Mulle nii meeldib selle ürituse lätikeelne nimi Jelgavas nakts pusmaratons. Ilusti s-id iga sõna lõpus. Juuli alguses plaanisime nädalalõppu Lätis ja siis heitsin pilgu peale Läti jooksudele ning leidsingi nii laheda ürituse. Ööjooks ja igati normaalse suurusega üritus. Nii saigi reis sinna nädalavahetusse plaanitud. Jelgava (ma polnud sinna linna kunagi sattunud) ise on ca. 55 000 elanikuga linn Lätis, Riiast ca. 50 km edelas. Elanike arvult võrreldav meie Narvaga. Kuna ma avastasin selle viimasel hetkel, oli normaalse ööbimise leidmine Jelgavas veidi keeruline, aga midagi siiski leidsime. Võtsime külaliskorteri ja otse kesklinnas stardi- ja finišiala lähedal.

Poolmaratoni osalustasu eelviimases registreerimisvoorus oli 30 + 5 EUR. Lisaks 5 EUR tuli sellest, et neil oli huvitav valik. Hinnas oli kas medal või võimalus medalist loobuda ja valida omanimelise puu istutamine. Võis võtta ka mõlemad, aga siis pidigi 5 EUR juurde maksma. Ma võtsin mõlemad, medal endale meenutuseks ja puu minu poolt kingiks naabritele. Huvitav ikkagi, üritused liiguvad rohkem medalivabaduse poole. Lastejooksud maksid 5 EUR lapse kohta.

Jooks ise oli täitsa normaalse suurusega üritus. Õhtu alguses olid lastejooksud; kell 20:45 startis poolmaraton ja kell 22:10 5 km ja 10 km distantsid. Tõeliselt mõnus õhtune jooksuüritus. Poolmaratoni rada koosnes kahest ca. 10 km ringist. Ürituse suuruse kohta: poolmaratoni lõpetas 537 jooksjat, 10 km distantsi 658 jooksjat ja 5 km distantsi 866 jooksjat.Allikas: https://jelgavaspusmaratons.lv/trases/

Poolmaratoni start oli valges, päikeseloojang oli täpselt tund pärast starti, hämar oli veel pikalt ja päris pimedas jooksma ei pidanudki, enne jõudsin finišisse. Samas ööbimiskohta jalutasin juba pimedas. Stardinumbri kättesaamine toimus finišiala juures.. Starti tuli minna üle jalakäijate silla.

Korraldajate soovitus oli tulla starti võimalikult erksates riietes või lausa tulede ja viledega. Nägin stardikoridoris jooksjat, kes oli endale jõulutulede keti (patareidega versiooni) haaknõeltega särgi külge pannud. Ju lülitas hämaras sisse. Starti kogunes rahvas päris viimasel hetkel, umbes 10 minutit enne starti. Mingit trügimist polnud. Kümnest tagasilugemine, kõvasti tossu ja minek. Kohe keerasime Jelgava ühele põhitänavale (Liela iela), mis oli siis täiesti autovaba. Lai ja vaid jooksjate päralt. Seal oli jooksu pikalt, seega mitte mingisugust trügimist. Seejärel tiirutasime ja keerasime väiksematele tänavatele, aga needki olid tegelikult laiad. Veidi sai ka munakivil joosta. Lahedad on need jooksuüritused, kus saad linnaga esimest korda tutvuda. Enamasti viiakse ikka oma parimatesse kohtadesse ja nii ka Jelgavas. Ca. 4 km kandis oli jooks läbi Uzvarase pargi ja no millised lasteatraksioonid (kohe oli plaan paigas, kuhu järgmisel hommikul lastega minna). Seejärel jooksime tagasi stardi poole aga siirdusime hoopis sillale (see oli ka kõige järsem tõus rajal). Silla pealt jooksime alla, Jelgava lossi ümbert ja läbi lossihoovi. No ja see oli ka väga ilus lõik, eriti teisel ringil, mil oli juba hämar ja seal oli valgus- ja muusikaefektid. Seejärel tagasi Liela ielale ja suunaga linnast välja. See oli kõige tüütum lõik – pikalt otse. Siis sai jälle väiksemaid tänavaid joosta ja olime staadioni lähistel. Tegu oli Zemgale Olümpiakeskusega. Rada viis staadionile ja seal tuli joosta kolmveerand ringi. Staadionilt välja ja suund Liela ielale ja tagasi linna poole. Taas nõme pikk sirge (õnneks lühem kui minnes), lauge tõus sillale ja teisele ringile. Pärast teist ringi suunati poole silla pealt parki ja finišialasse. Vahetult enne finišit olid taas muusika- ja valgusefektid.

Enda jooks oli sel korral kohutav. Just enesetunde poolest. No ja mida tahta, kui hommikul/päeval sai 3,5 tundi Riia loomaaias jalutatud ja pikali sain päeva jooksul visata vaid 20 minutiks. Oma 12 000 sammu oli juba all enne starti. 3 esimest kilomeetrit olid enesetunde poole pealt väga mõnusad, aga siis hakkas piin. Lihtsalt ei jõudnud enam jalgu tõsta. Mingi hetk tundsin nagu krambid oleks reie pealsetes, siis jälle, et reie seesmistes lihastes. Kui need möödusid, oli krampis kogu kõht ja alakeha, siis tuharad. Mingi hetk pistis kõhust, siis tundus nagu rinnus torgiks. Nii kui üks tunne taandus nii oli kusagilt mujalt mingi valu või tunne. Vahele sai ikka ka paar kerget kilomeetrit teha. Aga seda ma ütlen, et kõige hullem on joosta tuharalihaste krampidega. Ai kui valus. Aga lõpuni ma jooksin. Sain kaela medali (sama medali, mis lapsed olid saanud 300 meetri jooksmise eest, mina sain siis 21K eest). Raske ja valus oli see jooks. Veepunkte oli 21 km peale vaid neli – oleks rohkem tahtnud. Ilm oli palav sumeda suveõhtu kohta (24 kraadi stardis ja 21 kraadi finišis). Pakuti neis ka vaid vett. Enne jooksu võtsin tahke batooni ja jooksule võtsin kaasa vaid ühe geeli (sest kartsin, et öösel ei saa muidu und kui neid liiga palju võtan). Jooksu nali oli see, et kogu valu ja kannatuste sees unustasin geeli võtmise täielikult ära. Tuli meelde alles 13. kilomeetril. No juhtub. Kuu varem Pärnus jooksin puhkuse pealt imekerge jooksu ja nüüd täielik piin. No nii on.

Aga tegelikult oli väga vahva üritus. Rada väga hästi suunatud ja turvatud (suurematel ristmikel oli lausa politsei). Möll ja melu finišialas. Kauplejad, reklaamijad telkidega, suur Sportlandi pop up pood jne. Eriti lahe on vaadata, kuidas rõhk on lastel. Lastele oli tasuta ülisuur batuut. Minu väikesed suutsid seal poolteist tundi hüpata ja oleks veel tahtnud, aga emme tuli õigeks ajaks ikka starti saata. Lisaks oli vahukahur. No ja see oli hitt. Tõeline vahus möllamine. Kohalikud juba teadsid ja olid lastele ujumisriided kaasa võtnud. Tõeline laste pidu pärast jooksu. Laste jooksud olid selles mõttes huvitavad, et koguneti platis peal sünniaastate järgi gruppidesse ja 10 minutit enne starti toimus sildiga juhendaja järgi rongkäik starti (eri kaugusel finišist). Siis tõmmati stardilint igale grupile ette ja antigi start. No ja lapsed said ikka rohkem toidunänni ka finišis kui pika distantsi lõpetajad.

Jooksu numbrid / Aeg 1:50:48, keskmine tempo 5:15 min/km, keskmine pulss 156 bpm (max 166), kadents 171 spm, kalorikulu 1155 kcal. 10K kaupa aegu ei oska öelda, sest ametlikult neid ei mõõdetud. Oma Garmin näitas jooksu pikkuseks koguni 21,34 km (Apple Watch 21,44 km).

Jalanõu / Asics Metaspeed Sky+.

Lisa energia / Enne starti üks Maurten 225C tahke batoon, 13. kilomeetril Maurten 160 (oleks võinud varem võtta).

Medali eripära peaks olema see (pole veel kontrollinud), et see helgib pimedas. Iseenesest lahe idee, et ööjooksul saab helkurmedali.

Teen siis sel aastal poolmaratonidest ka kokkuvõtted. Võidupüha poolmaratonil olin senini osalenud täpselt üks kord – 2016 ja aeg oli siis 1:49:36. Aga nii korraldaja kui ka rada on muutunud; võrreldav oli tolle korraga vaid ürituse nimi ning stardi- ja finišipaik. Tegelikult tekkis otsus sel korral taas sinna jooksma minna kevadel, mil nägin nende uut rajakarti. Poolmaratoni rada oli viidud rohkem rannapiirkonda. Pärnu, suvi, mõnus suveilm – lähen ja vaatan ja kogen.

Start oli Reiu puhkekeskusest 17:00. Tallinnast hakkasime sõitma kell 14:30 ja jõudsime ilusti 40 minutit enne starti kohale. Vahetult enne oli Pärnust tulnud buss jooksjad maha pannud ja nii saingi kogu stardieelse aja sisustada järjekordades (numbri kättesaamine ja WC). Koti sai ka maha jätta; see viidi Pärnusse. Rahvas seisis ja plaksutas maratonijooksjatele. Start tuli ootamatult kiiresti. Läksin stardialasse, kümnest tagasilugemine ja minek. Olin kuidagi väga hea koha saanud; esimesel kitsal metsarajal ei olnud ei tagant kiiremaid tulijaid ega ka aeglasemaid ettejääjaid. Sai kohe endale sobivas tempos seal joosta. Tegelikult panin sel korral klapid kõrva ja olin 19 km oma muusikamullis. Minu puhul toimib see väga hästi; kergem ja mõnusam on joosta.

Allikas: https://www.psl.ee/sundmused/parnumaa-voidupuha-maraton/rajakaart-koos-tp-punktidega

Rada meeldis mulle väga. Pinnakate varieerus: metsarada, kruusateed, eri kvaliteediga asfalt, auklik kruusatee, liivane rada jne. Põhimõtteliselt oli esimene ca. 10 km rada metsavahel (tunneli ja suure maantee äärne lõik välja arvata) ja teine pool rajast siis kõnniteedel rannaga paralleelselt. Metsa ja linna kontrast ning super ilm (21 kraadi ja päike). Lõpus oli päris rannapiirkonnas tunda mõnusat Pärnu suvefiilingut. Kui vähegi naeratasid, naeratati ja plaksutati vastu pargipinkidelt, seisjate poolt ja välikohvikutest. Poolmaratoni lõpetas sel aasta 179 jooksjat. Rajal polnud üldse kitsas. Pigem oli lõpu pool väike hirm, et kaotan eesjooksja silmist ja turistide keskel ei leia seda õiget rajamärgistust. Kui suunavat silti või suunajat polnud, olid puude külge seotud lindid. Neid tasus otsida. Aga “päästjad” olid veerandmaratoni kiiremad, kes tagant tulid.

Juuni on mul tegelikult jooksupuhkuse kuu ehk taastun kahest maratonist ja tahaks olla puhanud juulis algavaks uueks jooksukavaks. Seega on juunis nädala sees kavas vaid taastavas tsoonis jooksud, ja veidi kiiremate liigutuste jaoks valisin nädalalõppudesse võistlused. Aga reegel on see, et täiega pingutama ei lähe, mõnus ja kerge peab olema. Selline mõnus ja kerge minu jooks oligi. Soe ilm sobib mulle kuidagi hästi. Kuulasin muusikat ja nautisin Pärnut. No on ikka ilus see suvine Pärnu – rooside ja elevantide linn 🙂

Finiš oli Iseseisvuse väljakul (ma arvasin siiani, et see on Rüütli plats; nimevahetus on kuidagi tähelepanuta jäänud). Seal sai ilusa medali ja joogi. Pakihoiust sai kiirelt koti ja siis küsisin, kus riiete vahetamise koht on. Näidati kõrvalolevale telgile, millel oli silt ‘riietumine’. Ehk siis naistel ja meestel oli ühine riietumistelk. Et nagu mida? Läks õnneks, sisenedes oli see tühi ja kiirelt tegutsedes ei kohanud sel ka kedagi. Kiitust saavad joogipunktid, mida oli poolmaratoni rajal 6 ja seal sai nii vett kui spordijooki. Rajal olid taaskasutatavad topsid ja prügikastid hästi korraldatud. Raja märgistus oli väga hea.

Jooksu numbrid / Aeg 1:42:55, keskmine tempo 4:53 min/km, keskmine pulss 166 bpm (max 184), kadents 174 spm, kalorikulu 1147 kcal. Esimene 10K 49:16, teine 10K 49:04 ja lõpu 1,1 km 4:35. Garmin näitas 20,98 km.

Jalanõu / Asics Metaspeed Sky+. Sobisid igale pinnasele.

Lisa energia / Enne starti üks Maurten 225C tahke batoon, geelid 8. ja 15. kilomeetril. No ja kõrvaklappidest kuulatud muusika võiks ka siia liigitada.

Helsingi suurim poolmaraton toimub mai alguses. Running Day`ks on kuulutatud maikuus üks laupäev, mil toimuvad maraton, teatemaraton, poolmaraton ja 5K jooks. Lastejooksud toimuvad päev varem. Ehk suur-suur sportlik päev. Eelmise aasta lõpus registreerisin end poolmaratonile (osalustasu 54 EUR). Tegelikult oli mul super plaan  – “emadepäeva kink” iseendale ehk saaks 2+2 h laevas rahulikult raamatut lugeda ja Helsingis siis mõnusa poolmaratoni joosta. Aga kui plaanist perele rääkisin, siis mai alguseks oli ikka nii, et sujuvalt olid kõik kaasas. Laevas sai veedetud kokku 4 tundi lärmakas laste mängutoas. Mina sain oma “rahu ja vaikuse” poolmaratonil ja lapsed said mõnusa päeva Sea Life’is ja Linnanmäkis.

Jooksupäeva keskpunkt on Helsingi Olümpiastaadion. Minu poolmaratoni start oli kell 14:30. Kuna me ei tahtnud liiga vara Helsingisse minna, valisime laeva, mis jõudis sinna kell 12:30 (numbreid pidi kätte saama kuni 13:30). Veidi kiireks läks aga lõpuks ikka kõik sujus nagu kellavärk. Varuplaanina olin valmis rajale minema ka hilisemates gruppides (ja küllap oleks numbri ikka kätte saanud). Võiks lisada, et Olümpiastaadionil oli siginat, saginat, rahvast jm nii palju. Aja surve ka. Hea, et suutsin peast üldplaani meenutada, kus mis on (numbri kättesaamine, pakihoid, start, pesemine). Juhatavad sildid küll olid, aga need jäid rahva varju. Ühesõnaga, teist korda minnes oleks palju kergem seal orienteeruda.

Poolmaratoni lõpetas sel aastal 7 577 jooksjat. Kuigi rada oli kitsas, siis lasti jooksjad rajale 10- minutiliste gruppidena. Ja reaalselt oodataksegi ära 10 minutit enne, kui uus grupp rajale lastakse. See oli väga hea, sest nii ei tundnud ma kordagi, et rajal oleks kitsas. Alustasin teises grupis koos 1:50 tempogrupiga. Jooksin mingi 2 km nendega ja tundsin, et täna võiks siiski rohkem pingutada. Jooksin vaikselt eest ära, mis osutus väga heaks otsuseks. Rajal oli palju vaba ruumi. Mingis kohas keerates tekkis segadus, kuhu minna, sest ees ei olnud näha ühtegi jooksjat. Natuke maadlesin taas reiekrampide ja pingetega; venitus ja pihustatav sprei, mida ühes joogipunktis pakuti, aitasid. Krambid ja pinged kadusid umbes seitsmeks kilomeetriks. Kusagil poole peal tekkis pistmine nii hullult, et hingata oli rask. Aga möödus. Jooksin omas tempos, mingi 3 korda leidsin ka veidi kiirema tempoga jooksjad ja siis sai rohkem pingutatud paari kilomeetriseid lõike.

Rada mulle meeldis: mõnusad Helsingi tõusud ja laskumised. Mitmed sillad. Jooks pargiteedel. Puude varju. Ilusad veekogu vaated. Uued ja vanad linnaosad. Mingid lõigud rajast olid tuttavad augustikuisest Helsingi maratoni rajast. Hobukoplite koht oli ka meeletult tuttav ja siis meenus, et 2013 sai joostud seda sama poolmaratoni, kui see veel eraldi jooksuüritusena toimus. Päris sama rada polnud aga lõigud küll. Lõpetamine Olümpiastaadionil oli ka muidugi väga lahe. Ilm mulle meeldis: ca. 13 kraadi, päike ja tugevad tuulehood. Lühikeste käiste hooaeg sai avatud. Kuigi päikesekreemi ei pannud, ei saanud ka päikesepõletust; seega polnud päike väga intensiivne. Pärast finišit anti medal ning kohe ka Värska. See oli väga lahe üllatus ja maitses super hästi. Kiirelt pakihoidu ja kohe lähedal oli ka pesemine ja riiete vahetamine. Taaskord kiitus, sest tõesti olid väga lähedal. Väike kõnnak ja liitusin lõbustuspargi seltskonnaga.

Aeg 1:44:08. Keskmine tempo 4:56 min/km. Keskmine pulss 166 bpm (max 176), kadents 175 spm. Esimene 10K 49:27 ja teine 10K 49:02. Kuidas see viimane 1,1 km nii aeglane oli – 5:39? Venituspaus läks vist pikale.

Jalanõud Adidas Adizero Adios Pro 3. Kerged ja kiired, aga tekitavad mulle hulle vesiville. Tuleb midagi muud otsida.