Dublini maratoni jooksmist peab pea aasta ette planeerima, sest seal toimub loterii. Seda loteriis osalemist peab ka üli täpselt ajastama, sest loteriis osalemise aken on vaid nädalane. Maratonipäeval on kavas vaid maraton. Stardikohti on ca. 22 500, osa siis loteriiga ja suurem osa on hoopis heategevuse ning muude organisatsioonide kaudu (reisibürood, kohalikud jooksuklubid, heategevusorganisatsioonid) jne. Mul õnnestus kohe esimesel aastal loteriiga see koht saada. Infoks niipalju, et kes sügisel loterii maha magab, siis suvel tehakse veel lisaloterii (kui vabu kohti on). Selle aasta kuulsaim maratoni lõpetaja oli näitleja Colin Farrell, kes kogus heategevusega 774 000 eurot geneetilise nahahaigusega Emma Fogarty toetuseks.

Expol käisime ära reedel. Ees oli kauplemisala ja tagaosas sai numbri kätte. Mingeid järjekordi ei olnud, kõik oli sujuv. QR-kood ja ID-kaart ning number oligi käes. Kauplejate ala oli keskmise suurusega. Huvitav osa oli näitus varasemate kordade jooksudest. Kõik lõpetajate särgid ja medalid olid välja pandud. Kuna ööl vastu maratoni keerati kella tagasi, siis sai mõnusalt tunnikese kauem magada.

Ilm oli maratonipäeval super: 9–11 kraadi sooja, stardi eel ja esimestel kilomeetritel uduvihma, edasi pilves kuiv ilm. Lõpus oli isegi kuiv asfalt.

Dublini maratoni start ja finiš on kesklinnas. Kuigi seda on tahetud sealt välja tõrjuda, siis sel aastal oli kindlalt veel seal. Start toimus neljas laines, mis lasti rajale 20-minutiliste vahedega. Eliidi start oli 8:45, minu kolmanda laine start oli alles 9:25 ja üle stardijoone sain veel 1:13 hiljem. Stardi- ja finišialasse sisenedes oli turvakontroll. Sisse lasti vaid jooksjaid ning asjad pidi olema läbipaistvas pakihoiu kotis. Seejärel suunati sujuvalt liikuma pakihoiu poole. Pakihoid oli väga hästi korraldatud, 500 numbri kaupa äraandmise vahed ja seetõttu oli väga kiire nii andes kui tulles. Pakihoiust starti minek oli eri lainete jooksjatel erinevate tänavate kaudu pikk pikk kõnnak.  WC-sid oli, aga ikka tuli järjekordades seista. Omast arust olin piisava varuga arvestanud, aga seda pikka teed arvestasin ikka valesti ja nii saingi sisuliselt üle kilomeetri joosta, et üldse oma starti õigeks ajaks jõuda (kaasa arvatud pidi läbi tungima järgmise laine ootajatest). Joostes dressipluus seljast ära ja prügisse ning siis oligi juba stardipauk ja minek. Minu ergutusmeeskond oli starti vaatamas, seega sai kohe alguses lehvitada ja hea tujuga rajale.

Rada on üks suur ring ja sellega saab Dublini linnast laheda ülevaate. Raja profiil ei ole lauge, vaid seal on mitmeid laugeid tõuse ja laskumisi. Seda me ei oodanud, et neid seal nii palju on. Rajal ise oli ruumi piisavalt. Toitlustuspunkte oli tihedalt ja väga paljudes pakuti väikestest pudelitest vett. Nii mugav, lihtsalt haarad ja hea on jooksu pealt juua. Seega esimestes punktides ma üldse seisma ei jäänudki. Ja teised ka mitte, mis tagas selle, et mingeid ummikuid toitlustuspunktides ei tekkinud. Hiljem pakuti mõnes toitlustuspunktis ka topsidest vett ja spordijooki ning geele. Geele ma ei võtnud, mul oli oma skeem ja oma geelid kaasas. Kuna väikeseid pudeleid oli maha visatud ka toitlustuspunkidest eemale, siis mitmes kohas väikesed lapsed juba tegutsesid suurte kottidega, et taararaha kokku korjata. Muusikalisi punkte oli piisavalt, DJ pulte, live bände jne. Aga minu lemmik oli hoopis ca. 30 km kandis üks isetekkeline punkt, kus eramaja aknad ja uksed olid pärani ja seest lasti kõlarites klassikalist muusikat. No nii kontrastselt lahe selle muu melu seas.

Dublini rajaäärne publik on lihtsalt SUPER. Tõeline melu. Linnaosa keskustes oli selline möll ja pidu. Ühes sellises sattusin just siis, kui raja pealt üks jooksjate seltskond tõmbas hõigetega publiku kaasa. Publik vastas, jooksja sai indu veel rohkem juurde. Ei saanud enam arugi, kes keda ergutas. Veidi vähem oli publikut eramajade/ridamajade osas, aga kokkuvõtvalt võib öelda küll, et kogu rajaäär (42 km) oli ergutajatega kaetud. Hõigati, lapsed pakkusid plaksuandmist, ergutavaid silte jne. Pakuti pudelivett, puuviljalõike, kõikvõimalikke kummikomme jne. Oma lauad ja toolid olid rajaäärde toodud. Isegi Phoenixi pargi pikal ca. 3 km sirgel oli rahvas rajaääres.  Suurem osa jooksjaid olid tegelikult iirlased ja kõiki neid tuldi siis ergutama. Kõige võimsam oli muidugi viimane miil. Seal oli selline möll (minu ergutusmeeskond oli ka seal ja sai seda kogeda publiku poolt ja kinnitab, et see oli võimas). Kui tahta kogeda üht tõelist maratonimöllu, siis Dublin on õige koht.

Finiš oli lillal vaibal. Kohe suunati aedadega tekitatud koridoride kaudu edasi ja sai ilusa medali. Sealt edasi sai ise valida sobiva suurusega lõpetaja särgi ja siis sai kotikese taastava toiduga. Edasi sujuvalt pakihoidu koti järele. Väga sujuv oli see finišijärgne teenindus. Riiete vahetamise kohta ei olnud (ei enne ega pärast), aga särgi sai ikka uhke lõpetaja särgi vastu vahetada, pikad püksid jooksupükstele peale ja jope selga ning oligi mõnus olla, et tagasi hotelli jalutada. Mis oli lahe (vaid Bostonis olin seda varem kohanud), et tänaval tulid täiesti võõrad inimesed vastu tõstsid pöidla püsti, naeratasid ja ütlesid “Good job!” või “Well done!”. Mitte üksikud, vaid pea kõik. Dublin on ikka maratonilinn 🙂

Enda jooksust ka. Pärast augustikuist vigastust (tegu oli mu elu esimese vigastusega) ja kolme täiesti jooksuvaba nädalat oli mul raske seis. Ortopeed ja füsioterapeut ütlesid augusti lõpus mõlemad, et kui taastub ilusti, siis Dublinit võib joosta, Berliin tuleb maha tõmmata. Septembri lõpu Berliinist ma loobusin, aga Dublinini oli sellest hetkest, mil olin enam-vähem terve ja jooksuvõimeline 6 nädalat. Hakkasin vaikselt koormusi tõstma ja kõige otsustavamad olid laupäevased pikad otsad. Kas põlv peab vastu, mis seis on? Pikad jooksud olid siis 22 / 26 / 30 / 22 / 16 ja maratonipäev. Pikimal 30 kilomeetrisel jooksul oli enesetunne super, põlv ok. Andis lootust, et Dublin on tehtav. Stardis mingeid ajalisi ootuseid endale ei pannud, pikki trenne oli ju ikkagi vähe olnud ning viimased korralikud tempotrennid jäid vigastuse eelsesse aega. Peamine oli põlve jälgida ja kui vaja, siis olin valmis ka lõpuni kõndima (Dublinis on ajalimiit 7 tundi viimasest startijast alates). Aga vastupidavus on vist varasemast hea all ning rattatrennid (mida augustis asendustrennidena tegin) läksid asja ette. Parem põlv pidas vastu (ei tundnud kordagi sealt mingit valu või ebamugavustunnet), tunda andis hoopis vasaku reie lähendajalihas, mis laugete tõusulõikudega pingesse läks. Samas nii loogiline, eks ma alateadlikult hoidsin/hoian paremat jalga ja nii saigi vasak jalg rohkem koormust ja need lihased väsisid ka kiiremini. Kui pinge oli liiga tugev ja jooksusammus tunda andis, pidin seisma jääma ja venitama ning lõdvestavaid harjutusi tegema. Siis oli taas joostav. Ehk tegin mitmeid seisupause aga kokkuvõtvalt oli mõnus jooksutunne. Teine pool oli vaid 46 sekundit aeglasem kui esimene. Pole paha. Kõige raskem lõik (mis sisaldas siis ka päeva kõige aeglasemat kilomeetriaega) rajal oli minulgi kuulus Dublini “Heartbreak Hill”, ca. 33-35 kilomeetri kandis pikk lauge tõus, sel aastal veel vastutuulega.

Lõpetajaid oli sel aastal tegelikult ca. 17 700, kuigi stardikohti oli ca. 22 500. Mu enda mõttevälgatus on see, et Dublin on väga sarnane Stockholmi maratoniga (no kuna ma ka seal just sel aastal jooksin). Stardikohtade arv on umbes võrdne, tegelik lõpetajate arv võrreldav, kavas vaid maratoni distants, üks pikk ring, publiku kaasaelamine mõlemal hea jne.

Rahalised osalusnumbrid / Loterii ca. aasta varem ja 116.25 EUR. Lõpetaja särk oli hinnas.

Maraton numbrites / Aeg 3:45:32 (bruto 3:46:45). Esimene pool 1:52:23, teine 1:53:09. Keskmine kiirus 5:21 min/km, keskmine pulss 161 bpm, keskmine kadents 171 spm, kulus 2269 kcal. Garmin näitas 42,34 km ja Apple Watch 42,05 km. Kui Stockholmis näitas Garmin pea 43 km, siis selle järgi on ilusti näha, et seal oli rajal kitsam ja pidi rohkem manööverdama. Dublinis tagab pikkade vahedega lainete start ikka rahulikuma olukorra raja.

Jalanõud / Joostud sai Asics Metaspeed Sky+ ga.

Lisa energia / Enne starti 1 Maurten 225C tahke batoon. Joostes iga 40 minuti järel Maurten 160 energiageel 3 tk + 2 viimast Maurten 100caf100.

2023 juhtus Dublini maratoni korraldajatel selline äpardus, et medali peale lipsas sisse kirjaviga. Selle aasta medalil on siis rohkem pilti kui teksti. Medali autor on vaid 20 aastane leedulanna Myla Sirvyte, kes õpib Dublini Rahvuslikus Kunsti- ja Disainiülikoolis. Medalil on 7 erinevat Dublini vaatamisväärsust (millest ka mööda jooksime) ja ketast keerutades saab jooksjaid liikuma panna. Huvitavalt lahe medal.

Viini maratoni loos kirjutasin, et üks inimene otsis enne starti paaniliselt haaknõelu ja ma ei saanud teda kahjuks aidata. See jäi mind painama ja alates sellest korrast olen ekstra pannud ühe paari haaknõelu kotti. Stockholmis ei läinud neid vaja aga Dublinis läksid need käiku. Too jooksja oli mega õnnelik.

Fotode päritolu FinisherPix.

Millalgi eelmise aasta suvel maratoniplaane tehes avastasin, et see päris Stockholmi maraton on mul veel jooksmata. 2012. aastal jooksin seal Juubelimaratoni, aga see oli teine rada ja teine jooks. Seega panin end kirja. Kavas vaid maraton (ehk ei mingeid lühemaid jookse samal rajal ja päeval) ja 23 000 jooksjat, kõlas mõnusalt. Ühtlasi said sellega ka kõik Põhjamaade pealinnade esindusmaratonid joostud.

Expol käisime ära neljapäeva õhtul ca. 2 tundi pärast avamist. Siis oli rahulik; sai kiirelt numbrid kätte. Peasponsoril Adidasel oli suur ala. Messiala ise oli pigem väiksem ja suunatud rohkem kohalikele.

Maratoni start oli laupäeval kell 12:00. Tavatult hiline stardiaeg. Samas oli väga lahe see pikk ja mõnus hommik. Metroost väljusime kell 11:20 (natuke hilja, aga hea, et üldse metroo peale saime, sest rongid olid nii täis). Mina võtsin suuna stardialasse ja abikaasa läks lastega mänguväljakule aega parajaks tegema; Humlegårdeni pargi mänguväljak sai kõvasti kiita.

Stardiala oli suur plats; numbrikoti sai kiirelt ära anda, aga siis silmasin meeletult pikka WC-järjekorda. No mida? Sappa küll ei tahtnud võtta. Läksin WC-de juurde uurima, mis toimub, ja seal selgus, et tegelikult oli neli järjekorda moodustatud: kolm olid lühikesed, üks aga meeletult pikk (algas pakihoiu juurest, sest kõik olid sinna sappa läinud). Ehk tegelikult vaid viis minutit järjekorras ja sai suuna võtta stardiväravasse. Väravast läbi ja siis suunati stardikoridorisse. See oli aeglane, tibusammul liikumine, aga ikkagi liikumine. Samas 10 minutit enne starti olin ilusti stardikoridoris. Rootsi hümn ja südametuksete heli ning kaugusest võis näha punast tossu. Oligi start. Kõndisin ligi viis minutit kuni üle stardijoone sain. Start oli Olümpiastaadioni kõrval, finiš Olümpiastaadionil.

Ja nüüd 2024. aasta Stockholmi maratoni põhiline teema – ILM. Oli 26 kraadi ja laus päike (ok, stardis oli 24). Meeletu, meeletu kuumus. See oli üks minu kuumimaid maratone (siiani on rekord 2010. aasta Helsingi maratoni käes, 28 kraadiga, mis oli ka mu esimene maraton). See ilm ja see jooks jääb meelde. Higi ja sulanud asfaldi lõhn. Kiituseks saab öelda, et joogipunkte oli väga tihedalt, iga ca. 4 km tagant. Ja kõigis jätkus vett. Kasutuses olid papist topsid. Ütlen ausalt, seisin igas veepunktis ja jõin miinimum 2, enamasti isegi 3 topsi. Oli punkte, kus sai vaid topsi ja siis pidi ise aluse või tünni seest vett võtma. Aga mis sest, vähemalt sai. Kui võimalik võtsin ka vähemalt ühe topsi spordijooki ja lisaks siis enda geelid. Hapukurki, banaani, kohvi ja isegi puljongit sai tarbitud.

Rajal oli mitmeid veejahutuspunkte, mille alt sai läbi joosta. Lisaks siis mitmeid ja mitmed pealtvaatajad pihustatavate käsipritsidega ja isegi veepüssidega. Raja ääres oli väga palju rahvast, ergutasid ja hüüdsid, istuti kohvikus ja vaadeldi möödujaid. Muusikalisi punkte oli ka mitmeid, DJ-pultidest kuni puhkpilli orkestrini. Möll ja melu rajaääres ja paksult rahvast rajal. Samas üli kitsas oli vaid paar korda, ikka sai manööverdada ja mööduda. Kahte kokku kukkuvat jooksjat nägin ka ja lisaks oma viis, kuus, teeperves seisvat või istuvat ning paar korda kiirabi ka. Reklaamiti, et maratonil osaleb ajaloo suurim arv osalejaid – 23 000 jooksjat, kuid finišiprotokollis oli lõpuks umbes 17 000 lõpetajat. Ehk sooja ilma loobujaid ja kadu ikka oli.

Vaatamata väga soojale ilmale oli kogu minu jooks super hea enesetundega. Energia laadimine ja vee tarbimine läksid kõik super hästi. Veepunktides tegin igas ka reiepealsete venitusi ja kuna neid oli nii tihti, siis joostes pingeid ei tekkinud (mis mind 6 nädalat tagasi Viinis vaevas). Mulle tõesti meeldis see rada ja see kuumus. Tegin negatiivse spliti, küll 19 sekundiga, aga ikkagi. Ehk kokku ühtlane jooks algusest lõpuni. Ok, 39. kilomeeter oli nõrk. Tekkis peapööritus ja võtsin tempo veidi maha. Aga sellele järgnevas veepunktis toibusin ja lõpp oli jälle väga hea super enesetundega ning hea tempoga (päeva kiireimad kilomeetrid).

Oma ergutusmeeskond oli siis rajaääres 12,5. ja 41. kilomeetri juures. Eelmisel õhtul käis hull klapitamine, normaalse mänguväljakuga parkide ja maratoniraja võrdlus. Kus on ühisosa? Leppisime punktid kokku. Ühte punkti jõudis mu ergutusmeeskond 3 minutit liiga hilja (olin sealt juba mööda jooksnud), aga pole hullu. Muidu on see kokku leppimine ikka nii lahe, hakkad juba kilomeetrid varem silmadega otsima ja nii need kilomeetrid lendavadki seal rajal nii kiiresti.

Jalanõud / Joostud sai Asics Metaspeed Sky+ ga. Tagasi Asicsi juures ja hetkel väga rahul.

Stockholmi maratoni medalil on igal aastal kujutatud erinevat vaatamisväärsust Stockholmi linnas. Sel aastal oli selleks Kontserdimaja.

Fotode päritoli MarathonPhoto.

Kui tavaliselt on igas pealinnas aastas üks suurem maraton, siis Helsingis on neid kaks. Helsinki City Marathon ja lihtsalt Helsinki Marathon. Kusjuures Helsingi City maraton on see vanem (aastast 1980), alguse ja lõpuga Olümpiastaadionil. Aastaid tagasi toimus see augustis. Minagi jooksin 2010. aastal seal augustis oma esimese maratoni. Nüüd on see maraton aga kolitud maikuusse. Augustis toimub hoopis Helsingi maraton. See on hoopis teiste korraldajate poolt tehtud üritus. See peaks olema sama seltskond, kes 2014. aastal alustas konkureeriva poolmaratoni korraldamisega ja siis 2018 täispika maratoniga.

Ühest küljest on lahe, et ühte pealinna mahub kaks suuremat maratoni. Üks suve alguses, teine lõpus ja rajad on erinevad. Aga osalejate arv kannatab ja see suurema maratoni melu ja elu samuti. Näiteks 2010 oli Helsingi City maratonil 4 513 lõpetajat ja 2023. aastal 1 196 lõpetajat. Helsingi maratonil oli 2023. aastal 886 lõpetajat. Nagu näha, ei anna praegu mõlemad kokkugi nii palju lõpetajaid, nagu omal ajal ühel oli. Samas suuremat melu üritavad mõlemad üritused saavutada sellega, et maratoniga samal päeval ja samal rajal toimub poolmaraton.

Mina valisin augustikuise maratoni. Olen umbes kuus ja pool aastat sihipärasest jooksmisest eemal olnud. Jooksin, aga keskmiselt paar korda nädalas 5 km, max 7 km väga kergeid/aeglaseid jookse. Kevadel tekkis taas maratonimõte ja täpselt 01.05.2023 sai kava jälgima hakatud. Esimesed pühapäevased pikad jooksud tulid väga vaevaliselt. Mai alguses suutsin vaevu 14 km järjest joosta. Aga kuidagi sujuvalt läks see kõik kava järgi. Juulis olid juba pikad jooksud 26 ja 28 km juures. Ilusa pulsi ja mõnusa enesetundega. Koormustestil sai käidud ja sealt sain treenimisele rohelise tule ning sobivad treeningu pulsitsoonid. Seega mai alguses ma maratoni läbi joosta poleks suutnud. Augusti keskpaigaks oli aga piisavalt enesekindlust, et maratoni stardijoonel taas seista. Minu taas esimene maraton 🙂

Helsingi maratoni põhikoht on Meripuisto park. Välitelgist saab päev varem kätte numbri. Reedel umbes kella 17 paiku olid seal korralikud järjekorrad. Panime tähele, et laste numbrite järjekorras polnud peaaegu kedagi. Laste numbrid käes, küsisime, kas on võimalik ka enda oma saada. Vastus oli muidugi ja saingi kiirelt numbri kätte. Vabandame kõigi ülipikas järjekorras seisjate ees. Numbrit oli võimalik kätte saada ka võistluspäeva hommikul ja siis ei olnud peaaegu üldse järjekordi. Võistlussärk tuleb osalustasust eraldi lisana osta. Rahalised osavõtunumbrid: osalus 51 EUR (registreeritud seal keskel, mitte päris eisimeses voorus, ehk saab ka odavamalt), särk 15 EUR (tundmatu firma tehniline särk), lastejooksu osalus 12 EUR lapse kohta.

Start oli laupäeval kell 8:30 koos poolmaratoniga (lõpetas sel aastal 1 522) ja teatemaratoni jooksjatega. Pool tundi hiljem said stardi ka 10K jooksjad. Kui päev varem vaatasin, et tuleb mõnus jooksuilm 16-19 kraadi ja vihma lubas vaid tunnikese jooksu ajal, siis hommikul hotellist välja astudes kohkusin kohe ära. Tibas vihma ja ma polnud selleks üldse valmis. Pidin ca. 1,8 km kõndima, et stardialasse jõuda. Tegelikult ei saanudki väga märjaks ja külm ka ei olnud. Selline seenevihm ja seda jätkus paariks tunniks. Teise poole sai juba kuivas joosta. Seega algus märjal asfaldil koos porilompide “võluga”. Samas vihm ei häirinud. Hullemad olid tuulehood. Päikest ei näinud ja oli pilves ilm. Stardiala oli sujuv ja loogiline. Koti sai ära anda kiirelt. Ainult riietumistelke või kohta, kus vihmavarjus olla, ei olnud. Kõik kolme distantsi jooksjad võisid siis oma eeldatava aja järgi stardikoridori valida. Mingit hullu melu polnud, kümnest tagasi lugemine ja mass hakkaski liikuma.

Raja ringide arv oli huvitav. Kõigepealt üks 21K ring (koos poolmaratoni jooksjatega) ja siis kui teised lõpetasid siis veel kaks ca. 10K ringi. Tiirutamist kui palju. Jooksu oli nii autoteel kui ka kõnniteel. Kõnniteeosad olid esimesel ringil eriti kitsad. Lisaks asfaldile oli ka munakiviteed ja pinnast. Pargiteel jäid pargipingid ootamatult ette ja pidi manööverdama, et neist mööda saada. Ühes kohas esimesel ringil oli lausa umbes 20 cm aste teel, millest pidi alla hüppama – see oli küll ootamatu. Rada läks läbi ka ühest ehitusplatsilt või tühermaalt ning seal oli megasuur ja sügav porilomp. Kuna mina “veetakistusest” läbi joosta ei tahtnud, sain suure kaare sisse joosta. Samas rada ise oli suhteliselt tasane. Helsingi kohta kohe üllatavalt tasane. Laugemaid tõuse ja laskumisi ikka oli, aga need ei häirinud. Merevaated olid ka ilusad. Sattusin täiesti sellistesse linnaosadesse, kus varem pole käinudki. Kõige tüütum osa oli minu arvates see Hernesaari poolsaare edasi-tagasi lõik. Vaadata polnud seal midagi, tuul oli tüütu ja ringi lõpp lähedal. Jooksma pidi seda kokku kolm korda. Toitlustuspunktides pakuti spordijooki ja vett. Punktid ok ja topse oli igati piisavalt (ka esimesel rahvarohkel ringil). Selles osas vaid kiidusõnad. Ergutuspunkte oli ka, peamiselt DJ puldid, üks tantsutrupp jäi meelde ja üks bänd ka.

Tegelikult mulle väga meeldis see üks pikk ja kaks lühikest ringi. Kui pikk oli tehtud olid väga häälekad rajanäitajad, kes suunasid poolmaratoni jooksjad finišisse ja maratoni jooksjad paremale mere äärde uuele ringile. Uuele ringile minna oli kuidagi kerge, mitte, et lähen pikale ringile, vaid just lühikesele, 10K on ju ikka tehtav. Ja siis kui taas ca. 32. kilomeetri peal seal oled, siis mõtlesin, et no mis, ainult 10K veel. Kuidagi lihtsam oli ennast niimoodi motiveerida. Tegelikult läksid mul kaks viimast ringi ikka raskeks ja tempo langes. Baastreeningu põhi on puudu. Jõutrenne pole olnud. Maratonitrenni ja pikki otsi on ikka vähe olnud ja eks ma teadsin ka, et see ca. 3,5 kuud ettevalmistusaega peaaegu nullist alustades pole piisav. Aga mis üllatas oli see, et mingit haamrit ei tulnud. Paar venituspausi tegin aga muidu jooks lõpuni välja. 37. kilomeetri paiku oli mu oma ergutusmeeskond ka raja ääres. Ergutasid, lõid plaksu ja jooksid kaasa sadakond meetrit. Mega armas. Lõpu 5 km tulid endalegi üllatuslikult lihtsalt. Finiši taustaks kõlas ei miski muu kui Käärija Cha Cha Cha, kas oli nüüd juhus või lasti seda seal kogu aeg (no siis on soomlased küll veidi hulluks läinud).  Finišis sai medali ja igasugu nänni. Miinus oli see, et soojenduskilet ei antud. Pidi päris pikalt kõndima pakihoidu. Samuti ei olnud riietumistelki. Jaki sai küll peale panna, aga päris lõdisev oli niimoodi 1,8 km hotelli tagasi kõndida. Oma vesivillid ja hõõrdumishaavad on ka ikka olemas. Kanged reiepealsed ja lihasvalu ning õhtuks tekkis 37,5 palavik ka. See on maratoni teine pale, mille olin unustanud.

Mida veel mainiks on see, et päris palju oli välismaalasi. Lõpetajate arvu järgi on ju tegu väikemaratoniga, aga nimi vist on nii kõlav. Ka meie hotellis oli jooksul osalejaid päris palju. Näiteks jooksis minust jooksu ajal mööda Taiwani jooksuklubi särgiga jooksja ja siis teine ja siis kolmas ja siis küll mõtlesin, et palju neid veel tuleb?

Medal on neil sama disainiga (vist algusest peale) – muudavad lihtsalt paela ja taustavärvi. Sel aastal on siis barbiroosa ja lilla. Samasuguse medali saavad siis nii maratoni lõpetajad kui ka poolmaratoni lõpetajad.

Numbreid ka. Aeg oli 4:15:17 (bruto 4:16:21). Esimene pool 2:01:49 ja teine 2:13:28. Korralik kustumine 🙂 Keskmine pulss 156 bpm. Kulus 2 504 kcal. Kadents 169 spm.

Zürichi maratoni expo oli selline väiksemapoolne. Väike kauplemisala, numbrite kättesaamine ja siis pidi läbi sama kauplemisala tagasi liikuma. Meie sattusime sinna reede pärastlõunal ja siis oli küll väga vaikne. Pole nii väheste inimestega expot veel näinudki. Maraton ise on selline keskmise suurusega ca. 2 500 ja natuke peale lõpetajat. Samal ajal toimub ka teatemaraton ja lühike CityRun ning rahvast kokku osaleb ca. 9 000. Stardikotis oli igasugu näidiseid ja paberreklaami (tundub et oli hoogu satutud ja kaks eksemplari kõigest pandud). Oh üllatust, kui hotellis neid lapates leidsin ka Tartu Jooksumaratoni ja Tartu Linnamaratoni reklaamflaieri sealt kotist.

Start oli pühapäeval kell 8:30 Zürichi järve ääres. Ilm oli pühapäeval muidugi kohutav. Kuigi hommikul veel ilmateadet vaadates lubas sadama hakata alles pärastlõunal, siis tegelikult hakkas ca. 15 minutit enne starti rahet tulema. Temperatuur oli sinna 4 kraadi ringi.

Sättisin ennast alguses viieks kilomeetriks 3:45 tempomeistrite gruppi. Sai grupist rahesaju ja tuulevarju ning ennast ka soojaks joostud. Teiseks kilomeetriks olid jalad täiesti märjad. Pärast 5. kilomeetrit läksin vaikselt grupist eest ära (sest grupis joostes ei saanud manööverdada, kui suur veelomp ees oli ja nii julm oli nendest läbi joosta). Seejärel tuli tihedat rahe- ja lumesadu. Asfaldile tekkis üli libe lörtsikiht.

Esimesed 10 kilomeetrit oli tiirutamist Zürichi kesklinnas ja 10. kilomeetril möödusime taas stardist ning järgnes piki Zürichi järve kallast edasi-tagasi lõik. Ca. 10 kilomeetriks olin täiesti krampis, kogu keha. Käsi ei saanud ka välja sirutada, sõrmi lihtsalt ei tundnud. Jooksusamm oli ikka kohutav. Ja siis hakkasin muudkui mõttes kordama: „mul on hea ja soe olla, mul on hea ja soe olla, ….” ja nii põhimõtteliselt kuni 25. kilomeetrini. Aga aitas, kahe kilomeetri pärast oli mõnus jooksusamm tagasi. Lihtsalt selle kordamisega blokeerisin kõik muud mõtted ära, ei tohi lasta mõelda, et külm on, märg on, jube on. Tegelikult üli hästi toimis see tehnika. Ma isegi ei pööranud enam tähelepanu, mida ja kui tihedalt sealt taevast alla tuli (lörtsi, rahet, lund – mis iganes, mul on hea ja soe olla). Nautisin ilusat arhitektuuri ja järvevaateid (kuigi ega väga kaugele ei näinud).

Igas veepunktis peatusin, kus vähegi oli võtsin ka banaanitüki. Sundisin end vett jooma, kuigi janu polnud, siis teadsin, et külm ilm võib salakaval olla. Venitasin veidi jalgu ja siis hakkasin taas jooksma. Ca. 25. kilomeetri peal oli tagasipööre ja siis tajusin, et midagi vist enam ei sajagi. Tagasitee on alati lihtsam ja kergem. Muutsin oma korratava lauseks: ” mul on hea ja kerge olla, mul on hea ja kerge olla …” ja korrutasin seda kuni lõpuni. Ja see kergus jooksusammus kestis kuni lõpuni. Ei mingit nõrkusehetke. Ilma mõttes läks lõpp ka normaalsemaks, viimased 15 kilomeetrit tundsin, et mul oli just see õige riietus. Riided kuivasid isegi ära. 40. kilomeetril nägin asfaldil kuiva laigukest ja finišis isegi päikest :).

Rada on väga lauge ja mõnus. See pikk edasi-tagasi lõik järve ääres ei ole midagi nii tüütu nagu kartsin. Vaatamisväärsuste osas oli Zürich samas igav (kuigi nad on oma vaatamisväärused raja äärde ilusti ära paigutanud, siis Zürich ise on tegelikult igav linn ja ega seal midagi erilist vaadata polegi). Ilm muidugi jättis sel aastal ka oma templi kogu üldmuljesse. Maratoniga samal ajal toimus ka teatemaraton (neli vahetust). Mis tegelikult oli lahe, sest kogu aeg oli rajal „värsket, kiiret jooksusammu” ja nii mõnigi kord kasutasin neid jänestena, et tempot hoida.

Korralduslik pool oli väga hea. Toitlustuspunktide tihedus ja teenindus ka väga super. Finišis sai medali ja kohe ka soojenduskile. Vett, õuna ja finišeerija särgi. Spordijooki ja alkoholivaba õlut vist pakuti ka, aga pole minu teema. Pidi päris pikalt kõndima ja siis sain pakihoiust oma koti kätte. Väliujula riietusruum oli riiete vahetamise kohaks tehtud. Super, sai kuivad riided selga ja trammiga hotelli tagasi.

Lõpuaeg 3:36:52, kokku kulus 2 205 kcal ja keskmine pulss oli 162 bpm. Tegin negatiivse spliti ja teine pool oli ca. 2 minutit kiirem (esimene 1:49:31 ja teine 1:47:21). Negatiivne split teeb alati meele rõõmsaks 🙂

Uhh, see kohutav ilm jääb ikka meelde. Aga mis seal ikka, sain ühe ekstreemse maratonikogemuse lume ja lörtsiga – tegelikult isegi omamoodi lahe nüüd tagantjärele meenutades, pole ületamatuid ilmastikuolusid, kõik on kokkuvõtmise asi.

Maraton on hea ettekääne minna külastama uusi ja põnevaid riike, mida veel näinud ei ole. Nii leidsimegi end sel talvel Maltalt. Pindalalt ca. 1,5 Muhu saart ja ca. Tallinna jagu rahvast. Maraton on neil väikene. Lõpetajaid sel aastal 523 meest ja 131 naist ehk minu kõige väiksema jooksjate arvuga maraton.

Expot kui sellist ei olnud, oli numbrite kättesaamine ühest hotellist. Jõudsime sinna laupäeval ca. 10 minutit enne avamist aga juba möll käis ehk pikk järjekord ja jagati särke ning kotte. Number anti hunnikust järjest ja seoti nimega ära. Särk oli puuvillane (ehk jooksuks mitte sobilik) ja laupäeva hommikuks oli siis kõige väiksem M suurus (millesse ma siis taaskord upun ja mis rändab sinna mõttetute särkide sahtlisse).

Start oli kell 7:30 Mdina linnast ja sinna sai bussiga finišialalt (Sliema rannatänavalt) kell 6:00. Minule tähendas see 4:45 ärkamist. Ehk siis magama sättisin end kell 21 aga no und ei tulnud ja ei tulnud ja ei tulnud. Ma ei saanud aru, mis värk see oli aga lõpuks sain magama vist kell 1 öösel. Ja üles siis 4:45 ehk täielik katastrooföö enne maratoni 🙁 Taksoga jõudsime hommikul busside pealevõtmispaika kohale ca. 15 minutit varem ja siis juba esimene buss väljus. Oluline teema on muidugi ka ilm. Kui varem vaatasin, et tuleb normaalne jooksuilm, siis maratonipäeva hommikult kell 5 temperatuuri vaadates oli juba 15 kraadi sooja ja lubas suhteliselt kiiresti minna hommikul kohe 20 kraadi peale. Aga lubas ka tugevat tuult. Ja seda tuult oligi ikka „mõnuga”. Bussidega toodi jooksjad siis Mdinasse ja seal sai enne starti vanalinnas ringi jalutada. Siis läks ka juba valgeks. Kõik vähegi tuulevaiksemad kohad olid jooksjate poolt hõivatud. Kirikus sai ka soojas istuda. Päris külm oli seal mäe otsas starti oodata.

Start anti kelle 7:30 ja minek. Rada on üldiselt allamäge lauge. Oli ka mõningaid laugeid tõusulõike. Esimesed 5 km oli kohe eriti tunda allamäge minekut. Viiendas kilomeetripunktis tegin pikema seisaku ja haakisin ka pikkade käistega pluusilt (mis olin soojenduseks peale jätnud) numbri lahti ja panin allajäetud lühikeste käistega pluusi külge. Hüvasti mu väga hea ja hästi teeninud (kolm jooksumaratoni minuga koos jooksnud) jooksusärk 🙂 Nüüd oli juba täitsa ok lühikeste käistega joosta.

Esimene pool rajast mulle väga meeldis. Tiirutasime väikestes linnades, vahele siis oliiviaedu, põlde ja kiviaedu. Väga huvitavad ja kaunid maastikud. Ja loomulikult ilusad väikelinna tänavad. Tuul oli vahepeal tagant aga päris tihti ikka ka küljelt ja vastu. Meelde jäi üks pikk lauge tõus ja tuul otse vastu. Tuul keris päris palju ka tolmu üles ja see kippus silma lendama. Päris valus silmadele. Enne 26. kilomeetrit ühinesime poolmaratoni jooksjatega.

Kui siiamaani oli selline üksik jooks siis sealt maalt alates oli paksult rahvast rajal. Nende tempo oli poolmaratoni aeg 2:10 (no sellise õhupalliga jooksjast ma möödusin), mis oli siis ikka aeglasem sellest, mis tempoga ma jooksin. Ja nii raske oli seal slaalomit joosta, tempot ja meeleolu üleval hoida. Teine pool läks raskeks. Oma põhjus on kindlasti ka selles, et süsteemset jooksutrenni pole olnud ja olen pühapäevaste pikkade jooksudega viilinud (tunnistan ausalt). Ja see annab kohe maratoni teises pooles tunda. Päike oli ka hull, nii-nii ere. Samas see vastik tuul ja palavus. Ning kehv ja puudulik ööuni. Joogipunktid olid iga 5 km tagant aga lõpus oleks isegi tihedamini tahtnud. Peale vee ja spordijoogi (mida ma ei tarbi, sest väldin endiselt igasuguseid kunstsuhkruid) pakuti kogu maratoniraja vältel vaid ühes kohas apelsinilõike. See oli punkt kus ma pikalt seisin, möödujaid vaatasin ja oma 5 tükki ära maiustasin. Maraton siis seekord vee ja apelsini pealt. Õnneks olid  svammipunktid ja sai veega jahutada.

Lõpu 5 km olid rasked (ei mäletagi millal nii raskelt oleks need tulnud). Ja seda pole ka varem juhtunud, et pärast finišit kukkusin lihtsalt maha. Õnneks tõi medali kaelapanija pudeli vett ja kohe ka fooliumkile. Ja seal ma siis istusin ja jõin. Keha vajas nii hullult vett. Finišiala ise oli suhteliselt kaoses, sest nii suur rahvamass tuli peale. Kuidagi sain sealt ikka läbi ja hotelli. Natuke kartsin, et sain päiksepiste ja -põletuse. Aga õnneks oli kõik ok. Punetus taandus ja pärast pesemist ning und kadus ka peapööritus ära.

Korraldusliku poole pealt no nii ja naa. Kuna tegu on väikemaratoniga siis rada oli ka sõidukitele avatud. See tegelikult ei häirinud. Kõik sujus väga hästi. Võib olla hakkas silma, et vabatahtlikena kasutati päris palju lapsi, isegi väga väikeseid lapsi. Enamikes vahepunktides said nad hästi hakkama aga finišikaose põhjus oli peamiselt vist selles, et nad ei suutnud end kehtestada täiskasvanute suhtes. Rada, rajaprofiil ja vaated saavad ainult kiidusõnu. Muusikalisi punkte oli ka päris palju rajal. Esimese pooles oli tiirutamist päris palju ja kuna rahvast maratonirajal oli vähe siis alguses veidi kartsin, et kas joostes ikka korralikult selles õigel rajal saab püsitud (no et kusagilt valesti ei jookse). Aga neil oli väga lahedalt kollane peenike joon maas ja väga hästi suunati ka raja ääres.

Aeg 3:49:28, energiakulu 2 232 kcal ja keskmine pulss 167 bpm.