Tehtud ja selle aasta eesmärk (joosta aeg alla 3h50) on ka tehtud. Aeg siis täna 3:45:25 (bruto 3:45:57). Keskmine 5:20 min/km, kogu talve olen lindil timminud maratonitempot 5: 30 min/km, aga vat mis välja tuli. 14 minutit isikliku rekordi parandust 🙂

Riiga tulin eile, võtsin numbri välja ja siis sai hotelli mindud. Hotell oli super asukohaga, ma arvan et ca 300 m stardi-finišialast, lihtne hommikul minna ja väga kiire pärast finisit pesema tulla.

Eile õhtul sai siis Riia vanalinnas veidi ringi jalutatud ja suur oli üllatus, et see vanalinn polegi nii suur, seega jalad ei saanudki eriti vatti.

Hommikul ärkasin ca 7 paiku, hästi kerge hommikusöök ja siis ca. 45 min enne starti hotellist stardialasse. Olen avastanud, et mulle sobivad hästi lahjad maratonieelsed hommikusöögid, sel korral siis  ca 100 ml jogurtit, müslibatoon ja 1 banaan. Peale veidi spordijooki ja vett. Kohv jäi täitsa menüüst välja. Selline väike ootusäraevus oli ikka sees. Selga siis väga õhukesed riided ja pükste tagataskusse surusin mobiili, väikse pakikese soolapähkleid ja ühe geeli ka. Ehk siis ei mingeid vöösid spordijookide ja veega või hunnikutes geele. Võib-olla jõuan kunagi ka sinna tasemele.

Mees saatis mu siis starti, lähe anti 8:30 (ikka väga vara!). Natuke külm ja tuuline tundus, kui dressipluusi sai ära võetud, aga külm oli vaid stardis oodates, päeva peale keris temperatuuri ikka parajalt üles ja see kerge tuul oli meeldivaks jahutuseks. Hiljem avastasin ka kerge päikesepõletuse (teades oma nahka, siis nädala lõpuks peaks see muutuma kergeks pruunikaks jumeks), ma üldse ei mõelnud enne starti päikes ohule, no midagi läheb alati meelest.

See, mis ma sel korral teisiti tegin oli, et alustasin aeglasemalt. Ja see oli väga teadlik, sest eelmised korrad olen alati lõpus kustunud. Kuigi see oli ikka päris raske end tagasi hoida, aga sain vist päris hästi hakkama, sest täna ei tundnud kordagi, et oleks meeletult väsinud või mingi haamri saanud. Lihtsalt ideaalne omas tempos jooks. Ca. 18. km külastasin tualetti ja sellega läks oma rütm paigast ära. Seal 19.-20. km oli päris raske oma rütmi ja head minekut leida, ja teisi, kes kõrval jooksid, ei saanud ka rütmi leidmiseks kasutada, sest enamus tegi neist ju lõpuspurti ja keeras poolmaratoni finišisse. Kõige raskem psühholoogiline hetk oligi siis, kui rohkem kui pooled konkurendid kõrvalt kadudid ja sina pidid edasi jooksma. See oli nii raske, vahepeal juba mõtlesin, miks ma seda teen, miks ma end poolmaratonile kirja ei pannud, oleks juba puhkus ja kõik läbi. Aga Riia tänavatel olid inimesed ikka väga toetavad, lisaks lätlastele ka mitmed välismaalased (eriti hakkasid silma soomlased). Lihtsalt nende ergutus, plaksutused jm oli nii hea. Selle peale pidi kohe taas naeratama ja nii sai naeratusega väsimust eemal hoitud.

Mingil hetkel kookisin tagataskust välja ka soolapähklid ja hakkasin krampide ennetuseks neid aeg ajalt näksima. Kuidagi kergemaks läks taas ca. 24. km, leidsin taas oma rütmi. Mulle kohtutavalt meeldisid need lõigud rajal, kus pidi jooksma nii, et teised jooksid otse vastu. Neid lõike ikka rajal jätkus. Ma lihtsalt vaatasin alguses siis endast kiiremate ja hiljem pärast tagasipööret endast aeglasemate jooksjate nägusid. Ja näod olid ilmekad. Mul oli rajal kaks veidi raskemat lõiku. Esimene tuli ca. 30. km, lihtsalt vasakusse alakõhtu lõid sellised pisted, et lihtsalt ei kannatanud enam joosta, kõndisin ca 300-400 meetrit. Taas jooksma hakates need kadusid.  Peagi läks see veidi raskem hetk üle ja 32. km võtsin sisse oma ainukese geeli. 8 km enne lõppu olin jõudnud just Venšu silla otsa ja nägin, kuidas 10 km jooksjatele lähe anti. Seega lähe oli 11:30, mul on 8 km läbimiseks aega täpselt 1 h, et alla 4 h maratoniaeg saada. See on tehtav! Ehk isegi kui jooksen 6:00 min/km on tulemas mu isiklik rekord. See oli hea ergutusmõte! Raske oli end tagasi hoida kiirendamast, aga sain sellega hakkama, säilitasin oma rütmi ja kõik enesetundes oli väga super. Teine raskem lõik rajal oli viimased 3 km. Vat siis oli kogu aeg tunne, et paremasse sääremarja lööb tugev kramp. Ca 7 km enne finisit olin oma soolapähklipakikesele lõpu peale teinud ja juba 5 km polnud mingit soola manustanud. Paar korda oli nii nibin-nabin see krambi säärde löömine. Samas oli nagu meeletult energiat, et tahaks lõpus kiirendada, ega krambihirmus hoidsin end tagasi. Kuid vaatamata sellele oli viimase 5,7 km keskmine 5:46 min/km. 10 km jooksjaid võtsin kui “kurja hunti”. Suur mass jookseb ju 10 km nii 45-60 minutiga. Kas pääsen enne seda massi finisisse või ei, pääsesin napilt :). Ehk lõpetasin siis nendega, kelle aeg tuli 45 minutit ja natuke peale. Finišis sai kaela medali ja valge roosi. Kiirelt pakihoiust dressipluus ja reipal sammul hotelli pesema. Trepist sain nii üles, kui paarkümmend minutit hiljem alla.

Siis siirdusime mehega rajaäärde välikohvikusse pastat sööma. Laua eest jooksid siis mööda need, kelle aeg tuli sinna 4:45 – 5:45 kanti. Väga tublid lõpetajad, näha oli, et väga paljud neist võitlesid krampide ja tahtejõuga. Lisaks oli neil raske liikude 5 km jooksjate seas ja lõpus ka vastu tuleva inimvooluga, kes lihtsalt otustas rajal kõndida. Respekt kõikidele neile.

Ja täna oli superjooks 🙂

Täna saun, homme on taastav massaaž, teisipäeval teen 5 km jooksu/kõndi (kuidas jalad liiguvad) ja kolmapäeval plaan teha samuti jooks/kõnd ning bodypump. Kerge taastumine, sest nädala pärast peab juba Tartusse Rattarallile jõudma.

Järgmine jooksumaraton siis septembris Tallinnas.