Dublini maratoni jooksmist peab pea aasta ette planeerima, sest seal toimub loterii. Maratonipäeval on kavas vaid maraton (isegi laste jookse nädalavahetusel ei toimu). Stardikohti on ca. 22 500, osa siis loteriiga ja suurem osa on hoopis heategevuse ning muude organisatsioonide kaudu (reisibürood, kohalikud jooksuklubid, heategevusorganisatsioonid) jne. Mul õnnestus kohe esimesel aastal loteriiga see koht saada. Infoks niipalju, et kes sügisel loterii maha magab, siis suvel tehakse veel lisa loterii (kui vabu kohti on). Selle aasta kuulsaim maratoni lõpetaja oli näitleja Colin Farrell, kes kaasas heategevusega 774 000 eurot geneetilise nahahaigusega Emma Fogarty teotuseks.
Expo-l käisime ära reedel. Ees oli kauplemise ala ja taga osas sai numbri kätte. Mingeid järjekordi ei olnud, kõik oli sujuv. QR kood ja ID kaart ning number oligi käes. Huvitav osa oli näitus varasemate kordade jooksudest. Kõik lõpetajate särgid ja medalid olid välja pandud. Kuna ööl vastu maratoni keerati kella tagasi, siis sai mõnusalt pika ööune.
Ilm oli maratonipäeval super. 9-11 kraadi sooja, stardi eel ja esimestel kilomeetritel uduvihma, edasi pilves kuiv ilm. Lõpus oli isegi kuiv asfalt.
Dublini maratoni start ja finiš on täiesti kesklinnas. Kuigi seda on tahetud sealt välja tõrjuda, siis sel aastal oli kindlalt veel seal. Start toimus neljas laines, mis lasti rajale 20 minuti järel. Eliidi start oli 8:45, minu kolmanda laine start oli alles 9:25 ja üle stardijoone sain veel 1:13 hiljem. Stardi- ja finišialasse sisenedes oli turvakontrolli (ja sisse lasti vaid jooksjaid). Seejärel suunati sujuvalt liikuma pakihoiu poole. Pakihoid oli väga hästi korraldatud, 500 numbri kaupa äraandmise vahed ja seetõttu oli väga kiire nii andes kui tulles. Pakihoiust starti minek oli eri lainete jooksjatel erinevate tänavate kaudu pikk pikk kõnnak. WC-sid oli, aga ikka tuli järjekordades seista. Omast arust olin piisava varuga arvestanud, aga seda pikka teed arvestasin ikka valesti ja nii saingi sisuliselt üle kilomeetri joosta, et üldse oma starti õigeks ajaks jõuda (kaasa arvatud pidi läbi tungima järgmise laine ootajatest). Joostes dressipluus seljast ära ja prügisse ning siis oligi juba stardipauk ja minek. Minu ergutusmeeskond oli starti vaatamas, seega sai kohe alguses lehvitada ja hea tujuga rajale.
Rada on üks suur ring ja sellega saab Dublini linnast laheda ülevaate. Raja profiil ei ole lauge, vaid seal on mitmeid ja mitmeid laugeid tõuse ja laskumisi. Seda me ei oodanud, et neid seal nii palju on. Rajal ise oli ruumi piisavalt. Toitlustuspunkte oli tihedalt ja väga paljudes pakuti väikestest pudelitest vett. Nii mugav, lihtsalt haarad ja hea on jooksu pealt juua. Seega esimestes punktides ma üldse seisma ei jäänudki. Ja teised ka mitte, mis tagas selle, et mingeid ummikuid toitlustuspunktides ei tekkinud. Hiljem pakuti mõnes toitlustuspunktis ka topsidest vett ja spordijooki ning geele. Geele ma ei võtnud, mul oli oma skeem ja oma geelid kaasas. Kuna väikeseid pudeleid oli maha visatud ka toitlustuspunkidest eemale, siis mitmes kohas väikesed lapsed juba tegutsesid suurte kottidega, et taararaha kokku korjata. Muusikalisi punkte oli piisavalt, DJ pulte, live bände jne. Aga minu lemmik oli hoopis ca. 30 km kandis üks isetekkeline punkt, kus eramaja aknad ja uksed olid pärani ja seest lasti kõlarites klassikalist muusikat. No nii kontrastselt lahe selle muu melu seas.
Dublini rajaäärne publik on lihtsalt SUPER. Tõeline melu. Linnaosa keskustes oli selline möll ja pidu. Ühes sellises sattusin just siis, kui raja pealt üks jooksjate seltskond tõmbas hõigetega publiku kaasa. Publik vastas, jooksja sai indu veel rohkem juurde. Ei saanud enam arugi, kes keda ergutas. Veidi vähem oli publikut eramajade/ridamajade osas, aga kokkuvõtvalt võib öelda küll, et kogu rajaäär (42 km) oli ergutajatega kaetud. Hõigati, lapsed pakkusid plaksukäsi, ergutavaid silte jne. Pakuti pudelivett, puuviljalõike, kõikvõimalikke kummikomme jne. Oma lauad ja toolid olid rajaäärde toodud. Isegi Phoenix pargi pikal ca. 3 km sirgel oli rahvas rajaääres. Suurem osa jooksjaid olid tegelikult iirlased ja kõiki neid tuldi siis ergutama. Kõige võimsam oli muidugi viimane miil. Seal oli selline möll (minu ergutusmeeskond oli ka seal ja sai seda kogeda publiku poolt ja kinnitab, et see oli võimas). Kui tahta kogeda üht tõelist maratonimöllu, siis Dublin on õige koht.
Finiš oli lillal vaibal. Kohe suunati aedadega tekitatud koridoride kaudu edasi ja sai ilusa medali. Sealt edasi sai ise valida sobiva suurusega lõpetaja särgi ja siis sai kotikese taastava toiduga. Edasi sujuvalt pakihoidu koti järele. Väga sujuv oli see finišijärgne teenindus. Riiete vahetamise kohta ei olnud (ei enne ega pärast), aga särgi sai ikka uhke lõpetaja särgi vastu vahetada, pikad püksid jooksupükstele peale ja jope selga ning oligi mõnus olla, et tagasi hotelli jalutada. Mis oli lahe (vaid Bostonis olin seda varem kohanud), et tänaval tulid täiesti võõrad inimesed vastu tõstsid pöidla püsti, naeratasid ja ütlesid “Good job!” või “Well done!”. Mitte üksikud, vaid pea kõik. Dublin on ikka maratonilinn 🙂
Enda jooksust ka. Pärast augustikuist vigastust (tegu oli/on mu elu esimese vigastusega) ja kolme täiesti jooksuvaba nädalat oli mul raske seis. Ortopeed ja füsioterapeut ütlesid augusti lõpus mõlemad, et kui taastub ilusti, siis Dublinit võib joosta, Berliin tuleb maha tõmmata. Septembri lõpu Berliinist ma loobusin, aga Dublinini oli sellest hetkest, mil olin enam-vähem terve ja jooksuvõimeline 6 nädalat. Hakkasin vaikselt koormusi tõstma ja kõige otsustavamad olid laupäevased pikad otsad. Kas põlv peab vastu, mis seis on? Pikad jooksud olid siis 22 / 26 / 30 / 22 / 16 ja maratonipäev. Pikimal 30 kilomeetrisel jooksul oli enesetunne super, põlv ok. Andis lootust, et Dublin on tehtav. Stardis mingeid ajalisi ootuseid endale ei pannud, pikki trenne oli ju ikkagi vähe olnud. Peamine oli põlve jälgida ja kui vaja, siis olin valmis ka lõpuni kõndima (Dublinis on ajalimiit 7 tundi viimasest startijast). Aga vastupidavus on vist varasemast hea all ning rattatrennid (mida augustis asendustrennidena tegin) läksid asja ette. Parem põlv pidas vastu (ei tundnud kordagi sealt mingit valu või ebamugavustunnet), tunda andis hoopis vasaku reie lähendaja lihas, mis laugete tõusulõikudega pingesse läks. Samas nii loogiline, eks ma alateadlikult hoidsin/hoian paremat jalga ja nii saigi vasak jalg rohkem koormust ja need lihased väsisid ka kiiremini. Kui pinge oli liiga tugev ja jooksusammus tunda andis, pidin seisma jääma ja venitama ning lõdvestavaid harjutusi tegema. Siis oli taas joostav. Ehk tegin mitmeid seisupause aga kokkuvõtvalt oli mõnus jooksutunne. Teine pool oli vaid 46 sekundit aeglasem kui esimene. Pole paha. Kõige raskem lõik (mis sisaldas siis ka päeva kõige aeglasemat kilomeetriaega) rajal oli minulgi kuulus Dublini “Heartbreak Hill”, ca. 33-35 kilomeetri kandis pikk lauge tõus, sel aastal veel vastutuulega.
Lõpetajaid oli sel aastal tegelikult ca. 17 700, kuigi stardikohti oli ca. 22 500. Mu enda mõttevälgatus on see, et Dublin on väga sarnane Stockholmi maratoniga (no kuna ma ka seal just sel aastal jooksin). Stardikohtade arv on umbes võrdne, tegelik lõpetajate arv võrreldav, kavas vaid maratoni distants, üks pikk ring, publiku kaasaelamine mõlemal hea jne.
Rahalised osalusnumbrid / Loterii ca. aasta varem ja 116.25 EUR. Lõpetaja särk oli hinnas.
Maraton numbrites / Aeg 3:45:32 (bruto 3:46:45). Esimene pool 1:52:23, teine 1:53:09. Keskmine kiirus 5:22 min/km, keskmine pulss 161 bpm, keskmine kadents 171 spm, kulus 2269 kcal. Garmin näitas 42,34 km ja Apple Watch 42,05 km. Kui Stockholmis näitas Garmin pea 43 km, siis selle järgi on ilusti näha, et seal oli rajal kitsam ja pidi rohkem manööverdama. Dublinis tagab pikkade vahedega lainete start ikka rahulikuma olukorra raja.
Jalanõud / Joostud sai Asics Metaspeed Sky+ ga.
Lisa energia / Enne starti 1 Maurten 225C tahke batoon. Joostes iga 35 minuti järel Maurten 160 energiageel 3 tk + 2 viimast Maurten 100caf100.
2023 juhtus Dublini maratonil selline äpardus, et medali peale lipsas sisse kirjaviga. Selle aasta medalil on siis rohkem pilti kui teksti. Medali autor on vaid 20 aastane leedulanna Myla Sirvyte, kes õpib Dublini Rahvuslikus Kunsti- ja Disainiülikoolis. Medalil on 7 erinevat Dublini vaatamisväärsust (millest ka mööda jooksime) ja ketast keerutades saab jooksjad liikuma panna. Huvitavalt lahe medal.
———-
Viini maratoni loos kirjutasin, et üks inimene otsis enne starti paaniliselt haaknõelu ja ma ei saanud teda kahjuks aidata. See jäi mind painama ja alates sellest korrast olen ekstra pannud ühe paari haaknõelu kotti. Stockholmis ei läinud neid vaja aga Dublinis läksid need käiku. Too jooksja oli mega õnnelik.
Fotode päritolu FinisherPix.