Zürichi maratoni expo oli selline väiksemapoolne. Väike kauplemisala, numbrite kättesaamine ja siis pidi läbi sama kauplemisala tagasi liikuma. Meie sattusime sinna reede pärastlõunal ja siis oli küll väga vaikne. Pole nii väheste inimestega expot veel näinudki. Maraton ise on selline keskmise suurusega ca. 2 500 ja natuke peale lõpetajat. Samal ajal toimub ka teatemaraton ja lühike CityRun ning rahvast kokku osaleb ca. 9 000. Stardikotis oli igasugu näidiseid ja paberreklaami (tundub et oli hoogu satutud ja kaks eksemplari kõigest pandud). Oh üllatust, kui hotellis neid lapates leidsin ka Tartu Jooksumaratoni ja Tartu Linnamaratoni reklaamflaieri sealt kotist.

Start oli pühapäeval kell 8:30 Zürichi järve ääres. Ilm oli pühapäeval muidugi kohutav. Kuigi hommikul veel ilmateadet vaadates lubas sadama hakata alles pärastlõunal, siis tegelikult hakkas ca. 15 minutit enne starti rahet tulema. Temperatuur oli sinna 4 kraadi ringi.

Sättisin ennast alguses viieks kilomeetriks 3:45 tempomeistrite gruppi. Sai grupist rahesaju ja tuulevarju ning ennast ka soojaks joostud. Teiseks kilomeetriks olid jalad täiesti märjad. Pärast 5. kilomeetrit läksin vaikselt grupist eest ära (sest grupis joostes ei saanud manööverdada, kui suur veelomp ees oli ja nii julm oli nendest läbi joosta). Seejärel tuli tihedat rahe- ja lumesadu. Asfaldile tekkis üli libe lörtsikiht.

Esimesed 10 kilomeetrit oli tiirutamist Zürichi kesklinnas ja 10. kilomeetril möödusime taas stardist ning järgnes piki Zürichi järve kallast edasi-tagasi lõik. Ca. 10 kilomeetriks olin täiesti krampis, kogu keha. Käsi ei saanud ka välja sirutada, sõrmi lihtsalt ei tundnud. Jooksusamm oli ikka kohutav. Ja siis hakkasin muudkui mõttes kordama: „mul on hea ja soe olla, mul on hea ja soe olla, ….” ja nii põhimõtteliselt kuni 25. kilomeetrini. Aga aitas, kahe kilomeetri pärast oli mõnus jooksusamm tagasi. Lihtsalt selle kordamisega blokeerisin kõik muud mõtted ära, ei tohi lasta mõelda, et külm on, märg on, jube on. Tegelikult üli hästi toimis see tehnika. Ma isegi ei pööranud enam tähelepanu, mida ja kui tihedalt sealt taevast alla tuli (lörtsi, rahet, lund – mis iganes, mul on hea ja soe olla). Nautisin ilusat arhitektuuri ja järvevaateid (kuigi ega väga kaugele ei näinud).

Igas veepunktis peatusin, kus vähegi oli võtsin ka banaanitüki. Sundisin end vett jooma, kuigi janu polnud, siis teadsin, et külm ilm võib salakaval olla. Venitasin veidi jalgu ja siis hakkasin taas jooksma. Ca. 25. kilomeetri peal oli tagasipööre ja siis tajusin, et midagi vist enam ei sajagi. Tagasitee on alati lihtsam ja kergem. Muutsin oma korratava lauseks: ” mul on hea ja kerge olla, mul on hea ja kerge olla …” ja korrutasin seda kuni lõpuni. Ja see kergus jooksusammus kestis kuni lõpuni. Ei mingit nõrkusehetke. Ilma mõttes läks lõpp ka normaalsemaks, viimased 15 kilomeetrit tundsin, et mul oli just see õige riietus. Riided kuivasid isegi ära. 40. kilomeetril nägin asfaldil kuiva laigukest ja finišis isegi päikest :).

Rada on väga lauge ja mõnus. See pikk edasi-tagasi lõik järve ääres ei ole midagi nii tüütu nagu kartsin. Vaatamisväärsuste osas oli Zürich samas igav (kuigi nad on oma vaatamisväärused raja äärde ilusti ära paigutanud, siis Zürich ise on tegelikult igav linn ja ega seal midagi erilist vaadata polegi). Ilm muidugi jättis sel aastal ka oma templi kogu üldmuljesse. Maratoniga samal ajal toimus ka teatemaraton (neli vahetust). Mis tegelikult oli lahe, sest kogu aeg oli rajal „värsket, kiiret jooksusammu” ja nii mõnigi kord kasutasin neid jänestena, et tempot hoida.

Korralduslik pool oli väga hea. Toitlustuspunktide tihedus ja teenindus ka väga super. Finišis sai medali ja kohe ka soojenduskile. Vett, õuna ja finišeerija särgi. Spordijooki ja alkoholivaba õlut vist pakuti ka, aga pole minu teema. Pidi päris pikalt kõndima ja siis sain pakihoiust oma koti kätte. Väliujula riietusruum oli riiete vahetamise kohaks tehtud. Super, sai kuivad riided selga ja trammiga hotelli tagasi.

Lõpuaeg 3:36:52, kokku kulus 2 205 kcal ja keskmine pulss oli 162 bpm. Tegin negatiivse spliti ja teine pool oli ca. 2 minutit kiirem (esimene 1:49:31 ja teine 1:47:21). Negatiivne split teeb alati meele rõõmsaks 🙂

Uhh, see kohutav ilm jääb ikka meelde. Aga mis seal ikka, sain ühe ekstreemse maratonikogemuse lume ja lörtsiga – tegelikult isegi omamoodi lahe nüüd tagantjärele meenutades, pole ületamatuid ilmastikuolusid, kõik on kokkuvõtmise asi.

Maraton on hea ettekääne minna külastama uusi ja põnevaid riike, mida veel näinud ei ole. Nii leidsimegi end sel talvel Maltalt. Pindalalt ca. 1,5 Muhu saart ja ca. Tallinna jagu rahvast. Maraton on neil väikene. Lõpetajaid sel aastal 523 meest ja 131 naist ehk minu kõige väiksema jooksjate arvuga maraton.

Expot kui sellist ei olnud, oli numbrite kättesaamine ühest hotellist. Jõudsime sinna laupäeval ca. 10 minutit enne avamist aga juba möll käis ehk pikk järjekord ja jagati särke ning kotte. Number anti hunnikust järjest ja seoti nimega ära. Särk oli puuvillane (ehk jooksuks mitte sobilik) ja laupäeva hommikuks oli siis kõige väiksem M suurus (millesse ma siis taaskord upun ja mis rändab sinna mõttetute särkide sahtlisse).

Start oli kell 7:30 Mdina linnast ja sinna sai bussiga finišialalt (Sliema rannatänavalt) kell 6:00. Minule tähendas see 4:45 ärkamist. Ehk siis magama sättisin end kell 21 aga no und ei tulnud ja ei tulnud ja ei tulnud. Ma ei saanud aru, mis värk see oli aga lõpuks sain magama vist kell 1 öösel. Ja üles siis 4:45 ehk täielik katastrooföö enne maratoni 🙁 Taksoga jõudsime hommikul busside pealevõtmispaika kohale ca. 15 minutit varem ja siis juba esimene buss väljus. Oluline teema on muidugi ka ilm. Kui varem vaatasin, et tuleb normaalne jooksuilm, siis maratonipäeva hommikult kell 5 temperatuuri vaadates oli juba 15 kraadi sooja ja lubas suhteliselt kiiresti minna hommikul kohe 20 kraadi peale. Aga lubas ka tugevat tuult. Ja seda tuult oligi ikka „mõnuga”. Bussidega toodi jooksjad siis Mdinasse ja seal sai enne starti vanalinnas ringi jalutada. Siis läks ka juba valgeks. Kõik vähegi tuulevaiksemad kohad olid jooksjate poolt hõivatud. Kirikus sai ka soojas istuda. Päris külm oli seal mäe otsas starti oodata.

Start anti kelle 7:30 ja minek. Rada on üldiselt allamäge lauge. Oli ka mõningaid laugeid tõusulõike. Esimesed 5 km oli kohe eriti tunda allamäge minekut. Viiendas kilomeetripunktis tegin pikema seisaku ja haakisin ka pikkade käistega pluusilt (mis olin soojenduseks peale jätnud) numbri lahti ja panin allajäetud lühikeste käistega pluusi külge. Hüvasti mu väga hea ja hästi teeninud (kolm jooksumaratoni minuga koos jooksnud) jooksusärk 🙂 Nüüd oli juba täitsa ok lühikeste käistega joosta.

Esimene pool rajast mulle väga meeldis. Tiirutasime väikestes linnades, vahele siis oliiviaedu, põlde ja kiviaedu. Väga huvitavad ja kaunid maastikud. Ja loomulikult ilusad väikelinna tänavad. Tuul oli vahepeal tagant aga päris tihti ikka ka küljelt ja vastu. Meelde jäi üks pikk lauge tõus ja tuul otse vastu. Tuul keris päris palju ka tolmu üles ja see kippus silma lendama. Päris valus silmadele. Enne 26. kilomeetrit ühinesime poolmaratoni jooksjatega.

Kui siiamaani oli selline üksik jooks siis sealt maalt alates oli paksult rahvast rajal. Nende tempo oli poolmaratoni aeg 2:10 (no sellise õhupalliga jooksjast ma möödusin), mis oli siis ikka aeglasem sellest, mis tempoga ma jooksin. Ja nii raske oli seal slaalomit joosta, tempot ja meeleolu üleval hoida. Teine pool läks raskeks. Oma põhjus on kindlasti ka selles, et süsteemset jooksutrenni pole olnud ja olen pühapäevaste pikkade jooksudega viilinud (tunnistan ausalt). Ja see annab kohe maratoni teises pooles tunda. Päike oli ka hull, nii-nii ere. Samas see vastik tuul ja palavus. Ning kehv ja puudulik ööuni. Joogipunktid olid iga 5 km tagant aga lõpus oleks isegi tihedamini tahtnud. Peale vee ja spordijoogi (mida ma ei tarbi, sest väldin endiselt igasuguseid kunstsuhkruid) pakuti kogu maratoniraja vältel vaid ühes kohas apelsinilõike. See oli punkt kus ma pikalt seisin, möödujaid vaatasin ja oma 5 tükki ära maiustasin. Maraton siis seekord vee ja apelsini pealt. Õnneks olid  svammipunktid ja sai veega jahutada.

Lõpu 5 km olid rasked (ei mäletagi millal nii raskelt oleks need tulnud). Ja seda pole ka varem juhtunud, et pärast finišit kukkusin lihtsalt maha. Õnneks tõi medali kaelapanija pudeli vett ja kohe ka fooliumkile. Ja seal ma siis istusin ja jõin. Keha vajas nii hullult vett. Finišiala ise oli suhteliselt kaoses, sest nii suur rahvamass tuli peale. Kuidagi sain sealt ikka läbi ja hotelli. Natuke kartsin, et sain päiksepiste ja -põletuse. Aga õnneks oli kõik ok. Punetus taandus ja pärast pesemist ning und kadus ka peapööritus ära.

Korraldusliku poole pealt no nii ja naa. Kuna tegu on väikemaratoniga siis rada oli ka sõidukitele avatud. See tegelikult ei häirinud. Kõik sujus väga hästi. Võib olla hakkas silma, et vabatahtlikena kasutati päris palju lapsi, isegi väga väikeseid lapsi. Enamikes vahepunktides said nad hästi hakkama aga finišikaose põhjus oli peamiselt vist selles, et nad ei suutnud end kehtestada täiskasvanute suhtes. Rada, rajaprofiil ja vaated saavad ainult kiidusõnu. Muusikalisi punkte oli ka päris palju rajal. Esimese pooles oli tiirutamist päris palju ja kuna rahvast maratonirajal oli vähe siis alguses veidi kartsin, et kas joostes ikka korralikult selles õigel rajal saab püsitud (no et kusagilt valesti ei jookse). Aga neil oli väga lahedalt kollane peenike joon maas ja väga hästi suunati ka raja ääres.

Aeg 3:49:28, energiakulu 2 232 kcal ja keskmine pulss 167 bpm.