Arhiiv kuude lõikes: oktoober 2013

Amsterdami maraton (20.10.2013) – minu 13. maraton

Amsterdami maraton oli täiesti plaaniväline. Tegelikult pidi pärast Berliini jooksupuhkus algama, aga kui augusti keskel tekkis võimalus Amsterdamis joosta, siis haarasin sellest ikka kinni.

Expo ja jooksu start/finiš oli kõik samas – Olümpiastaadionil ja selle lähistel. Põhimõtteliselt sai stardimaterjale kätte ka veel maratonihommikul, aga mina käisin expol ära juba reedel paar tundi pärast avamist. Ehk ka seetõttu oli seal suhteliselt vähe inimesi. Expo ise oli väike aga väga hästi sujuv. Näiteks Adidase või Nike müügiala seal polnudki, veidi väiksemad tegijad Mizuno, NB ja Saucony olid esindatud. Jooksusärk oli korralik ja täitsa jooksmiseks sobilik. Nii nagu Saksamaa maratonidega, oli ka Amsterdamis nii, et osalustasu ei sisaldanud jooksusärki. Selle pidi registreerudes juurde maksma.

AM enne starti

Olen viimaste USA ja Berliini maratoni sujuva korraldusega vist veidi ära hellitatud. Kolm nädalat tagasi Berliinis oli 40 000 osalejat ja 30 minutit oli piisav, et stardikoridori jõuda, mis see Amsterdami ca. 7 000 osalejaga siis ära ei ole (ma ei teagi, kust ma selle 7 000 osalejate arvu võtin, nagu lõpuprotokollist näeb, siis sel aastal lõpetas maratonidistantis  lausa 11 291 jooksjat)? Aga … seekord siis hoopis nii. Riided olid hoidu antud ja ca. 25 minutit enne starti tahtsin staadionile siseneda ja seal see siis oli – mitteliikuv ummik. Seisin ja seisin ja liikusin vaid tibusammul sissepääsu poole. Olin staadionist väljas kui start (09:30) anti ja staadionile pääsesin sisse alles ca. 7 minutit pärast starti. Kiire spurt üle väljaku ja sain vähemalt veidi eespool (mul oli sobivat värvi triibuke rinnanumbril) stardijoonele lähenevasse massi sulanduda. Aga no jah ca. 9 minutit oli selleks ajaks juba möödunud, kui lõpuks üle stardijoone sain. Kella sain käima ca. 200 m hiljem (otsis liiga kaua gps-ssi). Ma võtin seda starti jõudmist liiga kergelt aga eks selline „maapeale tulev start“ oligi vajalik. Minu viga ja teen sellest omad järelduse.

Kui jooksma sain oli rajal kitsas. Ikka väga. Isegi kitsam kui Berliinis. Vondelpargist läbijooks, Rijksmuseumi alt läbijooks, kenad tänavad, ilusad majad, alleed kollaste puude ning lendlevate sügislehtedega – väga ilus sügisjooks. Amsterdam on täitsa kena linn. Ca. 13 km kandis hakks jooks piki Amsteli jõge linnast välja, kokku ca. 6 km, siis üle silla ja teiselt poolt kallast tagasi linna. Väga-väga ilus lõik rajal. Ilm oli super (isegi liigagi palav +16 kraadi) ja seal jõeääres joostes näitas end veidi ka päike. Üldiselt oli ülejäänud jooks ikka pilves ja vihma ei tulnud. Rada ise oli märg (eelmine õhtu oli tugevalt sadanud). Aga see lõik linnast väljas oli väga ilus ja lahe. Jõepeal sõitsid laevad, kust lasti kõlaritest muusikat (peamiselt hollandikeelsed schlaagrid – muusikavalik oleks võinud ikka parem olla), aerutajad tegid trenni, aedikud ponidega, lehmad ja heinamaad.

AM rajakaart

Kuni poolmaratonini oli super enesetunne, hea jooksurütm ja mõnus-mõnus jooks. Pärast poolmaratoni oli ka veel ok, aga kusagil seal 25 km kandis hakkas meeletu janu ja muudkui tagus peas – juua, juua, juua. Viimane veepunkt oli olnud 20. km juures, keha nõudis vett, aga vett polnud. Silme ees hakkas veidi udutama, nõrkus tuli peale ja peas muudkui tagus – vett, vett, vett. Ja siis lõpuks 26. ja 27. km vahel see siis oli – veepunkt. Jäin lihtsalt täiesti seisma, jõin kaks suurt topsi vett aga sellest polnud enam kasu, see 1-1,5 km lõik veepuuduses oli jätnud jälje. Ei tekkinud see hea jooksutunne enam tagasi. Kõik – minu jooks oli selleks korraks joostud.

201310 AM2

Ca. 29 km peal võtsin teadlikult tempo maha ja otsustasin lõpuni sörkida. Amsterdam oli niigi täiesti plaaniväline maraton, selle aasta viimane ja kui seda head jooksutunnet enam pole, siis lihtsalt pole mõtet hambad ristis lõpuni pingutada. See pole mu viimane maraton – neid tuleb veel. Seega seekord siis nii – nautisin sörkides täiega seda maratoni lõpumelu. Lõpu 12-10 km oli rajaääres väga palju kaasaelajaid, väga lahe melu. Ilusad sügisesed linnavaated, millised „huvitavad“ jooksusammud, rajaääres venitavad krampides jooksjad, üks pikali maas pilditu jooksja (kes oli juba foolimkilesse pakitud ja ootas arsti), taas Rijksmuseum, ilus sügisene Vondelpark ja veidi tänavaid ning Olümpistaadion. Staadionil tegin ikka väikse spurdi ka 🙂

Pärast finišit sai kaela veel medali ja ümber kile. Staadionilt väljas sai vett, spordijooki, apelsini ja banaani.

201310 AM3

Kui õhtul ametlikke tulemusi vaatama hakkasin läks alles huvitavaks. Minu nime polnudki. No tore-tore. Kirjutasin neile, et ma ikka kindlasti ületasin stardi- ja finišijoone ning läbisin kõik 42,195 km ning nii palju kui jõudsin naeratsin ikka fotograafidele ka ning fotod võivad mu rajal olekut tõestada. Sinna pidi panema ka arvatava lõpuaja, kuna kella sain käima ca. 200 m hiljem, siis ümardasin Garmini salvestatud aja (3:43:17) veidi suuremaks ja saatsin neile 3:44:00. Täna sain vastuse, et minu lõpuaega ega mõningaid vaheaegu pole kirjas. Usuvad mind ja panid mu ametlikuks lõpuajaks 3:44:00, ülejäänud vaheajad, mis kodulehel kirjas on mingid aiateibad. Kuna polnud mingi eriline aeg, siis mulle sobis, las olla. Kui oleks isikliku rekordi jooks olnud siis oleks küll pahane olnud. Kuigi ma kiipi expol kontrollisin, siis nüüd meenutades näitas see mu nime ekraanil vist alles mingi kolmanda-neljanda viibutuse peale. Seega võis see juba siis olle veidi vigane.

Vat sellised lood siis Amsterdamist. Nüüd luban endale ühe mõnusa jooksupuhkuse ning siis juba uus ettevalmistus ja uued jooksud.

Mõned numbrid veel: kalorikulu 2 179 kcal ja 167 bpm.

Amsterdam medal

 

Berliini maraton (29.09.2013) – minu 12. maraton

Berliini jõudsime reede pärastlõunal. Sel korral ei ööbinud me mitte hotellis, vaid rentisime külaliskorteri. Asukoht väga super – vaid ca. 10 minutit stardi/finišialast. Expole Tempelhofi lennujaama läksime ka reede õhtul. Expo oli suur, aga veidi kaootiline. Liikumisuunad olid väga segased. Numbrite kättesaamine oli kõige lõpus. Seal oli tõeline ummik. Kõik trügisid. Niimoodi 20-30 minutit seal umbses massis seista – mul võttis juba pildi veidi virvendama. Aia avast lasti numbrite printimise alasse. Koguaeg võrdlesesin mõttes Pariisi maratoni korraldusega. Sel oli kilomeetri(te) pikkune järjekord ja inimesed seisidki ilma trügimata sellises järjekorras (järjekord oli väljas, oli õhku, oli ruumi). Kus oli kuulus Saksa kord? Numbrid trükiti ja kiip anti jalatsi peale kinnitatav (mille pidi pärast kindlasti tagastama). Finišeerija särk oli puuvillane ehk spordiks mitte kõlblik. Adidase alast sai osta ka maratonilogoga korraliku spordisärgi. Iga jooksja sai ka käepaela, mida ei tohtinud kogu nädalavahetuse jooksul eemaldada.

20130929 BM3

Maratonipäeva äratus oli kell 7:00. Müsli jogurtiga ja väike võileib. 7:45 väljusime korterist ja mees tuli mind maratoniala väravani saatma. Külm oli – hommikul 4 kraadi. Päeva peale lubas 13-16 kraadi ja päiksest. Ehk lühikeste käiste ilma. Eestist olin kohvrisse kaasa pannud ühe paari vanu spordipükse ja kampsuni (mis pidin niikuinii ära viskama). Seega sain neid peal hoida kuni stardini. Täitsa soe oli. Maratoniala peaväravast sai vabalt sisse. Edasi liikusin oma F koridori poole. Ja mingi hetk oli taaskord aed, kust lasti läbi vaid ühekaupa ja selle ees peaaegu mitteliikuv ummik. Olin seal seisnud ca. 10 minutit kui ca. 15 minutiti enne starti käis läbi selle massi rõõmuhüüatus ja väravad avati ning kogu mass lasti sisse. Enam põhjalikku numbri ja käepaela kontrolli ei toimunud. Stardikoridori sisenesin ca. 8 min enne starti (08:45). Esimesed lasti minema ja siis liikusime vaikselt stardijoone poole. Stardijoone ületasin 08:58 ehk korralik 13 minutit ootust. Stardi tasutaks lasti piraadimuusikat, mis tekitas väga laheda emotiooni.

BM rajakaart

Start ja mõnus Siegessäule poole jooks. Võtsin vaikselt, isegi vägagai. Kolm esimest kilomeetrit oli pulss alla aeroobse läve – naerisn omaette, et teen soojendusjooksu. Aga jooksutunne oli mõnus. Vaikselt keris ka tempo veidi kiiremaks. Viienda kilomeetriposti järel sain rajaäärest ainult mulle suunatud ergutst kuulda. See tekitas sellise laheda emotsiooni. Rajal oli kitsas, ikka väga kitsas. Pidevalt jäin mingite jooksjate taha kinni, võtsin paariks sammuks tempo maha. Siis väike ava, lipsasin välja kiirendasin kuni jälle sellisesse troppi sattusin, kus kiirus tuli jälle alla võtta. Selline pidev aeglustamine, kiirendamine ja slaalomijooks minu esimene 30 km oligi. Oli see nüüd hea (pidevad aeglustamised hoidsid keskmise puldis madala) või halb (lihas sai paraja lisakoormuse niimoodi kiirendades-aeglustades)? Proovisin jooksu paremas, vasakus rajaservas, keskel. No kogu aeg kitsas.

Aga seda pean ütlema – sakslased on parimad maratoniraja äärsed kaasaelajad. Siiani oli parim emotsioon Frankfurdist, aga Berliini võib täpselt sinna samasse klassi panna.

Ca. 30 km pealt hakkas võitlus reiekrampidega. No lishtsalt kiskus krampi – reie pealsed, välisküljes ja siseküljes olevad lihased. Vaikselt kogunes ja mingi hetk oli ikka väga valus. Siis avastain, et kui teen igas veepunktis (neid oli ca. 2,5-3 km tagant) väikse seisaku, tõmbus pinge taas tagasi ja vedas täitsa normaalselt järgmisse veepunkti välja. Kusagil seal 37. km kandis jäi üks punkt vahele (ei märganud) ja seetõttu olid järgnevad 38. ja 39. kilomeeter ikka päris valusad. Õnneks sellist krampi ei lõõnud, et täitsa seisma oleks pidanud jääma. Pärast 40. km veepunkti oli taas talutav, vaikselt hakkas pinge taas kogunema. Aga lõpp oli lähedal. Viimased käänakud ja siis juba paistis – Brandenburgi väravad. Lahe, igal maratonil on mingi üks pilt, mis seda maratoni meenutama jääb ja Berliini maratoni puhul on see vaieldamatult see. Lõpusirge oli päris-päris pikk. Niipalju kui võimalik nautisisn seda imelist Brandenburgi väravate vaadet. Tahaks nagu kiirendada, võhma oleks, energiat oleks aga jalad keeldusid koostööst. Aga tublilt pidasid lõpuni vastu. Hullud on need reiekrambid. Pärast finišit tõttas mu juurde meditsiinitöötaja ja küsis kas kõik on korras. Jah on küll, aga kas tõesti need reiekrambid paistsid nii mu jooksusammus välja?

Kaela sai medali ja ümber kile. Mitu topsi vett ja teed. Värava taga ootas juba mees koos sooja jakiga. Kiibi olin täitsa unustanud, mees tuletas meelde. Pidin veel finisialasse tagasi minema. Väike jalutuskäik, soe duÅ¡Å¡ ja tegin midagi sellist, mida varem pärast maratoni teinud pole – läksin otse magama ja uni oli magus. Varem olen tavaliselt olnud täielik energiapomm, aga seekord siis nii 🙂

20130329 Berliini maraton

Kokkuvõtvalt, tegelikult on Berliini maraton ikka väga hea korraldusega. Rada on kiire – tõesti mitte ühtegi tõusu ega laskumist. Kaasaelamine väga hea, rajaäärseid bände ja trummipõristajaid palju. Toitlustuspunktides väga hea korraldus. Ja eks maailmarekord annab ka oma sära kogu üritusele.

Aeg 3:35:33, keskmine pulss 162 bpm, kalorikulu 2117 kcal, keskmine kilomeetriaeg 5:07 min/km.

Aeg üllatas mind ennastki. Arvasin, et minu praegune vorm võimaldab ehk joosta aega 3:45:00 (selle võtsin seekord ka oma ajaliseks eesmärgiks). See aasta on olnud raske. Eriti periood pärast eelmisi maratone, millest taastumiseks läks ca. 2 kuud. Seega sai ka esialgne Berliini maratoni kava ära visatud ja uus, veidi kergem kokku pandud. Ja korralik ettevalmistusperiood taandus vaid 1,5 kuule. Maksimumkiirus kontrolljooksudel Tallinnas (10 km) ja Pirita Sügisjooksul (6 km) jäidki tagasihoidlikuks, sinna 4:45 min/km kanti. Aga iga maratoniaja peab panema omasse konteksti ja omas kontekstis olen Berliini maratoni ajaga väga rahul. Sain hea positiivse emotsiooni.

20130929 BM medal1

20130929 BM medal2

 

Expol olid müügil ka tänumedalid. Sain reede õhtul veel tolle päeva viimase, kusagilt leti alt otisti ikka välja. Minu arvates üli lahe meene. Kingitud sai see loomulikult minu kõige suuremale toetajale ja minu veidi hullu hobi aktsepteerijale 🙂

20130929 BM6