Arhiiv kuude lõikes: september 2014

Plaaniväline poolmaraton – Ealing Half Marathon

Ohhh jah, ma olen sõltlane, jooksusõltlane. Ja milles see väljandub on see, et kui on kusagile minek siis ma kohe hasardi mõttes pean otsima mõne maratoni või poolmaratoni, et see siis ka reisiplaani sisse pikkida. Kõige huvitavam osa on just see otsimine ja registreerumine. Tihti on nii, et reisil olles tegelikult enam nagu ei viitsikski minna jooksma aga kuna on registreerutud, siis tuleb minna. Nii leidsingi end pühapäeva hommikul väljumas Lääne-Londoni eeslinnas metroost eesmärgiga läbi joosta Ealing Half Marathon. Toimus see võistlus sel korral alles kolmandat aastat aga kiitust oli juba saanud, näiteks Runner’s Worldi järgi nr. üks 2013 aastal atmosfääri poolest. Kokku oli sel aastal lõpetajaid ca. 4 200 – väike eesinna poolmaraton 🙂

Start ja finiš olid Lammas pargis. Suur rohelal, kuhu oli võistluslinnak tekitatud. Registreeruda sai interneti kaudu, enamusele saadeti stardimaterjalid koju, mina sain numbri stardipäeva hommikul stardipaigast. Pakihoid oli väga suur ja tundus väga hästi korraldatud olevat (ehk siis sai väga kiiresti asjad antud ja pärast ka tagasi). Kauplemistelgid olid ka. Platsil käisid ringi heategevusteks annetusi koguvad inimesed. Samas jagati ka toetuspaelu, mida sai jooksuriietele kinnitada, tegu oli siis ühe kohalikus kogukonnas kadunud tüdruku otsimise toetuseks toimuva aktsiooniga.

Stardikoridori võis ise valida ja tempomeistrid olid siis lausa 5 minutiliste intervallidega. Enne starti tuli korraks meelde, et ma polnud rajakaarti üldse vaadanudki. No tuleb siis huvitav jooks, sest ei maastikust ega profiilist polnud mul aimugi. Start ja minek. Rada keerutas mõnusalt linnas ringi. Nende lahedad majad, mõlemal pool tänavat pargitud autod ja siis jooksev rahvamass nende autode vahel. Pargitud autosid oli kogu raja vältel väga palju aga samas saan aru ka, et ega neid polekski kusagile panna olnud. Sams oli tänava keskesl piisavalt ruumi jooksmiseks ja kitsas ei tundunud kordagi. Ja rahvast oli ka tänavatel ergutamas. Tõesti täitsa laheda atmosfääriga maraton. Sest tundus, et enamik rajal olevatest olid kohalikud ja seega oli kogu nende pere siis tänaval pühapäeva nautimas ja ergutamas. Palju ergutavadi sildikesi. Isetehtud toitlustuspunkte, näiteks üks kirik oli oma vabatahtlikega kiriku ees väljas ja pakkus apelsinitükke ja samal ajal kirikukellad mängisid. Või näiteks hakkasid silma kaks uniste nägudega pidžamas last, kes tundusid, et olid just ärganud ja seisid majaukse eest ja hõiskasid kaasa. Aga profiili mõttes oli täitsa raske rada, ei mingit lauget tiksumist vaid täitsa korralikud lauged tõusud. Paar sellist 500-700 meetri pikkust tõusulõiku ka. Rada keerles ja tiirutas tänavatel, vahelduseks ka paar pargikest. Iseenesest väga lahe ja ümbrust vaadeldes lendles aeg ikka päris kiiresti.

EHM rada

Veepunktides pakuti väikestest 0,3 liitristest pudelitest Eviani vett. Nagu kaardilt näha, siis veepunktid olid antud erinevate kirikute vabatahtlikele korraldada. Kirikuid oli kogu raja ääres ikka päris-päris palju. Finiš oli taas Lammas pargis. Kaela sai medali, banaani ja vett. Korralduse poole pealt ka vaid kiirusõnad, kõik sujus väga hästi. Enda jooks oli alguses raske (õhtu läks pikale ja und sai vaid 6 h) ning mõnusa jooksutunde sain sisse alles teises pooles. Aga sellise keskmise 1:49:37 jooksin ikka ära. Eelnevad pühapäevad olid veidi tõsisemad võistlused (jooksumaraton ja Tartu Rattamaraton) ja eks need olid ka veidi veel jalgades. Mida võiks mainida oli loomulikult super ilm, isegi veidi palavgi. Ca 20 kraadi ja mõnus päike. Sai veel suvest (ok, ametlikult sügisest) viimase D-vitamiini annuse kätte.

EHM medal

 

 

 

Vilniuse maraton (14.09.2014) – minu 16. maraton

Kuna Tallinnas olen juba kaks korda maratoni jooksnud, siis otsisingi mõnd uut maratoni, mida septembris proovida. Mingi hetk tekkiski mõte, et koguks Batikumi medalikolmiku kokku ehk siis Vilniuse maraton tuleks ka läbi joosta. Olin kuulnud Vilniuse kohta veidi negatiivseid muljeid aga mis siis ikka, lähen ja vaatan ise üle.

Hotelli võtsime sel korral stardi-finišipaigast ca. 350 m kaugusele. No et oleks lihtne hommikul starti minna ja pärast ka pesema jõuaks. Expo toimus ca. 3 km eemal Panorama kaubanduskeskuses. Põhimõtteliselt sai stardinumbreid kätte ka stardihommikul stardipaigast aga me käisime expol ära laupäeva hommikul. Expole minekuks avastasime vahva rattalaenutuse süsteemi – seda sai laupäeval päris mitmel korral veel kasutatud (ehk siis jalgadele leebe turistitamispäev). Expo mahtus ära ühele pildile.

VM5

Maratoninumbrid olid kokku vaid kolmes karbis. Numbri väljastamine ja paar müügiletti. Pettumus oli see, et naiste XS särke neil polnud ja anti kõige väiksem ehk siis M suurus, mis oli mulle suur. Tegelikult oli hiljem stardialal müügiks ka XS särgid aga ju neid ei raatsitud siis jooksjatele tasuta jagada. Ehk siis särk lendab mul sinna mõttetute särkide sahtlisse ja olen veidi pettunud selles korralduslikus pooles. Igasugu paberreklaami (leedu keeles) ja ninni-nänni oli kilekotis küllaga. Minust jäi enamus maha hotelli prügikasti.

VM4

Start anti pühapäeval Katedraali väljakul. Juba laupäeva hommikul hakati telke üles panema ja õhtul oli ka pastasöömine ühes telgis aga see ei tundunud eriti ahvatlev. Seega eelistasin ikka korralikku pastarestorani. Siin kohal pean mainima, et ilm oli sel nädalavahetusel ikka üli super – tõeline suve pikendus. Sume suveõhtu välikohvikus maratonieelset pastat süües – ikka üli mõnus.

VM3

Sel korral siis sai laupäeval jalgadele turistidades rohkem puhkust antud ja õhtul ka korralikul ajal magama mindud. Äratus oli kell 6 ja seejärel läksime hommikusöögile. Seejärel tagasi tuppa ja tegin veel ca. tund magamist. Kell 8:30 riidesse ja 8:45 juba hotellist välja. Kell 9:00 anti start 10 km jooksjatele ja meie start oli kell 9:15 koos poolmaratoni jooksjatega. Kokku oli neli stardikoridori ja igaüks sai vastavalt oma soovajale koridori valida. Läksin kolmandasse koridori. Start oli suhteliselt vaikne ja rahulik. Jooksma pidi kaks 21,1 kilomeetrist ringi.

VM2

Ohtlik on see poolmaratoni jooksjatega koos alustamine. Seega korrutasin endale pidevalt seda kella jälgimist ja üritasin ühtlaselt kilomeetriaegasid hoida. Ilm oli veidi palavgi, 22 kraadi ja lauspäike (esimesed 5 km oli pilves), õnneks oli natuke tuult jahutuseks.

20140914 Vilnius maraton rada

Rada mulle väga meeldis. Alguses lauge, seejärel veidi laugeid laskumisi ja tõuse. Veidi käänakuid ja pöördeid. Seejärel jooks pargis (see osa meeldis mulle väga). Tempo oli ühtlane ja enesetunne oli hea. 9 km paigus jooksime läbi nende Laulukaare eest (neil ei ole sellist hullu tõusu seal kui meil Tallinnas, vaid lauge väljak) ja siis mingi nurga alt oli veel taustaks Teletorn (ka sarnane meie Tallinna omale). Seega natuke naljakas pilt – nagu meie omad ja veel ühes vaates ka :). Seejärel oli üks märgatav tõus ja veepunkt ja pikk-pikk laskumine. Mõnus aga tegelikult mitte nii, sest kui alla jõudsin siis hakkasid jalgades krambisurinat taas tundma. No ei või olla kas jälle juba 11 km-st piin? Tempo vajus maha ja kuidagi vedasin end järgmisse veepunkti välja. Seal seisatasin ja venitasin veidi ja mõjus. Nüüd võib õelda, et need olid mu selle jooksu viimased krambid. Ca. 12-15 km oli edasi-tagasi lõik kerge tõusu-laskumisega jõe ääres. Mõnus lõik – nägi kiiremaid, nägi aeglasemaid.

Ca. 15 km peal oli toitlustuspunkt ja üks väga hea lauluhäälega laulja et ma jäin sinna päris pikaks ajaks kuulama – just täpselt seisin, venitasin jalgu (krambiennetuseks) ja kuulasin. Eelnevalt olin kaardi pealt vaadanud, et 15-18,5 on tõusva profiiliga. Nii oligi, lauged mõnusad tõusud veidi ka järsemaid nukke. Jooksu asfaldil ja munakivil. Aga see oli minu lõik – ma kohe tundsin, et mõnus on, sain mingi uue hingamise kogu jooksurütmi. 18,5-20 oli järsku laskumist, mega mõnus ja nii uuele ringile.

Ma natuke pelgasin seda 2 ringi maratoni (sest teisele ringile minek on üli-üli raske) aga sel korral oli nii hea jooksurütm sees, et läksin nägu naerul. Kahju olekski olnud juba nii vara lõpetada. Ainult et teisele ringile läksid jooksjatemassist vaid üksikud ja seltskond rajal läks hõredaks. Ja nii siis teine ring ka. Lõpp läks veidi raskemaks aga jalad pidasid vastu. Tegin veepunktides ikka peatusi ja seal 15km /nüüd siis 36 km punktis kuulasin taas pikemalt seda nii mõnusat lauluhäält. Teist korda ei olnud see tõusulõik ja laskumislõik enam see, mis esimesel ringil, aga nii see finiš tuli.

VM1

Mulle tegelikult väga meeldis see rada – oli tõuse, oli laskumisi, oli korralikke tõuse ja oli korralikke laskumisi. Huvitav profiili mõttes ja samas ka huvitav maastiku ja vaadete mõttes. Ikka üli lahe oli joosta piki Gediminase tänavat (nende peatänav), mis oli vaid jooksjate päralt. Korraldus rajal oli ka väga hea, joogipunktides jätkus vett, toidupunktides pakuti lisaks tavapärasele banaanile ka minu lemmikuid apelsinitükke. Kaasaelamist oli rajaääres ka, enamsti vanalinna piirkonnas, päris mitmes kohas olid just väiksed lapsed, kes plaksu tahtsid.  Aga ka rajanäitajad/valvajad elasid päris häälekat kaasa, eriti jäi meelde üks neiu Lauluväljaku juures (võimsa hääelga kisas leedukeelset ergutust ja isegi teisel ringil oli sama energia ja hääl alles).

Medal oli korralik. Finišis oleks oodanud, et keegi oleks vett pakkunud aga mingi hetk olin juba finišialalt väljas ja ei mingit vett. Läksin tagasi ja võtsin siis aianurgas vedelenud plokist pudeli vett. Võis vast ikka võtta? Finišisse pikalt ei jäänud, tõttasime hotelli pesema. Raske oli veidi läbi pääseda, sest just toimus mingi lastejooks. Ühesõnaga palju jooksvaid ja kaasaaelavaid inimesi – tõeline jooksupäev nagu meilgi Tallinnas.

Kokku lõpetas maratoni 742 jooksjat (naisi oli vaid 79). Seega väike maraton aga maratonituriste oli rajal päris palju. Mulle jäi tegelikult Vilniusest ja Vilniuse maratonist positiivne emotsioon. Täitsa ok väike maraton.

Lõpuaeg oli 3:46:51, energiakulu 2 279 kcal ja keskimine pulss oli 168 bpm.

VM6