Rubriigiarhiiv: Jooksumaraton

Stockholmi maraton (01.06.2024) – minu 28. maraton

Millalgi eelmise aasta suvel maratoni plaane tehes avastasin, et see päris Stockholmi maraton on mul veel jooksmata. 2012. aastal jooksin seal Juubelimaratoni aga see oli teine rada ja teine jooks. Seega panin ennast kirja. Kavas vaid maraton (ehk ei mingeid lühemaid jookse samal rajal ja päeval) ja 23 000 jooksjat, kõlas mõnusalt. Ühtlasi sai sellega ka kõik Põhjamaade pealinnade maratonid joostud.

Expol käisime ära neljapäeva õhtul ca. 2 h pärast avamist. Siis oli rahulik, sai kiirelt numbrid kätte. Peasponsor Adidasel oli suur ala. Messiala ise oli pigem väiksem ja suunatud rohkem kohalikele (silma hakkas spordiklubi, reisibüroo jne tutvustusboks).

Maratoni start oli laupäeval 12:00. Nii tavatu stardiaeg. Aga samas oli väga lahe see pikk ja mõnus hommik. Metroost väljusime 11:20. Mina võtsin suuna stardialasse ja abikaasa läks lastega mänguväljakule aega parajaks tegema (Humlegårdeni pargi mänguväljak sai kõvasti kiita).

Stardiala oli suur plats, numbrikoti sai kiirelt ära anda aga siis silmasin meeletut pikka WC järjekorda, no mida? Sappa polnud küll tahtmist võtta. Läksin WC-de juurde uurima, mis toimub, ja seal selgus, et tegelikult oli 4 järjekorda moodustatud, 3 olid lühikesed, üks siis meeletult pikk (sest algas pakihoiu juurest ja ju kõik võtsid sinna sappa siis). Ehk tegelikult vaid 5 minutit järjekorda ja saigi suuna võtta starditähe väravasse. Väravast läbi ja siis suunati stardikoridorisse. Vat see oli aeglane tibusammul liikumine aga ikkagi liikumine. Samas 10 minutit enne starti olin ilusti stardikoridoris. Rootsi hümn ja südametuksete heli ning kaugusest võis näha punast tossu. Oligi start. Kõndisin ligi viis minutit kuni üle stardijoone sain. Start oli Olümpiastaadioni kõrval, finiš Olümpiastaadionil.

Ja nüüd 2024 aasta Stockholmi maratoni põhiline teema – ILM. Oli 26 kraadi ja laus päike (ok, stardis oli 24). Meeletu, meeletu kuumus. Minu üks kuumimaid maratone. See ilm ja see jooks jääb meelde. Higi ja sulanud asfaldi lõhn. Kiituseks saab öelda, et joogipunkte oli väga tihedalt, iga ca. 4 km tagant. Ja kõigis jätkus vett. Kasutuses olid papist topsid. Ütlen ausalt, seisin igas veepunktis ja jõin miinimum 2, enamasti isegi 3 topsi. Oli punkte, kus sai vaid topsi ja siis pidi ise aluse või tünni seest vett võtma. Aga mis sest, vähemalt sai. Kui võimalik võtsin ka vähemalt ühe topsi spordijooki ja lisaks siis enda geelid. Hapukurki, banaani, kohvi ja isegi puljongit sai tarbitud.

Veejahutus punkte, mille alt sai läbi joosta, oli rajal ka mitmeid. Lisaks siis mitmeid ja mitmed pealtvaatajad pihustatavate käsipritsidega ja isegi veepüssidega. Raja ääres oli väga palju rahvast, ergutasid ja hüüdsid, istuti kohvikus ja vaadeldi möödujaid. Muusikalisi punkte oli ka mitmeid, DJ pultidest kuni puhkpilli orkestrini. Möll ja melu rajaääres ja paksult rahvast rajal. Samas üli kitsas oli vaid paar korda, ikka sai manööverdada ja mööduda. Kahte kokku kukkuvat jooksjat nägin ka ja lisaks oma viis, kuus, teeperves seisvat või istuvat ning paar korda kiirabi ka. Kui reklaamiti, et maratonil osaleb läbi aegade suurima osalejat arv ehk 23 000 jooksjat, siis finišiprotokollis oli lõpuks ca. 17 000 lõpetajat. Ehk sooja ilma loobujaid ja kadu ikka oli.

Vaatamata üli soojale ilmale oli kogu minu jooks super hea enesetundega. Energia laadimine ja vee tarbimine läksid kõik super hästi. Veepunktides tegin igas ka reiepealsete venitusi ja kuna neid oli nii tihti, siis joostes pingeid ei tekkinud (mis mind 6 nädalat tagasi Viinis vaevas). Mulle tõesti meeldis see rada ja see kuumus. Tegin negatiivse spliti, küll 19 sekundiga, aga ikkagi. Ehk kokku ühtlane jooks algusest lõpuni. Ok, 39. kilomeeter oli nõrk. Tekkis peapööritus ja võtsin tempo veidi maha. Aga sellele järgnevas veepunktis toibusin ja lõpp oli jälle väga hea super enesetundega ning hea tempoga.

Oma ergutusmeeskond oli siis rajaääres 12,5. ja 41. kilomeetri juures. Eelmisel õhtul käis hull klapitamine, normaalse mänguväljakuga parkide ja maratoniraja võrdlus. Kus on ühisosa? Leppisime punktid kokku. Ühte punkti jõudis mu ergutusmeeskond 3 minutit liiga hilja (olin sealt juba mööda jooksnud), aga pole hullu. Muidu on see kokku leppimine ikka nii lahe, hakkad juba vähemalt kilomeetri varem silmadega otsima ja nii need kilomeetrid lendavadki seal rajal nii kiiresti.

Finiš olümpiastaadionil tuli kuidagi kiiresti, õnneks sai ikka 2/3 ringi joosta. Ikka nii lahe on sellel vanal staadionil lõpetada. Medal kaela ja staadionilt välja. Pudel vett sai korraga joodud. Seejärel suunati tagasi suurele stardi (nüüd siis juba finiši) alale. Sealt sai finišeerija särgi ning lõpetaja koti nänniga. Oli olemas ka isikliku rekordi kell. Kes selle jooksis, sai seda seal helistada. Siis oli lahe ala (mida varem näinud polnudki), numbri alusel kuvati suurele ekraanile lõpuaeg. Ehk sai kohe oma lõpuaja teada. Kui soov, sai selle taustal ka pilti teha. Sõnumiga saadetud lõpuaega on mitmel pool olnud, aga Stockholmis oli siis hoopis selline süsteem. Seejärel sai võtta pakihoiust koti ja oligi kõik. Alalt välja ja läbi see maraton oligi.

Mulle väga meeldis Stockholmi maraton. Rada oli hea ja lauge (mõni tõus on meeles ja pikk sild ka ca. 30 kilomeetri kandis). Vaatamisväärsused ilusti raja ääres. Korraldus super. Näiteks rajaga ristuvatele trammiteedele oli punane vaip pandud, et ei komistaks. Samuti olid kõnnitee ja autotee üleminekud ajutiselt asfalteeritud kalleteks. Stardi- ja finišiala oli lai ja avar. Pealtvaatajate kaasaelamine super. Hea lähedal Eestile ja lennukiga saab alla tunni kohale.

Rahalised osalusnumbrid / maratoni osalustasu registreerudes suve lõpus teises voorus 91 EUR (2025 aastaks on seda teise vooru hinda juba tõstetud 5 EUR võrra). Finišeerija särk (korralik Adidase oma) oli hinnas. Lastejooksud olid ca. 18 EUR/laps. Sai korraliku Adidase särgi, medali, nännikoti ja finišeerimise Olümiastaadionil. Jooks ise oli päev pärast maratoni ja lühim distants 1,6 km. Ehk sain ka taastavat jooksu teha lapse kõrval kaasa joostes.

Maraton numbrites / Aeg 3:47:19 (esimene pool 1:53:49, teine pool 1:53:30), keskmine pulss 158 bpm, kalorikulu 2 400 kcal, kadents 177 spm. Garmin näitas 42,95 km ehk ma hakkan juba oma Garmini täpsuses kahtlema.

Jalanõud / Joostud sai Asics Metaspeed Sky+ ga. Tagasi Asicsi juures.

Lisa energia / Enne starti 1 Maurten 225C tahke batoon. Joostes iga 45 minuti järel Maurten 160 energiageel (kokku 4 tk). Skeemi võtsin Maurteni kodulehelt ja no toimib väga hästi minu puhul, juba teist maratoni järjest.

Stockholmi maratoni medalil on igal aastal kujutatud erinevat vaatamisväärsust Stockholmi linnas. Sel aastal oli selleks Kontserdimaja.

Viini maraton (21.04.2024) – minu 27. maraton

Helsingi maraton (19.08.2023) – minu 26. maraton

Kui tavaliselt on igas pealinnas aastas üks suurem maraton, siis Helsingis on neid kaks. Helsinki City Marathon ja lihtsalt Helsinki Marathon. Kusjuures City Marathon on see vanem (aastast 1980), alguse ja lõpuga Olümpiastaadionil. Aastaid tagasi toimus see augustis. Minagi jooksin 2010. aastal seal augustis oma esimese maratoni. Nüüd on see maraton aga kolitud maikuusse. Augustis toimub hoopis Helsinki Marathon. See on hoopis teiste korraldajate poolt tehtud üritus. See peaks olema sama seltskond, kes 2014. aastal alustas konkureeriva poolmaratoni korraldamisega ja siis 2018 täispika maratoniga.

Ühest küljest on lahe, et ühte pealinna mahub kaks suuremat maratoni. Üks suve alguses, teine lõpus ja rajad on erinevad. Aga osalejate arv kannatab ja see suurema maratoni melu ja elu samuti. Näiteks 2010 oli Helsinki City maratonil 4 513 lõpetajat ja 2023. aastal 1 196 lõpetajat. Helsinki maratonil oli 2023. aastal 886 lõpetajat. Nagu näha, ei anna praegu mõlemad kokkugi nii palju lõpetajaid, kui omal ajal ühel oli. Samas seda suuremat melu üritavad mõlemad üritused saavutada sellega, et maratoniga samal päeval ja samal rajal toimub poolmaraton.

Ma ise valisin augustikuise maratoni. Olen umbes kuus ja pool aastat sihipärasest jooksmisest eemal olnud. Jooksin ikka, aga keskmiselt paar korda nädalas 5 km, max 7 km väga kergeid/aeglaseid jookse. Kevadel tekkis taas maratonimõte ja täpselt 01.05.2023 sai kava jälgima hakatud. Esimesed pühapäevased pikad jooksud tulid ikka väga vaevaliselt. Seal mai alguses suutsin vaevu 14 km järjest joosta. Aga kuidagi sujuvalt läks see kõik kava järgi. Juulis olid juba pikad jooksud 26 ja 28 km juures. Ilusa pulsi ja mõnusa enesetundega. Koormustestil sai ka käidud ja sealt sain treenimisele rohelise tule ning sobivad treeningu pulsitsoonid. Seega mai alguses ma maratoni veel läbi joosta poleks suutnud. Augusti keskpaigaks oli aga piisavalt enesekindlust, et seal maratoni stardijoonel taas seista. Minu taas esimene maraton 🙂

Helsinki maratoni põhikoht on Meripuisto park. Välitelgist saab päev varem kätte numbri. Reedel ca. 17 paiku olid seal ikka korralikud järjekorrad. Panime aga tähele, et laste numbrite järjekorras polnud peaaegu kedagi. Laste numbrid käes, küsisime, et äkki on võimalik ka enda oma saada – muidugi oli vastus ja saingi kiirelt numbri kätte. Vabandust kõigi ülipikas järjekorras seisjate ees. Numbrit oli võimalik kätte saada ka võistluspäeva hommikul ja siis ei olnud pea üldse järjekordi. Võistlussärk tuleb osalustasust eraldi lisana osta. Rahalised osavõtunumbrid: osalus 51 EUR (registreeritud seal keskel, mitte päris eisimeses voorus, ehk saab ka odavamalt), särk 15 EUR (tundmatu firma tehniline särk), lastejooksu osalus 12 EUR/laps.

Start oli laupäeval kell 8:30 koos poolmaratoniga (lõpetas sel aastal 1 522) ja teatemaratoni jooksjatega. Pool tundi hiljem said stardi ka 10K jooksjad. Kui päev varem vaatasin, et tuleb mõnus jooksuilm 16-19 kraadi ja vihma lubas vaid tunnikese jooksu ajal, siis hommikul hotellist välja astudes kohkusin kohe ära. Tibas vihma ja ma polnud üldse mitte selleks valmis. Pidin ca. 1,8 km kõndima, et stardialasse jõuda. Tegelikult ei saanudki väga märjaks ja külm ka ei olnud. Selline seenevihm ja seda jätkus paariks tunniks. Teise poole sai juba kuivas joosta. Seega algus siis märjal asfaldil koos porilompide “võluga”. Samas vihm ei häirinud. Hullemad olid tuulehood. Päikest ei näinud ja oli pilves ilm. Stardiala oli sujuv ja loogiline. Koti sai ära anda kiirelt. Ainult riietumistelke või kohta, kus vihmavarjus olla, ei olnud. Kõik kolme distantsi jooksjad võisid siis oma eeldatava aja järgi stardikoridori valida. Mingit hullu melu polnud, kümnest tagasi lugemine ja mass hakkaski liikuma.

Raja ringide arv oli huvitav. Kõigepealt üks 21K ring (koos poolmaratoni jooksjatega) ja siis kui teised lõpetasid siis veel kaks ca. 10K ringi. Tiirutamist kui palju. Jooksu oli nii autoteel kui ka kõnniteel. Kõnnitee osad olid esimesel ringil eriti kitsad. Lisaks asfaldile oli ka munakiviteed ja pinnast. Pargiteel jäid pargipingid ootamatult ette ja pidi manööverdama, et neist mööda saada. Ühes kohas esimesel ringil oli lausa ca. 20 cm aste teel, millest pidi alla hüppama, see oli küll ootamatu. Rada läks läbi ka ühest ehitusplatsilt või tühermaalt ning seal oli megasuur ja sügav porilomp. Kuna mina “veetakistusest” läbi joosta ei tahtnud, sain suure kaare sisse joosta. Samas rada ise oli suhteliselt tasane. Helsingi kohta kohe üllatavalt tasane. Laugemaid tõuse ja laskumisi ikka oli, aga need ei häirinud. Merevaated olid ka ilusad. Sattusin täiesti sellistesse linnaosadesse, kus varem pole käinudki. Kõige tüütum osa oli minu arvates see Hernesaari poolsaare edasi-tagasi lõik. Vaadata polnud seal midagi, tuul oli tüütu ja ringi lõpp lähedal. Jooksma pidi seda kokku kolm korda. Toitlustuspunktides pakuti spordijooki ja vett. Punktid ok ja topse oli igati piisavalt (ka esimesel rahvarohkel ringil). Selles osas vaid kiidusõnad. Ergutuspunkte oli ka, peamiselt DJ puldid, üks tantsutrupp jäi meelde ja üks bänd ka.

Tegelikult mulle väga meeldis see üks pikk ja kaks lühikest ringi. Kui pikk oli tehtud olid väga häälekad rajanäitajad, kes suunasid poolmaratoni jooksjad finišisse ja maratoni jooksjad paremale mere äärde uuele ringile. Uuele ringile minna oli kuidagi kerge, mitte, et lähen pikale ringile, vaid just lühikesele, 10K on ju ikka tehtav. Ja siis kui taas ca. 32. kilomeetri peal seal oled, siis mõtlesin, et no mis, ainult 10K veel. Kuidagi lihtsam oli ennast niimoodi motiveerida. Tegelikult läksid mul kaks viimast ringi ikka raskeks ja tempo langes. Baastreeningu põhi on puudu. Jõutrenne pole olnud. Maratonitrenni ja pikki otsi on ikka vähe olnud ja eks ma teadsin ka, et see ca. 3,5 kuud ettevalmistusaega peaaegu nullist alustades pole piisav. Aga mis üllatas oli see, et mingit haamrit ei tulnud. Paar venituspausi tegin aga muidu jooks lõpuni välja. 37. kilomeetri paiku oli mu oma ergutusmeeskond ka raja ääres. Ergutasid, lõid plaksu ja jooksid kaasa sadakond meetrit. Mega armas. Lõpu 5 km tulid endalegi üllatuslikult lihtsalt. Finiši taustaks kõlas ei miski muu kui Käärija Cha Cha Cha, kas oli nüüd juhus või lasti seda seal kogu aeg (no siis on soomlased küll veidi hulluks läinud).  Finišis sai medali ja igasugu nänni. Miinus oli see, et soojenduskilet ei antud. Pidi päris pikalt kõndima pakihoidu. Samuti ei olnud riietumistelki. Jaki sai peale panna aga päris lõdisev oli ikka niimoodi 1,8 km tagasi hotelli kõndida. Oma vesivillid ja hõõrdumishaavad on ka ikka olemas. Kanged reiepealsed ja lihasvalu ning õhtuks tekkis 37,5 palavik ka. See on see teine maratoni pale, mille olin unustanud.

Mida veel mainiks on see, et päris palju oli välismaalasi. Lõpetajate arvu järgi on ju tegu väikemaratoniga, aga nimi vist on nii kõlav. Enda hotelliski oli jooksul osalejaid päris palju. Näiteks jooksis minust jooksu ajal mööda Taiwani jooksuklubi särgiga jooksja ja siis teine ja siis kolmas ja siis küll mõtlesin, et palju neid veel tuleb?

Medal on neil sama disainiga (vist algusest peale), muudavad lihtsalt paela ja taustavärvi. Sel aastal on siis barbiroosa ja lilla. Samasuguse medali saavad siis nii maratoni lõpetajad kui ka poolmaratoni lõpetajad.

Numbreid ka. Aeg oli 4:15:17 (bruto 4:16:21). Esimene pool 2:01:49 ja teine 2:13:28. Keskmine pulss 156 bpm. Kulus 2 504 kcal. Kadents 169 spm.

Zürichi maraton (24.04.2016) – minu 24. maraton

Zürichi maratoni expo oli selline väiksemapoolne. Väike kauplemisala, numbrite kättesaamine ja siis pidi läbi sama kauplemisala tagasi liikuma. Meie sattusime sinna reede pärastlõunal ja siis oli küll väga vaikne. Pole nii väheste inimestega expot veel näinudki. Maraton ise on selline keskmise suurusega ca. 2 500 ja natuke peale lõpetajat. Samal ajal toimub ka teatemaraton ja lühike CityRun ning rahvast kokku osaleb ca. 9 000. Stardikotis oli igasugu näidiseid ja paberreklaami (tundub et oli hoogu satutud ja kaks eksemplari kõigest pandud). Oh üllatust, kui hotellis neid lapates leidsin ka Tartu Jooksumaratoni ja Tartu Linnamaratoni reklaamflaieri sealt kotist.

FullSizeRender

Start oli pühapäeval kell 8:30 Zürichi järve ääres. Ilm oli pühapäeval muidugi kohutav. Kuigi hommikul veel ilmateadet vaadates lubas sadama hakata alles pärastlõunal, siis tegelikult hakkas ca. 15 minutit enne starti rahet tulema. Temperatuur oli sinna 4 kraadi ringi.

IMG_9076

Sättisin ennast alguses viieks kilomeetriks 3:45 tempomeistrite gruppi. Sai grupist rahesaju ja tuulevarju ning ennast ka soojaks joostud. Teiseks kilomeetriks olid jalad täiesti märjad. Pärast 5. kilomeetrit läksin vaikselt grupist eest ära (sest grupis joostes ei saanud manööverdada, kui suur veelomp ees oli ja nii julm oli nendest läbi joosta). Seejärel tuli tihedat rahe- ja lumesadu. Asfaldile tekkis üli libe lörtsikiht.

Esimesed 10 kilomeetrit oli tiirutamist Zürichi kesklinnas ja 10. kilomeetril möödusime taas stardist ning järgnes piki Zürichi järve kallast edasi-tagasi lõik. Ca. 10 kilomeetriks olin täiesti krampis, kogu keha. Käsi ei saanud ka välja sirutada, sõrmi lihtsalt ei tundnud. Jooksusamm oli ikka kohutav. Ja siis hakkasin muudkui mõttes kordama: „mul on hea ja soe olla, mul on hea ja soe olla, ….” ja nii põhimõtteliselt kuni 25. kilomeetrini. Aga aitas, kahe kilomeetri pärast oli mõnus jooksusamm tagasi. Lihtsalt selle kordamisega blokeerisin kõik muud mõtted ära, ei tohi lasta mõelda, et külm on, märg on, jube on. Tegelikult üli hästi toimis see tehnika. Ma isegi ei pööranud enam tähelepanu, mida ja kui tihedalt sealt taevast alla tuli (lörtsi, rahet, lund – mis iganes, mul on hea ja soe olla). Nautisin ilusat arhitektuuri ja järvevaateid (kuigi ega väga kaugele ei näinud).

IMG_9089

Igas veepunktis peatusin, kus vähegi oli võtsin ka banaanitüki. Sundisin end vett jooma, kuigi janu polnud, siis teadsin, et külm ilm võib salakaval olla. Venitasin veidi jalgu ja siis hakkasin taas jooksma. Ca. 25. kilomeetri peal oli tagasipööre ja siis tajusin, et midagi vist enam ei sajagi. Tagasitee on alati lihtsam ja kergem. Muutsin oma korratava lauseks: ” mul on hea ja kerge olla, mul on hea ja kerge olla …” ja korrutasin seda kuni lõpuni. Ja see kergus jooksusammus kestis kuni lõpuni. Ei mingit nõrkusehetke. Ilma mõttes läks lõpp ka normaalsemaks, viimased 15 kilomeetrit tundsin, et mul oli just see õige riietus. Riided kuivasid isegi ära. 40. kilomeetril nägin asfaldil kuiva laigukest ja finišis isegi päikest :).

Rada on väga lauge ja mõnus. See pikk edasi-tagasi lõik järve ääres ei ole midagi nii tüütu nagu kartsin. Vaatamisväärsuste osas oli Zürich samas igav (kuigi nad on oma vaatamisväärused raja äärde ilusti ära paigutanud, siis Zürich ise on tegelikult igav linn ja ega seal midagi erilist vaadata polegi). Ilm muidugi jättis sel aastal ka oma templi kogu üldmuljesse. Maratoniga samal ajal toimus ka teatemaraton (neli vahetust). Mis tegelikult oli lahe, sest kogu aeg oli rajal „värsket, kiiret jooksusammu” ja nii mõnigi kord kasutasin neid jänestena, et tempot hoida.

Korralduslik pool oli väga hea. Toitlustuspunktide tihedus ja teenindus ka väga super. Finišis sai medali ja kohe ka soojenduskile. Vett, õuna ja finišeerija särgi. Spordijooki ja alkoholivaba õlut vist pakuti ka, aga pole minu teema. Pidi päris pikalt kõndima ja siis sain pakihoiust oma koti kätte. Väliujula riietusruum oli riiete vahetamise kohaks tehtud. Super, sai kuivad riided selga ja trammiga hotelli tagasi.

Lõpuaeg 3:36:52, kokku kulus 2 205 kcal ja keskmine pulss oli 162 bpm. Tegin negatiivse spliti ja teine pool oli ca. 2 minutit kiirem (esimene 1:49:31 ja teine 1:47:21). Negatiivne split teeb alati meele rõõmsaks 🙂

Uhh, see kohutav ilm jääb ikka meelde. Aga mis seal ikka, sain ühe ekstreemse maratonikogemuse lume ja lörtsiga – tegelikult isegi omamoodi lahe nüüd tagantjärele meenutades, pole ületamatuid ilmastikuolusid, kõik on kokkuvõtmise asi.

IMG_1868

IMG_1869

Malta maraton (28.02.2016) – minu 23. maraton

Maraton on hea ettekääne minna külastama uusi ja põnevaid riike, mida veel näinud ei ole. Nii leidsimegi end sel talvel Maltalt. Pindalalt ca. 1,5 Muhu saart ja ca. Tallinna jagu rahvast. Maraton on neil väikene. Lõpetajaid sel aastal 523 meest ja 131 naist ehk minu kõige väiksema jooksjate arvuga maraton.

Expot kui sellist ei olnud, oli numbrite kättesaamine ühest hotellist. Jõudsime sinna laupäeval ca. 10 minutit enne avamist aga juba möll käis ehk pikk järjekord ja jagati särke ning kotte. Number anti hunnikust järjest ja seoti nimega ära. Särk oli puuvillane (ehk jooksuks mitte sobilik) ja laupäeva hommikuks oli siis kõige väiksem M suurus (millesse ma siis taaskord upun ja mis rändab sinna mõttetute särkide sahtlisse).

malta-maraton-expo

Start oli kell 7:30 Mdina linnast ja sinna sai bussiga finišialalt (Sliema rannatänavalt) kell 6:00. Minule tähendas see 4:45 ärkamist. Ehk siis magama sättisin end kell 21 aga no und ei tulnud ja ei tulnud ja ei tulnud. Ma ei saanud aru, mis värk see oli aga lõpuks sain magama vist kell 1 öösel. Ja üles siis 4:45 ehk täielik katastrooföö enne maratoni 🙁 Taksoga jõudsime hommikul busside pealevõtmispaika kohale ca. 15 minutit varem ja siis juba esimene buss väljus. Oluline teema on muidugi ka ilm. Kui varem vaatasin, et tuleb normaalne jooksuilm, siis maratonipäeva hommikult kell 5 temperatuuri vaadates oli juba 15 kraadi sooja ja lubas suhteliselt kiiresti minna hommikul kohe 20 kraadi peale. Aga lubas ka tugevat tuult. Ja seda tuult oligi ikka „mõnuga”. Bussidega toodi jooksjad siis Mdinasse ja seal sai enne starti vanalinnas ringi jalutada. Siis läks ka juba valgeks. Kõik vähegi tuulevaiksemad kohad olid jooksjate poolt hõivatud. Kirikus sai ka soojas istuda. Päris külm oli seal mäe otsas starti oodata.

malta-maratoni-rada

Start anti kelle 7:30 ja minek. Rada on üldiselt allamäge lauge. Oli ka mõningaid laugeid tõusulõike. Esimesed 5 km oli kohe eriti tunda allamäge minekut. Viiendas kilomeetripunktis tegin pikema seisaku ja haakisin ka pikkade käistega pluusilt (mis olin soojenduseks peale jätnud) numbri lahti ja panin allajäetud lühikeste käistega pluusi külge. Hüvasti mu väga hea ja hästi teeninud (kolm jooksumaratoni minuga koos jooksnud) jooksusärk 🙂 Nüüd oli juba täitsa ok lühikeste käistega joosta.

malta-maraton-jooksmas3

Esimene pool rajast mulle väga meeldis. Tiirutasime väikestes linnades, vahele siis oliiviaedu, põlde ja kiviaedu. Väga huvitavad ja kaunid maastikud. Ja loomulikult ilusad väikelinna tänavad. Tuul oli vahepeal tagant aga päris tihti ikka ka küljelt ja vastu. Meelde jäi üks pikk lauge tõus ja tuul otse vastu. Tuul keris päris palju ka tolmu üles ja see kippus silma lendama. Päris valus silmadele. Enne 26. kilomeetrit ühinesime poolmaratoni jooksjatega.

malta-maraton-jooksmas2

Kui siiamaani oli selline üksik jooks siis sealt maalt alates oli paksult rahvast rajal. Nende tempo oli poolmaratoni aeg 2:10 (no sellise õhupalliga jooksjast ma möödusin), mis oli siis ikka aeglasem sellest, mis tempoga ma jooksin. Ja nii raske oli seal slaalomit joosta, tempot ja meeleolu üleval hoida. Teine pool läks raskeks. Oma põhjus on kindlasti ka selles, et süsteemset jooksutrenni pole olnud ja olen pühapäevaste pikkade jooksudega viilinud (tunnistan ausalt). Ja see annab kohe maratoni teises pooles tunda. Päike oli ka hull, nii-nii ere. Samas see vastik tuul ja palavus. Ning kehv ja puudulik ööuni. Joogipunktid olid iga 5 km tagant aga lõpus oleks isegi tihedamini tahtnud. Peale vee ja spordijoogi (mida ma ei tarbi, sest väldin endiselt igasuguseid kunstsuhkruid) pakuti kogu maratoniraja vältel vaid ühes kohas apelsinilõike. See oli punkt kus ma pikalt seisin, möödujaid vaatasin ja oma 5 tükki ära maiustasin. Maraton siis seekord vee ja apelsini pealt. Õnneks olid  svammipunktid ja sai veega jahutada.

malta-maraton-jooksmas1

Lõpu 5 km olid rasked (ei mäletagi millal nii raskelt oleks need tulnud). Ja seda pole ka varem juhtunud, et pärast finišit kukkusin lihtsalt maha. Õnneks tõi medali kaelapanija pudeli vett ja kohe ka fooliumkile. Ja seal ma siis istusin ja jõin. Keha vajas nii hullult vett. Finišiala ise oli suhteliselt kaoses, sest nii suur rahvamass tuli peale. Kuidagi sain sealt ikka läbi ja hotelli. Natuke kartsin, et sain päiksepiste ja -põletuse. Aga õnneks oli kõik ok. Punetus taandus ja pärast pesemist ning und kadus ka peapööritus ära.

malta-maraton-finishis

Korraldusliku poole pealt no nii ja naa. Kuna tegu on väikemaratoniga siis rada oli ka sõidukitele avatud. See tegelikult ei häirinud. Kõik sujus väga hästi. Võib olla hakkas silma, et vabatahtlikena kasutati päris palju lapsi, isegi väga väikeseid lapsi. Enamikes vahepunktides said nad hästi hakkama aga finišikaose põhjus oli peamiselt vist selles, et nad ei suutnud end kehtestada täiskasvanute suhtes. Rada, rajaprofiil ja vaated saavad ainult kiidusõnu. Muusikalisi punkte oli ka päris palju rajal. Esimese pooles oli tiirutamist päris palju ja kuna rahvast maratonirajal oli vähe siis alguses veidi kartsin, et kas joostes ikka korralikult selles õigel rajal saab püsitud (no et kusagilt valesti ei jookse). Aga neil oli väga lahedalt kollane peenike joon maas ja väga hästi suunati ka raja ääres.

Aeg 3:49:28, energiakulu 2 232 kcal ja keskmine pulss 167 bpm.

malta-maraton-medal

Oslo maraton (19.09.2015) – minu 22. maraton

Oslo maraton on suhteliselt väike maraton. Sel aastal lõpetas maratoni 2 388 jooksjat. Üritus ise on aga palju suurem. Hommikul antakse start maratonile. Lõuna paiku poolmaratonile ja pärastlõunal (alles kell neli läbi) 10K-le. Seega sportliku päeva mõttes väga sarnane (ka jooksjate arvult, poolmaratoni lõpetajaid ca. 8 500, 10K lõpetajaid ca. 5 000) Tallinna omale. Sarnasus Tallinnaga on ka mõnes mõttes rada – kaks ringi ja suhteliselt lauge profiiliga. Erinevus on veidi see, et nad on suutnud ringi nii sättida, et jooksed ühe ringi jooksul veel vahepeal stardi-finišiala lähedalt mööda. Kahe ringi maratoni korral on see üks kordki finišist möödumine raske aga lausa kolm korda, see on mõnus väljakutse.

Kodulehel ei ole neil just kõige parem. Segadus oli ka Start Cardiga. Nimelt tuli maratoninädala alguses kiri, et teisipäev, kolmapäev saadavad kõigile Start Cardid ja vaid selle ja ID-kaardi ettenäitamisel saab expol stardinumbri kätte. Aga neil oli seal mini segadus ja Start Card saabus e-maile alles neljapäeva pärastlõunal.

Oslo 1

Kogu üritus toimus Oslo Raekoja esisel platsil. Expo jaoks oli püstitatud suur telk. Maratoni numbrid mahtusid ilusti kolme laua taha. Star Cardi ettenäitamisel sai numbriümbriku. Expo müügiala oli täitsa ok. Suur peasponsori Adidase ala ja ca. 15-20 müüjat ja mõned maratonide tutvustajad. Väike negatiivne emotsioon tekkis expo lõpus. Numbriümbriku ettenäitamisel sai riidehoiu koti ja kel ümbrikul kirjas said ka särgi. Kuigi olin päris kindel, et maksin särgi eest, siis oli see info kuidagi Start Cardi ja numbriümbriku reas kaotsi läinud. Ja kuna mul tõestuseks arvet ei olnud siis nii ma särki ei saanudki. Hotellis otsisin e-mailidest arve üles ja olin kindlasti maksnud särgi eest aga mis siis ikka, ei viitsinud maratonipäeval tagasi ka minna seda uuesti küsima. Las siis olla aga kel kava Oslo maratoni kunagi joosta, siis olge t-särgi osas tähelepanelikum.

Start anti kell 9:30, mina olin teises laines ehk 9:35 aga jooksma sain sujuvalt seal kahe laine vahepeal. Ilma osas lubas nädala alguses vihma (ja selleks ma ka valmistusin) aga võta näpust, stardipäeva hommikul säras päike. Sooja oli ca. 12-16 kraadi. Tuult oli vaid veidike. Üldiselt väga ilus ilm.

Oslo maratoni rajakaart

Rada mulle meeldis. Rada oli üldiselt piisavalt lai. Tiirutamist eri linnaosades. Vahepeal oli maratonirada mööda trammiteed (sest trammiliin oli kinni). Väga meeldis ka lahe ääres jooksmine, vaatega jahisadamale. Tjuvholmenist põikasime ka sisse ja see linnaosa hakkas kohe väga meeldima (õhtul käisime seal turistitamas ka ja ikka väga lahedalt läbimõeldud kaasaegne linnaosa). Seejärel oli mingi osa rajast Oslo rannapromenaadil, kus siis möödusime ka stardi-finišialast. Ooperimaja oli ilusti rajaääres vaates. Seejärel hakkasid edasi-tagasi lõigud. Ehk kiiremad tulid vastu. Huvitav rajalõik oli kindlasti konteinerterminali territoorium suurte erivärvi konteineritega. Ainus meeldejääv tõus oli siis sild üle raudtee. Üks tähelepanek veel selles osas, et edasi-tagasi rajalõikudel olid kilomeetripostid vaid ühel pool teed (ja sama number oli mõlemal pool posti) ja see ajas vahepeal ikka segadusse küll. Seal sillalõigul olid väikeste vahemaadega samas rajaääres 15.,18.,39.,36. km rajatähis, ise otsusta siis kus sa just minnes või tulles oled. Ühesõnaga segadusttekitav. Seejärel jätkus jooks ümber botaanikaaia ja sealt jäi meelde ca. 1 km pikk laskumine. Seejärel möödusime taas Ooperimajast ja siis juba päris kesklinna tänavatele. Jooks piki Karl Johani tänavat oli väga lahe. Keskel olid jooksjad ja mõlemal pool aiast väljas oli ruumi ostlejatele. Mõnus rahvarohke piirkond. Ja otsevaates uhke kuningaloss. Natuke veel tiirutamist ja siis viiski rada juba stardi-finišialale ja uuele ringile. Kogu rajal oli päris palju 90 kraadiseid järske kurve. Aga see ei häirinud, tegigi huvitavamaks jooksu. Raja ääres oli nii bände, tantsutruppe (baleriinidest salsatantsijateni) kui ka erinevaid trummareid. Üks meeldejäävamaid oli kindlasti Drum Ladies, punastes vormimundrites naised, kes marssisid ja trummi tagusid. Mõnus ergutus oli kindlasti ka konteinerite vaheline trummipunkt.

Toitlustuspunktid olid vee ja spordijoogiga hästi varustatud. Samuti leidus mõnes banaani. Mis silma hakkas, siis nii mitmeski punktis pakuti ka Coca-Colat. Ühes sai energiabatooni tükikesi ka ja raja eelviimases punktis pakuti ka Red Bulli. Vat seda polnud veel maratonirajal näinud.
Oslo 2

Enda jooks oli nii ja naa. No polnud seda head jooksutunnet pea kogu jooksu vältel, selline keskmine jooksutunne. Vahepeal tegin taas venituspause reiepealsete venitamiseks aga väga hulle krampe polnud. Ehk siis selline keskmine tiksumine ja siis 40. kilomeetril tuli mingi imehea jooksutunne. Jalad muutusid kergeks ja selline super tunne. Seega viimased 2 km ma põhimõtteliselt lendasin rajal. Nii kerget finišit pole vist varem olnudki. Selline naljakas kogemus siis. Finišinali oli muidugi see, et kui mehele helistasin, et olen finišis ja nii mõnusa tundega, siis ta ütles, et mine lippa siis poolik ka otsa (poolmaratoni start hakkas ca. 8 minuti pärast). Vat seda väljakutset ma veel vastu ei võtnud.

Oslo 3

Finišis sai medali ja koti igasugu sööginänniga (salaamivorstist kaneelisaiadeni). Aga mida finišis ei olnud oli soojenduskile. Minu arust nii oluline detail maratonijooksu juures aga no jah. Õnneks oli mul hotell ca. 300 meetri kaugusel sain veel tempoka kõnniga kiirelt hotelli ja külm ei hakanud.

Lõpuaeg 3:49:45, 2 157 kcal ja keskmine pulss 164 bpm.

Oslo 5

Oslo 4

Reykjavik maraton (22.08.2015) – minu 21. maraton

Reykjaviki maraton on mul mõttes olnud juba pikka aega. Ja et mõte vaid mõtteks ei jääks, nii leidsingi end eile hommikul Keflaviki lennujaamast. Veidi kesklinnaga tutvumist ja tõdemist, et Reykjavik ise on ikka üks päris tõsine turistikas. Aga ilus ja omapärane, mis siin ikka.

Pärastlõunal käisime ära ka expol. Expo toimus Laugardals spordihallis (stardi-finišialast kaugel eemal). Kuna maraton ise on väikene (etteruttavalt võin mainida, et maratoni lõpetas ca. 1 000 jooksjat, poolmaratoni ca. 2 000 jooksjata ja 10K suurem hulk inimesi), siis ei osanud expost nagu midagi oodatagi. Aga expo üllatas igati postiivselt. Numbrite kättesaamise ala oli suur, särgiala ka, isegi ca. 20 erinevat kauplejat ning mõned maratonitutvustajad. Expo liikumissuund oli igati sujuv. Stardinumbrit enne expole tulekut ei olnud, kui kohale tulid, kontrolliti nime nimekirjast ja siis põhimõtteliselt saidki karbist järgmise numbri, mis siis nimega ära seoti, selline huvitav numbri saamise viis siis. Ajavõtu kiip oli vanaaegne valge  nagu meil Eestis kunagi kasutati, mille pidi ilusti finišis tagasi andme. Väike nostalgiahetk. Expolt lahkudes viimase asjana taheti veel suur makaronipakk kotti suruda, aga loobusin, mis ma ikka nendega peale hakkan ja koju ei ole ka mõtet lennukiga vedada.

R0

Ilma osas kartsin kõige rohkem tuult, kuna Reykjaviki maraton on kuulus oma tuulte poolest. Ilmaennustus lubas vihma ja õnneks vaid natuke tuult. Eks ma siis selleks vihmaks valmistusin, aga suur oli üllatus, kui tegelikult hommikul tuli vaid ülikerget uduvihma ja enne starti jäi seegi järgi. Maraton ise oli siis peaaegu kuivad (vahepeal viskas veel paar korda uduvihma), temperatuur ca. 12 kraadi, asfalt märg, tuult veidi. Aga tuul ei olnud üldse nii hull, kuna mu põhiline trennikoht on Pirita tee, siis sellist tuulekarastust on trennides saanud küll 🙂

R1

Start oli 8:40 (kas ei ole kiiksuga stardiaeg?) Laekjargatal koos poolmaratoni alustajatega. Veidi aega võttis, et autole parkimiskoht leida, sest hommikul oli juba pea terve vanalinn liiklusele kinni pandud. Lõpus pidime vist ca. 1 km kõndima, et stardialasse jõuda. Ma olin juba unustanud, kui mõnus on ikka nii väikese maratoni start, kuidagi sujuvalt loogiline. Ca 15 minutit enne starti jõudsin stardialasse, ei mingit WC järjekorda ja stardikoridori võis valida vastavalt ajasoovile. Natuke ootamist ja siis juba pidas lühikese kõne Kathrine Switzer ning tema poolt tuli siis ka maratoni stardipauk.

R2

Alguses oli rada natuke linna vahel, siis oli üks hästi lahe tänav, kus eramajade trepil olid inimesed ja elasid pühapäeva varahommikul kaasa. Üks pereisa mängis saksofoni, teine mõnd teist pilli jne. Väga lahe atmosfäär ja kaasaelamine. Seejärel imeilusad veevaated, natuke tööstuspiirkonda ja taas vaated veele. Seejärel oli pikk sirge laugelt mäest üles ja mäest alla, tagasipööre ja seesama pikk sirge tagasi ja mäeke teistpidi üles ja alla. Siiani jooksime koos poolmaratoni jooksjatega ja oli täitsa „suurmaratoni” tunne. Aga siis suunati maratoni jooksjad ära, algas kõnnitee ja kitsa kergliiklustee lõigud. Kuna jooksjaid oli ka tunduvalt vähem, siis tekkiski selline „külamaraton” tunne. Selline vahva kontrast, omamoodi isegi mõnus kontrast. Kõnniteed, pargike, koplid loomadega (lehmade, hobuste ja lammastega), veel tänavaid, sõiduteed ületav sild, tunnel, käänak ja imeilus kosk ja veel üks väike tunnel. Seejärel oli pikalt, pikalt jooksu roheluses, mingist hetkest tekkis vasakule poole ka veelaht ja mäevaated. See oli imeilus lõik, tõesti ilus. Mingi hetk oli taas hommikust tuttavat teed ja siis tegime poolsaare tipus täiendava lõigu. See lõik oli mu teine lemmiklõik looduse mõttes. Rohelus, kõrkjad, veevaated, kerge tuul, vaikus. Mõtled, kus kohas ma olen, see ei saa ju olla linnamaraton. Lõppu 5 km oli juba taas hommikust tuttav. Käänak ja pikk lõpusirge.

Reykjavik maratonirada

Pärast finišit suunati maratonijooksjad oma alale, kus sai medali, fooliumkile ja pakuti vett, spordijooki, banaani, soolasaia. Kiibi eemaldamine oli ka siis paariminutiline protseduur, mulle sattus üks nobe neiu, kes kärmelt harutas mu jooksujalanõu topelt sõlme lahti, mässas nööridega ja sidus paelad veel ilusasti kinni, teenindus missugune 🙂 Ja oligi kõik, maratonialast välja ja autosse ning hotelli pesema.

Korraldusliku poole pealt igati vaid kiidusõnad. Toitlustuspunkte oli piisavalt tihedalt, kõike mis soovisid oli seal olemas. Raja suunamine oli ok. Mis hakkas silma oli see, et kuigi näiteks kesklinna piirkonnas oli palju inimesi rajaääres, siis nad elasid kaasa omadele, võõrastele eriti ergutushüüdeid ei hõigatud. Muidu igati ok väikemaraton imeilusa, huvitava ja suhteliselt lauge rajaga.

Enda jooks oli taas võitlus krampidega. Raskeimad lõigud olid 4.-10. km (vasak reiepealne) ja 35.-42. km (mõlemad reiepealsed). Vahepeal oli samas täiesti super jooksutunne. Lisaks veepunktides venitamisele tegin vist jooksupeal ka ca. 20 seisu ja venituspausi. Lõpuaeg 3:44:12. Kekmine pulss 163 bpm, kalorikulu 2 190 kcal, kokku 42 221 sammu. Kuna täna oli mõnus jooksuekskursioon Reykjaviki eri linnaosades ja nägi peamised vaatamisväärsused ilusti ära siis homsest linnast välja, matkasaapad jalga ja tutvuma Islandi loodusega.

IMG_0465

Kopenhaageni maraton (24.05.2015) – minu 20. maraton

Kopenhaageni maraton on mul maratonide soovilistis olnud juba mitu aastat. Varasemad aastad ei sobitunud väga kalendrisse ja nii saigi see lõpuks sel aastal plaani võetud.

Expo oli väikene. Numbrite ja särkide kättesaamine oli välitelgis, kauplemisala Sparta Hallis. Paar uut ja huvitavat brändi oli aga üldiselt ikka vanad tegijad. Põhipartner oli Nike ja see ala oli kõige suurem. Maratonisärk oli väga hea, küll ei olnud neil XS suurust aga S oli ka ok. Materjal on minu lemmik ja niipea, kui särki katsuda sain oli selge, et teen siis seda, mida ma varasemad 19 maratoni teinud ei ole, panen võistlusteks just saadud selle uue maratonisärgi selga.

Laupäeval rikkusin täiega maratonieelse päeva põhireeglit. Turistitasime ja kõndiseme vist ca. 15 km maha. Õhtuks tundsin, et vasaku reie tagakülg on valus. Siis oli küll tunne, et no pole võimalik, saan kõndimisest vigastuse (jooksmisest pole veel olnud). Eks väike ärevus tekkis, kas hommikul on ka veel valus aga nüüd võin öelda, et kui jooksujalanõu jalga sai, polnud kogu maratoni vältel seda tunda. Aga eks see totrus oli. Laupäevase päevaga nägime põhimõtteliselt Kopenhaageni ära ka.

Hotelli valisin stardipaigale lähedale. Seega kui start oli 9:30, siis sain ilusti kaheksani magada (ööund tuli isegi 9 tundi ehk korralik väljamagamine). Hommikusöögiks taaskord 750 ml rohelist smuutit ja kõik. Jooksuriided selga ja kell 9 väljusime hotellist. Ikka mõnusalt lähedal oli hotell. Väike kõndimine, WC-järjekord ja sulandusingi juba stardimassi. Stardikoha võis valida ise vastavalt ajasoovile. Stardikoridoridel aeda ei olnud. Mul läks ca. 7 minutit seismist ja ootamist enne kui stardijoone sai ületada ja jooksma hakata.

K1

Ilm oli imeilus. Alguses veidi jahe aga paari kilomeetri järel tuli päike ja super jooksuilm. Tuult oli mõnes kohas aga see oli pigem mõnusaks jahutuseks.

Olen siis endiselt oma toitumise eriprogrammil ehk siis väldin igasuguseid suhkruid. Geelid, spordijoogid, banaan ja minu kunagised ülimad lemmikud apelsinilõigud olid siis taas mulle täielikult keelatud. Jooksen rohelise smuuti pealt. Mees oli sel korral rohelise smuutiga kilomeetripunktis 18, 24 ja 38. Kõik toimis ideaalselt. Igas veepunktis jooksin tagumiste veetopside juurde, kiirelt vett ja reiepealsete venitust (krambiennetuseks) ja edasi. Pikemad pausid rajaääres seismisega olid siis rohelist smuutit juues. Paar korda jäin veel rajaäärde, et reiepealseid venitada aga üldiselt oli krambivaba jooks sel korral.

Energia poolest oli minu parim maraton senistest. Ülimalt ühtlane ja püsiv energia. Väga hea enesetunne. Kui tagasi vaatan kilomeetriaegu siis on ka sealt näha ühtlane tempo. Ikka väga mõnus on joosta niimoodi maratoni. Lõpus oli veel selline tunne, et jookseks edasi kui võimalik oleks.

Kopenhaageni maratoni rada

Maratoni juurde tagasi. Rada on lauge ja kuigi peaaegu kõik Kopenhaageni vaatamisväärsused olid ilusti rajaääres siis ütleksin, et tegelikult oli igav rada. Seda enam, et osaliselt kattus teises pooles rada esimese poole rajaga. Samas rohelust oli (Faellendparke oli üks mu lemmiklõikudest), jooks üle sildade ja jooks munakividel (millegipärast ka minu lemmiklõigud). Rajal ruumi oli (kokku lõpetas 9 752 jooksjat), vahepeal oli väga lai aga samas oli ka lõike, kus rajapiiret polnud ja pealtvaatajad olid raja suhteliselt kitsaks surunud ja seal oli siis seega väga kitsas. Mis Kopenhaageni maratonist kindlasti väga hästi meelde jääb on pealtvaatajad. Kesklinna osas oli neid ikka väga palju ja väga häälekalt. Natuke meenutas Saksamaa maratone, kus peredega oldi tulnud raja äärde kaasa elama, nii tundus ka siin. Seega kaasaelajad jäid häälekalt meelde. Lõpusirge oli ka väga pikalt, pikalt ääristatud.

K4

Finišis sai esimesena punase roosi (väga lahe kompliment kõigile naisjooksjatele) ja medali. Kile peale ja taastustoitudest sain vaid juua vett. Muidu pakuti jogurtit, puuvilju ja alkoholivaba õlut vist ka. Kotihoid ja riidevahetustelgid (nii meestele kui naistele) olid ka ilusti olemas, kuid vaja mul neid seekord ei läinud. Tõttasin kiirelt hotelli.

Numbrid: 3:51:33, 2 410 kcal, keskmine pulss 165 bpm.

K3

Sain 20 maratoni kokku, plaanilisi maratone sel aastal enam ei ole, paar plaanivälist mõtet on, kui realiseeruvad siis tulevad väikesed kokkuvõtted, kui ei, siis ongi kõik – blogi lõpp. Kõike head ja ilusaid maratonijookse!

Rock’n`Roll Madrid maraton (26.04.2015) – minu 19. maraton

Maraton oli hea ettekääne minna ja vaadata, mida see hispaanlaste pealinn endast kujutab. Muidu ju polekski nagu põhjast sinna minna. Kui nüüd ausalt ütlen, siis suurlinna melu mõttes meeldib see linn mulle isegi rohkem kui Pariis näiteks. Vaatamisväärsusi oli aga mitte midagi eriliselt suurt (põhimõtteliselt 1,5 päevaga sai olulisemad sümbolid nähtud). Mis mulle Madriidi puhul meeldib on see, et hästi vähe on lauget maad ikka tõusud ja laskumised ja hästi palju on rohelust.

Laupäeval jõudsime expole vist ainult tunnike pärast avamist. Selleks ajaks oli maja ees juba meeletu järjekord. Mis siis ikka võtsime järjekorra lõppu ja sai seismist ca. 40 minutit. Numbrite alal oli ruumi väga palju, ainult kauplejate alal oli kitsas ja seetõttu vist seda massi ka järjekorraga piirati. Vanu ja tuntud kaubamärke aga ka uusi ja huvitavaid minu jaoks. Pigem väike expo ja inglise keelt ikkagi väga paljud seal ei oska. Aga naeratus, paber ja pliiats ja müük saab toimuda.

MM1

Varasemad nädalad hoidsin ikka Madriidi ilmateatel pilku peal ja lubas kena kuiva ilma. Reedel lennukis avastasin aga ajalehest, et lubatakse äikesetormi! Kuigi laupäev oli kuiv ja päikeseline siis jah lubas öösest vastu pühapäeva sadu. Ja maratonipäev pidi tulema sajus. Nonii, sellist kogemust mul veel ei olnudki.

Kaks teemat veel. Esiteks kuigi kogu talve olin terve siis nädal enne maratoni hakkasin kurguvalu tundma. Käiku läksid kõik tervisenipid, et sellega võidelda. Nüüd võib öelda, et toimis – maratonipäeva hommikul oli kurk ok.

Teiseks, kaks kuud tagasi läks mees toitumise eriprogrammile ja et see tal õnnestuks pean seda ise ka kaasa tegema. Nüüdseks oleme juba tervelt kuu ilma igasuguste suhkruteta (nii kunstlike,- looduslike- kui ka puuviljasuhkruteta). Süsivesikurikkad toidud (pastad, riis, tatar, kartul jm) on ka kõik keelatud. Ehk siis kõik tüüpilised maratonieelsed ja maratoni käigus tarbitavad energiaallikad (spordijook, geelid, banaan jm) on minu jaoks keelatud. Tegelikult oligi minu jaoks enne maratoni kõige ärevam hetk see, kuidas ma maratoni energia mõttes vastu pean. Energia saab sellise toitumisprogrammi käigus kätte rohelistest komponentidest tehtavast smuutist ja keharasvadest. Ülemineku hetk oli keha jaoks väga raske, ca. 1,5 nädalat olin nagu mustas augus jooksutrennide mõttes, energia oli täiesti maas, oli trenne, kus iga kilomeetri järel tegin sieisupausi, sest lihtsatl ei jaksanud. Aga see läks üle ja hea enesetundega jooksud tulid taas kaks nädalat enne maratoni tagasi. Smuutimasin oli kohvris ilusti kaasas, laupäeval leidsime vahva rohelise turu ja nii ma laupäeva õhtul hotellis oma smuutid valmis blenderdasin. Mingit eelnevat energiatankimist ma veel õppinud ei ole, seega oli laupäev toitumise mõttes tavapärane. Maratonipäeva hommikusöögiks oli siis 750 ml rohelist smuutit ja kõik.

Hommikul tibutas veidi vihma. Õnneks üli vaikselt ja vahepeal isegi mitte aga ikkagi püsivalt. Mees sai hotellist vihmavarju, mul oli kilejakk. Hotellist starti läksime bussiga, lõpu 2 km pidime jalutama. Sujuv ja arusaadav stardiala. Veidi sebimist oli, sest stardialal olid ka 10 kilomeetri jooksjad (kes küll said stardi pool tundi hiljem) ja ka poolmaratoni jooksjad (kes said stardi koos meiega), aga ei mingit trügimist ega tormamist. Stardikoridoris ootasin aia ääres, mees teisel pool ja sain viimasel hetkel kindad, mütsi ja jaki talle anda. Riietuseks läks käiku pikad püksid ja pikkade varrukatega pluus. Stardis küll vaatasin, et olen valesti riietunud, kõik olid lühikeselt riides. Aga nüüd võin öelda, et minu jaks oli see just õige riietus.

Start ja mineks. Lai tee, kitsas ei olnud. Rajast veel niipalju, et kuigi oli tõusulõike (enamasti lauged) siis kuidagi tunnetuslikult oli pigem rohkem laskumisi. Rada mulle väga meeldis. Algus oli veidi tüütult kilomeetritepikkune sirge aga hiljem läks mõnusalt käänuliseks. Põhilised Madriidi vaatamisväärsused olid ilusti kõik rajaäärest näha. Mõnusad rohealad ka vahelduseks. Rahvast rajaääres alguses väga ei olnud. Kaks lõiku (Plaza del Sol ja Calle Mayor) on meelde jäänud, kus oli paksult pealtvaatajaid rajaääres aga muidu ikka vähevõitu. Lõpusirge Retiro pargis muidugi oli paksult rahvast täis. Aga eks ilm tegi oma. Mis Rock’n Roll maratoni korraldusse puutub, siis muusikalisi punkte oli aga oleks oodanud rohkem (paari aasta taguse Seattle Rock’n Roll korralduse põhjal) aga kuna Madrid on vaid paar aastat selles seerias olnud siis ju alles õpivad. Kokku lõpetas maratoni 11 729 jooksjat (neist naisi 1 192).

Madriidi maratoni rajakaart

Ja nüüd siis peamine maratonitegur ehk vihm või õigemini paduvihm. Sain ekstreemselt mõnusa kogemuse – maraton paduvihmas. Nagu ütlesin, siis alguses tibutas kergelt, esimesed kilomeetrid (ca. 10 kilomeetrini) olid peaaegu kuivad aga siis hakkas vaheldumisi seenevihm, paduvihm, seenevihm, vahepeal natuke kuiva jne. Temperatuur ise oli tegelikult soe 12-16 kraadi, lõpus külmem. Lõpu tunnikese sain ikka mõnusalt külmas paduvihmas joosta. Kusagil sinna 30 kilomeetri kanti oli veel võimalik joosta nii, et porilompe sai vältida aga pärast seda enam eriti mitte. Kui ise sai porilompide ja inimeste vahel slaalomit tehtud, siis mõni kõrvaljooksja pani ikka julmalt porilombist läbi ja pritsis mõnuga tossud täis. Ehk siis seal 30.ndate algusest hakkasin ise ka täiega porilompidest läbi jooksma. Kõik-kõik oli läbimärg ja lisaks siis hakkas külm ka nahavahele pugema. Hullumeelne kogemus, iga normaalne inimene oleks toas aga mass „ebanormaalseid” jookseb paduvihmas maratoni. Lõpusirge paduvihmas, rajaäär ääristatud vihmavarjude all seisvate ergutavate kaasaelajatega – see jääb meelde.

Pärast finišit pidi kõndima, medal kaela ja toidukraamist võtsin ainult veepudeli. Lootsin korralikku vihmakeepi aga vihmaga ei olnud nad tõenäoliselt arvestanud, sai vaid väikse kiletüki õlgadele. Pildistamine paduvihmas. Mees andis mulle kilekoti vahetusriietega ja kitsukeses WC-s sain siis riided vahetutud. Kahju, et korraldajad ei olnud vihmaoludega kohandunud. Mõni riietustelk oleks võinud ikka olla. Ikka üli mõnus tunne oli olla, kui kuivad riided selga sai. Nii kiiresti kui võimalik tagasi hotelli ja otse sooja vanni (tean-tean jalad peab külma vanni panema) aga nii-nii-nii külm oli sees …

Enda jooksust ka. Algus oli tegelikult väga mõnusalt lihtne ja üli hea enesetundega. Üks raskemaid lõike oli mul 5-10 km, mil jalgades hakkasid krambid. 8. kilomeetril tarbisin magneesiumi, aitas. Jalad said korda ja edsi läks taas hea enesetundega. Kõndisin igas veepunktis, läks igas vist ca. 200 ml vett sisse. Mõnes veepunktis läks veidi kauem, sest venitasin jalgu (ennetuseks). Magneesiumi võtsin veel kolmel korral. Energia ja enesetunde poolest väga hea jooks. Esimest korda oli mees nõus tulema ka rajaäärde (varem on olnud vaid alguses ja lõpus), leppisime varem kokku, et kilomeetril 19 ja 34 on ta smuutiga vastas. Need olid siis minu toitlustuspunktid. Lõigutasingi enda jaoks maratoni oma kahe toitlustuspunkti järgi – 19. ja 34. kilomeeter. Mõlemas seisin ja jõin. Esimeses tarbisin ca. 400 ml vist ära ja pidas ilusti järgmise puhktini vastu. 34. kilomeetril vist sai veidi vähe tarbitud (oleks pidanud endale rohkem sisse sundima). Lihtsalt läbiligunenud külm tunne oli sees. Alguses oli peale seda veel ok aga ca. 5 kilomeetrit enne lõppu hakkas selline kummaline sisevõitlus – energiat nagu oleks aga jalad keeldusid koostööst, järgmisel hetkel nagu oleks jalad jälle korras aga energiat poleks. Mageneesiumi polnud ka enam võtta. Ei saanudki aru, mis see siis oli. Küllap ikka jäi energiat väheks (kuigi jah, nüüd rajaprofiili tagantjärele vaadates hakkas just 27. kilomeetrist lõpuni lauge tõusulõik). Pildike mudamülkas ka – jäägu siis Madriidi meenutama.

MM3

Aga kokkuvõtteks minu eksperiment, et joosta maraton ilma spordijookide, geelide jm õnnestus. Saab küll vee ja rohelise smuuti pealt hea enesetundega maratoni joosta. Tempo oli lõpuni välja suhteliselt ühtlane, järsku äralangemist ei tekkinud. Isegi viimased 5 km oli normaalne tempo võrreldes varasema.

Numbrid: 4:02:26. Keskmine pulss 164 bpm, kalorikulu 2 276 kcal.

MM 4

New Yorgi maraton (02.11.2014) – minu 18. maraton

New Yorgi maraton on siis maailma suurim osalejate arvuga maraton. Sel aastal suudeti eelmise aasta osalejate arv ikka napilt ületada (lõpetas 50 564 jooksjat). Kohta sellel maratonil ei ole kõige lihtsam saada aga mõned võimalused ikka on. Minu stardikoha valem oli 3 x EI = JAH ehk siis kolm aastat loosirattas kohta ei saanud ja siis oli neljas aasta koht kindel. Aga see valem enam järgmisel aastal ei kehti (sel aastal oli viimast korda).

NY1

Expole jõudsime reede õhtul ja siis oli rahvast väga palju. Toimus see suures Javits Centeris. Numbrite kättesaamine ja suur-suur ametliku suursponsori Asics müügiala. Teisi müüjaid ka. Taaskord lahe ja huvitav ekspotamine. Aga peab ütlema, et olen suuremaid ja paremaid exposid näinud.

NY2

Esmaks võtaks üles teema ilm. Päev enne maratoni oli tõeliselt kohutav. Päev otsa sadas, oli pilves, külm ja tugev tuul. Pühapäevaks lubas enam-vähem sama, ainult vihma ei pidanud tulema. Hommikul 4, päeva peale 11 kraadi. Aga no tuulega oli tegelik temperatuur ikka madalam. Kõige külmem ja tuulisem maratoniilm minu senistest. Laupäeva õhtul riideid valmis pannes läksid käiku siis ikka pikad püksid, pikkade käistega pluus ning numbri kinnitasin hoopis kilejakile. Aaa ja laupäeva õhtul kell 10 veel korra Facebooki jooksjate vestlust piiludes avastasime, et ka kella keeratakse. Sai ühe tunni lisa uneaega.

New Yorgi maraton läbib kõiki viit linnaosa. Algab see Staten Islandilt. Ja see on paras logistiline ülesanne, et kõik see ca. 50 000 inimest hommikul sinna maratonikülla saaks. Suve keskel pidi kodulehe kaudu teada andma, kas on soov kasutada praami, et maratoni hommikul Manhattanilt Staten Islandile jõuda või mõnd muud transporti. Kuna meil oli rendiauto ja hotelligi valisime stardikoha lähedale, siis mina praamist loobusin. Taaskord viis mees mind ametilikku mahapaneku alasse. Võtsin suure varuga, seda maratonikülla jõudmist, aga asjata. Waze on lahe äpp, suutis meid ummikust mööda juhtida ja väiketeid kasutades väljusin autost just mahapanekuala lõpus. Ise ka üllatusin, kui lihtne ja kiire see mailma suurima maratoni starti jõudmine on. Aga autost väljudes olin siis omapäi. Külm-külm-külm ja läbilõikav tuul. Kindad, müts ja paks ning soe fliisjakk hoidsid mõnusalt soojas aga jooksupükstele olin unustanud pikad püksid peale soojenduseks osta. Jalgadel oli veidi jahe aga üldiselt oli ok. Ca 700 m jalutamist, turvaväravatest läbiminek ja olingi maratonikülas. Aega stardini oli ca. 3 tundi.

 

Mingi osa ajast ootasin oranžis alas. Kolmel värvil oli spetsiaalne oma ooteala. Seal sai saiakest, kohvi, vett, spordijooki. Telke oli sel korral vähe. Tugeva tuule tõttu tuli eelmisel päeval teade, et ohutuse mõttes neid püsti ei panda. Paar tükki ikka oli. Naljakas oli vaadata, et paljudel oli peas roosad/oranžid mütsid. Dunkin’ Donuts jagas kohvi ja kusagil siis ka oma mütsikesi. Sellise külmaga oli tasuta reklaammütsikese kandjaid küllaga. Mõnd mütsi kohtas veel finišiski. Mingist kellast alates sai oma lainele vastava numbri koridori. Seal oli vähem rahvast ja taaskord pikk külmas ootamine. Kogu sellest külast läbikõndides oli selline tunne, et oleks kodutute kokkutulekul. Naljakalt riides maas lamavad (magavad) ja istuvad inimesed. Tuulevarjus puud ja seinad olid kõige väärtuslikumad kohad. Fliisid, fooliumkiled. On seal all üldse inimene või on lihtsalt riidekuhil? Selles teises koridoris sai ikka väga pikalt oodatud. Õnneks oli WC-sid piisavalt. Edasi suunati ca. 10 min enne starti sillale. Ja seal oli ikka meeletult-meeletult läbilõikav ja külm tuul. Aga riidehunnikud sillaservas ikka kasvasid. USA hümn ja start.

Start on siis Verrazano silla Staten Islandi poolsest otsast. Alguses on ca. 1 miil sillatõusu ja siis sama palju laskumist. Mega ilus vaade Manhattanile. Aga samas ka ainuke linnasilueti vaatlemise võimalus rajal. Ja tuul. Meeletu. Mingi hetk olid jooksusammul jalad õhus ja tõesti tundis, kuidas tuul jalad alt puhus. Pidi kõvasti jõudu rakendama, et ikka neid õiges suunas hoida. Päriselt ka oli tunne, et tuul puhub minema. Ja siis loomulikult inimeste seljast loobitud riided ja kiled, mis tuules lendlesid ja tuule tõttu jalgadesse takerdusid. Aga sillalt laskudes oli juba parem. Isegi päike oli välja tulnud. Oli see nüüd majade või maismaa tõttu aga tundus, et tuul oli ka vaiksem seal.

NY rada

Kusagile sinna 5 km kanti jäid mu kindad ja müts. 7 kilomeetri paiku tegin pika seisaku ja haakisin haaknõelu lahti ja kinni ning panin kilejope puusadele. Puhvi võtsin peast ära ja panin peapaelaks. Soojemaks läks, aga samas olid mõnes kohas täielikud tuulekoridorid ja vastik, vastik külm tuul.

Pärast silda liikusime siis Brooklini ja Queensi. Rajast jäid meelde pikad sirged. Järsud käänakud ja taaskord sirged. Aga sirged olid ikka tõusvas ja laskuvas profiilis. ca. 24-26. km kandis oli üks pikk-pikk tõusev ja laskuv sild taas. Pikad ja laiad sirged. Loed aga tänavanumbreid. Bronxi läksime üle väikese silla, natuke keerutamist ja väljusime juba üle teise silla Manhattanile. Taaskord pikk ja lai sirge ja viimased kilomeetrid juba Central Pargis. Vee ja elektrolüüdi punktid olid ca iga miili tagant. Mõni punkt oli täielikus tuulekoridoris. Vaprad olid ikka need vabatahtlikud, kes seal päev otsa seisid.

Rahvast oli rajaääres mõnusalt palju. Täitsa võrreldav kaasaelamine Bostonis kogetuga (aga mitte ikka päris see). Kui mingis varasemas postituses kirjutasin, et sakslased on maailma parimad kaasaelajad, siis selleaastase kogemuse põhjal võib öelda, et need on ikka idaranniku ameeriklased (lääneranniku kohta seda öelda ei saa). Mingid lõigud olid ikka väga-väga häälekad kaasaelajad. Mõnes kohas mitu rivi. Muusikalisi punkte oli ka päris palju ja mõnes ka väga hea muusika.

Enda jooksust ka. Vorm on mul hetkel kehv (muud fookused ja pärast Bostonit pole seda õiget motivaatorit jooksus ja maratonis enam leidnudki) ja seetõttu polnud lootuski mingit aega jooksma minna, seda enam, et 7 päeva tagasi sai ka maraton läbi joostud. Läksin siis maailma suurimat maratoni kogema. Leppisin iseendaga kokku, et kellalt vaatan vaid kilomeetreid, sest see miilisüsteem on ikka hullumeelne, ei mingit aja piilumist. Jooksen täpselt sellise tempoga, mis keha tahab. Sellise suurmaratoni melu nautimine rajal on ikka üks meeletult lahe kogemus. Ja nii ma siis jooksin ja nautisin seda New Yorgi maratoni melu. Aeg 4:20:33. Minu armas sörgimaraton 🙂

Pärast finišijoont sai veidi kõndida ja kaela väga kena medali. Ja siis sai pihku õuna. Täpsel nii, punane õun ”suure õuna maratoni”lõpus on ikka imehea. Päev varem võis maratoniajakirjast lugeda, et see oli üks finišijärgne soovitus – söö õuna. Ja tõesti pärast maratoni oli see õun ikka imehea. Kotiga muud kraami ka ja seejärel pidi fooliumkilega päris pikalt kõndima (paras lõdisemisteekond tuules), enne kui päris sooja bonžo sai. Ja siis finišialalt välja ja pärast natukest kõndimist ootaski mind minu oma autoke Manhattanil. Oh, mul on ikka üks maailma parim maratonitoetaja!

NY4

Kokkuvõtvalt, kui vähegi võimalus tekib, siis tasub sellest maailma suurimast maratonist osa võtta. Üks igati võimas maratonielamus just melu mõttes rajalt ja raja äärest.

NY5