise on tegelikult igav linn ja ega seal midagi erilist vaadata polegi). Ilm muidugi jättis sel aastal ka oma templi kogu üldmuljesse. Maratoniga samal ajal toimus ka teatemaraton (neli vahetust). Mis tegelikult oli lahe, sest kogu aeg oli rajal „värsket, kiiret jooksusammu” ja nii mõnigi kord kasutasin neid jänestena, et tempot hoida.

Korralduslik pool oli väga hea. Toitlustuspunktide tihedus ja teenindus ka väga super. Finišis sai medali ja kohe ka soojenduskile. Vett, õuna ja finišeerija särgi. Spordijooki ja alkoholivaba õlut vist pakuti ka, aga pole minu teema. Pidi päris pikalt kõndima ja siis sain pakihoiust oma koti kätte. Väliujula riietusruum oli riiete vahetamise kohaks tehtud. Super, sai kuivad riided selga ja trammiga hotelli tagasi.

Lõpuaeg 3:36:52, kokku kulus 2 205 kcal ja keskmine pulss oli 162 bpm. Tegin negatiivse spliti ja teine pool oli ca. 2 minutit kiirem (esimene 1:49:31 ja teine 1:47:21). Negatiivne split teeb alati meele rõõmsaks 🙂

Uhh, see kohutav ilm jääb ikka meelde. Aga mis seal ikka, sain ühe ekstreemse maratonikogemuse lume ja lörtsiga – tegelikult isegi omamoodi lahe nüüd tagantjärele meenutades, pole ületamatuid ilmastikuolusid, kõik on kokkuvõtmise asi.

IMG_1868

IMG_1869

Malta maraton (28.02.2016) – minu 23. maraton

Maraton on hea ettekääne minna külastama uusi ja põnevaid riike, mida veel näinud ei ole. Nii leidsimegi end sel talvel Maltalt. Pindalalt ca. 1,5 Muhu saart ja ca. Tallinna jagu rahvast. Maraton on neil väikene. Lõpetajaid sel aastal 523 meest ja 131 naist ehk minu kõige väiksema jooksjate arvuga maraton.

Expot kui sellist ei olnud, oli numbrite kättesaamine ühest hotellist. Jõudsime sinna laupäeval ca. 10 minutit enne avamist aga juba möll käis ehk pikk järjekord ja jagati särke ning kotte. Number anti hunnikust järjest ja seoti nimega ära. Särk oli puuvillane (ehk jooksuks mitte sobilik) ja laupäeva hommikuks oli siis kõige väiksem M suurus (millesse ma siis taaskord upun ja mis rändab sinna mõttetute särkide sahtlisse).

malta-maraton-expo

Start oli kell 7:30 Mdina linnast ja sinna sai bussiga finišialalt (Sliema rannatänavalt) kell 6:00. Minule tähendas see 4:45 ärkamist. Ehk siis magama sättisin end kell 21 aga no und ei tulnud ja ei tulnud ja ei tulnud. Ma ei saanud aru, mis värk see oli aga lõpuks sain magama vist kell 1 öösel. Ja üles siis 4:45 ehk täielik katastrooföö enne maratoni 🙁 Taksoga jõudsime hommikul busside pealevõtmispaika kohale ca. 15 minutit varem ja siis juba esimene buss väljus. Oluline teema on muidugi ka ilm. Kui varem vaatasin, et tuleb normaalne jooksuilm, siis maratonipäeva hommikult kell 5 temperatuuri vaadates oli juba 15 kraadi sooja ja lubas suhteliselt kiiresti minna hommikul kohe 20 kraadi peale. Aga lubas ka tugevat tuult. Ja seda tuult oligi ikka „mõnuga”. Bussidega toodi jooksjad siis Mdinasse ja seal sai enne starti vanalinnas ringi jalutada. Siis läks ka juba valgeks. Kõik vähegi tuulevaiksemad kohad olid jooksjate poolt hõivatud. Kirikus sai ka soojas istuda. Päris külm oli seal mäe otsas starti oodata.

malta-maratoni-rada

Start anti kelle 7:30 ja minek. Rada on üldiselt allamäge lauge. Oli ka mõningaid laugeid tõusulõike. Esimesed 5 km oli kohe eriti tunda allamäge minekut. Viiendas kilomeetripunktis tegin pikema seisaku ja haakisin ka pikkade käistega pluusilt (mis olin soojenduseks peale jätnud) numbri lahti ja panin allajäetud lühikeste käistega pluusi külge. Hüvasti mu väga hea ja hästi teeninud (kolm jooksumaratoni minuga koos jooksnud) jooksusärk 🙂 Nüüd oli juba täitsa ok lühikeste käistega joosta.

malta-maraton-jooksmas3

Esimene pool rajast mulle väga meeldis. Tiirutasime väikestes linnades, vahele siis oliiviaedu, põlde ja kiviaedu. Väga huvitavad ja kaunid maastikud. Ja loomulikult ilusad väikelinna tänavad. Tuul oli vahepeal tagant aga päris tihti ikka ka küljelt ja vastu. Meelde jäi üks pikk lauge tõus ja tuul otse vastu. Tuul keris päris palju ka tolmu üles ja see kippus silma lendama. Päris valus silmadele. Enne 26. kilomeetrit ühinesime poolmaratoni jooksjatega.

malta-maraton-jooksmas2

Kui siiamaani oli selline üksik jooks siis sealt maalt alates oli paksult rahvast rajal. Nende tempo oli poolmaratoni aeg 2:10 (no sellise õhupalliga jooksjast ma möödusin), mis oli siis ikka aeglasem sellest, mis tempoga ma jooksin. Ja nii raske oli seal slaalomit joosta, tempot ja meeleolu üleval hoida. Teine pool läks raskeks. Oma põhjus on kindlasti ka selles, et süsteemset jooksutrenni pole olnud ja olen pühapäevaste pikkade jooksudega viilinud (tunnistan ausalt). Ja see annab kohe maratoni teises pooles tunda. Päike oli ka hull, nii-nii ere. Samas see vastik tuul ja palavus. Ning kehv ja puudulik ööuni. Joogipunktid olid iga 5 km tagant aga lõpus oleks isegi tihedamini tahtnud. Peale vee ja spordijoogi (mida ma ei tarbi, sest väldin endiselt igasuguseid kunstsuhkruid) pakuti kogu maratoniraja vältel vaid ühes kohas apelsinilõike. See oli punkt kus ma pikalt seisin, möödujaid vaatasin ja oma 5 tükki ära maiustasin. Maraton siis seekord vee ja apelsini pealt. Õnneks olid  svammipunktid ja sai veega jahutada.

malta-maraton-jooksmas1

Lõpu 5 km olid rasked (ei mäletagi millal nii raskelt oleks need tulnud). Ja seda pole ka varem juhtunud, et pärast finišit kukkusin lihtsalt maha. Õnneks tõi medali kaelapanija pudeli vett ja kohe ka fooliumkile. Ja seal ma siis istusin ja jõin. Keha vajas nii hullult vett. Finišiala ise oli suhteliselt kaoses, sest nii suur rahvamass tuli peale. Kuidagi sain sealt ikka läbi ja hotelli. Natuke kartsin, et sain päiksepiste ja -põletuse. Aga õnneks oli kõik ok. Punetus taandus ja pärast pesemist ning und kadus ka peapööritus ära.

malta-maraton-finishis

Korraldusliku poole pealt no nii ja naa. Kuna tegu on väikemaratoniga siis rada oli ka sõidukitele avatud. See tegelikult ei häirinud. Kõik sujus väga hästi. Võib olla hakkas silma, et vabatahtlikena kasutati päris palju lapsi, isegi väga väikeseid lapsi. Enamikes vahepunktides said nad hästi hakkama aga finišikaose põhjus oli peamiselt vist selles, et nad ei suutnud end kehtestada täiskasvanute suhtes. Rada, rajaprofiil ja vaated saavad ainult kiidusõnu. Muusikalisi punkte oli ka päris palju rajal. Esimese pooles oli tiirutamist päris palju ja kuna rahvast maratonirajal oli vähe siis alguses veidi kartsin, et kas joostes ikka korralikult selles õigel rajal saab püsitud (no et kusagilt valesti ei jookse). Aga neil oli väga lahedalt kollane peenike joon maas ja väga hästi suunati ka raja ääres.

Aeg 3:49:28, energiakulu 2 232 kcal ja keskmine pulss 167 bpm.

malta-maraton-medal

Los Angeles New Year’s Race poolmaraton (03.01.2016)

Selle aasta esimene jooksuvõistlus oli siis New Year’s Race. Täitsa mittemidagiütlev nimi ja see oli suure tõenäosusega ka põhjus, miks ma seda võistlust mitte kuidagi tähele ei pannud kui jooksusõltlasena reisitäiteks üht võistlust otsima. Viimasel hetkel leidsin ja sain maksta elu krõbedaimat poolmaratoni osalustasu. Aga mis siis ikka, raha pole oluline, emotsioon on põhiline 🙂

New Year’s Race on siis poolmaraton, mis toimus 3. jaanuaril pühapäeva õhtul Los Angelese kesklinnas. Tegu oli ööjooksuga, start anti kell kaheksa õhtul. Kaks tundi varem said stardi ka 5K ja 10K jooksjad. Tegu sellise väike üritusega. Poolmaratoni lõpetas 2 367 jooksjat.

IMG_1406

Expo oli täitsa väike aga väga ok. Stardipakki kuulus ka korralik pikkade käistega jooksupluus, mille siis ka õhtul kohe selga panin.

IMG_1443

Nagu mainisin oli start LA City Halli ees Grand pargis. Seal pargis oli ka võistluskeskus. Stardis oli 5 stardigruppi. Enne starti laulis üks naine USA hümni. Kõik jäid hiirvaikseks ja vaatasid öise tava taustal tuledes lehvivat USA lippu. Patriotism on neil seal ikka võimas. Seejärel oli ca. 10 minutit klassikakontserti, just täpselt viiul ja tšello 🙂 Kuna kelle oli juba kaheksa läbi, muutus rahvas rahutuks. Lõpuks teadvustaja ka ütles, miks nii venitatud oldi, sest jooksurada polnud liiklusest veel vabaks tehtud. Veidi veel ootamist ja siis lõpuks anti lähe.

20160103 NYR rajakaart

Ilm oli ülisuper, ca. 13-15 kraadi ja tuulevaikus. Rada kulges siis LA kesklinnas, kus mingi osa tänavaid oli kinni pandud. Seejärel siirdusime parki. Kuigi pargis oli pime, siis mis mulle korraldusliku poole pealt väga meeldis oli see, et hästi palju oli kasutatud ratastel staadioni prožektoreid, mis olid rajaäärde pandud. Kordagi ei tekkinud pimedat rada.

20160103 NYR rajaprofiil

Rada oli ikka võimas, just profiili mõttes. Tõus kuni ca. 6 kilomeetrini oli hull. Lõpus tagus peas, et no see vaade, mis mäe otsast avaneb, peab seda ikka väärt olema. Ja oli, täiega oli. Imeilus tuledes LA. Laskumised olid järsud aga mõnusad. Ca. 13 kilomeetri juures pargist väljudes sattusime pesapallistaadioni juurde. Kõik jooksjad suunati Los Angeles Dodgersi staadionile, mis oli täies valguses. Jooksime staadioni välisringi. See oli ka väga lahe rajaosa. Seejärel oli tiirutamist staadioni lähistel ja siis juba kesklinna tagasi sama rada, mis ennem tulime, ehk siis mõnusat allamäge. Enne lõppu viskas veel natuke uduvihma aga seda vaid korraks.

IMG_1445

Finišis sai korralikult suure ja sätendava medali ning soojenduskile. Pakuti igasugu toidukraami, ma võtsin vaid vett ja õuna. Pildistamine ja oligi läbi.

IMG_1467

Kokkuvõtvalt väga lahe ööjooksu kogemus. Senini olin osalenud vaid Rakvere ööjooksul, seega sain mõnusa võrdluskogemuse. Korralduslikult väga hea jooks. Rada super. Kuigi olen põhimõtteliselt kolm kuud olnud jooksupuhkusel (ehk ei mingit süsteemset jooksutrenni) siis vorm oli endalegi üllatuslikult hea. Aeg vaid minut aeglasem kui suvel joostud lauskel Saku poolmaratonil. Aga no rajaprofiil oli siin ikka kordades ja kordades raskem. Enesetunne kogu jooksu vältel super ja ei mingeid krampe. Värske ja mõnus tunne, see vist ongi puhkuse mõju 🙂

Aeg 1:50:54, keskmine pulss 167 bpm, LA tänavatele sai jäetud 1 045 kilokalorit.

IMG_1478