Minu viies maraton oli piin. Ca 30 min aeglasem kui mu isiklik rekord, enesetunne täielik null. Aeg 4:14.23.
Ettevalmistus oli üks parimaid ja teadlikumaid mis kunagi maratoniks teinud olen. Pigem rohkem pikki otsi, aga puudu ei olnud ka kiirustreeningutest, jälgisin mitu kuud treeningkava. Kolm nädalat ennem alustasin massaažidega, kuu ennem alustasin Mg kuuriga, nädal ennem jõin iga päev mineraalvett, kaks nädalat tegin täpselt soovituslikku trennikava (reede vaba, laupäeval maratonipäeva imiteerimine ca 30 min jooksuga, päevase uinakuga jne). Kõik pidi tulema välja ideaalne, aga … ??? Mis eile toimus?
Pühapäeval ärkasin kell 7:oo. Hommikuks puder, võileib ja klaas vett. 8:20 väljusin kodust, 8:30 stardialas. Riiete vahetus, 8:40 pakijärjekord. Sörk starti ja 8:53 stardiväravast sisenemine. 9:00 start, kõik oli super ja siis esimene kilomeetripost ja “haamer”. Ma sain “haamri” maratoni esimesel kilomeetril! Nuta või naera. Lihtsalt jõud kadus, täielik tuimus ja nõrkus kehas. Jalgadest kadus kergus ja jooksulisus. Asemele tekkisid paarikümnekilosed liivakotit. Nii ma siis sörkisin edasi, lootes ehk läheb see nõrkusehetk üle, aga looda sa. OK, paar korda tekkis selline tunne et nüüd on juba täitsa ok, aga see tunne kestis ka vaid 2-3 km ja taas nõrkus. Mis kõige veidram, kui pilgu kaugusse suunasin hakkas silme eest udutama ja tekkis täpselt selline tunne et nüüd kukun kokku. Seega hoidsin pilgu pigem maas asfaldil jalge ees. Kui 10 km oli joostud, mõtlesin, et jooksen tagasi linna ja teisele ringile ei tule. Nii jõuetus oli sees. Esimese ringi lõpus, tagasi linnas, oli seal nii palju innustavaid kaasaelajaid, et otustasin et nende silme all ma nüüd küll rajalt maha ei tule, jooksen Lauluväljaku/Russalka juures oleva teeninduspunkini ja tulen seal rajalt maha. Mäest üles ja olengi kodus, kus ootaks mind mu lohutav kallistus, soe dušš ja voodi.
Russalka teeninduspunkti jõudes võtsin spordijoogi, vee ja banaanitüki. Seisatasin, pidasin maha veel ühe sisemise lahingu ja läksin edasi – Pirita poole. Jooksin toidupunktist toidupunktini. Kuus veel. Pirita silla punkt: spordijook, vesi, leivatükk soolaga, ja edasi. Viis veel, juhuu jne. Täpselt nii ma sisemiselt võidutsesin igas teenindusupunktis. Piritalt tagasi tulles hakkasid juba ka 21 km kiiremad mööduma ja siis oli ikka paraja “posti” tunne küll. Aga finiši ma ületasin.
See oli kõige raskem maraton. Kui varem on olnud 2,5-3 h mõnusat jooksutunnet ja siis 1,5-1 h piina, siis eile oli täpselt 4 h piina. Meeletut, meeletut siseheitlust. Ainuke lohutus on see, et vaatamata jõuetule jooksusammule suutsin end kogu raja vältel distsiplineerida ja seisatasin ning kõndisin vaid toidupunktides, rajal ei teinud mitte ühtegi kõnnipausi. Tegelikult pidas keha väga hästi vastu, ei ühtki krampi, ei ühtki järsku valu, kõik oleks nagu ideaalne – aga lihtsalt ei ole jõudu, et jalgu veidi kiiremini liigutada.
Kui praegu veidi analüüsida millest selline jooks, siis küllap ma mõtlesin üle. Läksin liiale oma detailse maratoniettevalmistusega. Panin omale liiga kõrged ootused (ikka tahad ju joosta paremini kui isiklik rekord), kuigi vorm ei pruugu olla nii hea kui siis. Kui mõelda, siis öö enne maratoni magasin väga kehvasti, pidevad ülesärkamised, nägin isegi õudukat (et olen stardialas ja siis avastan, et kiip ja number jäid maha. Tahan mehele helistada, et tulgu toogu kiiresti kodust ära, aga telefonist tuleb vaid teade, et võrk on üle koormatud ja siis see ahastus). Küllap see raske öö ja ülemõtlemine oligi see põhjus miks eile jõud kadus. Ja mis kõige kummalisem, kuigi tankisin igas joogipunktis spordijoogi, banaani ja jooksu käigus ka kaasavõetud geelidega siis ei olnud neil mitte mingisugust mõju. Ühtlane monotoonne jõuetus.
Maratonil on mõnu ja maratonil on valu, eile kogesin ma seda valu poolt. Ja valu mitte krampide näol (sest neid mul eile ei olnud), vaid sisemist valu. Ja see jooks oli valus, ai kui valus. Ja tuli ka lubadus endale, rohkem ma sama maratoni sama rajaga ei jookse.