Helsingi suurim poolmaraton toimub mai alguses. Running Day`ks on kuulutatud maikuus üks laupäev, mil toimuvad maraton, teatemaraton, poolmaraton ja 5K jooks. Lastejooksud toimuvad päev varem. Ehk suur-suur sportlik päev. Eelmise aasta lõpus registreerisin end poolmaratonile (osalustasu 54 EUR). Tegelikult oli mul super plaan  – “emadepäeva kink” iseendale ehk saaks 2+2 h laevas rahulikult raamatut lugeda ja Helsingis siis mõnusa poolmaratoni joosta. Aga kui plaanist perele rääkisin, siis mai alguseks oli ikka nii, et sujuvalt olid kõik kaasas. Laevas sai veedetud kokku 4 tundi lärmakas laste mängutoas. Mina sain oma “rahu ja vaikuse” poolmaratonil ja lapsed said mõnusa päeva Sea Life’is ja Linnanmäkis. Õnneks on selleks aastaks Helsingi “must have” tehtud.

Jooksupäeva keskpunkt on Helsingi Olümpiastaadion. Minu poolmaratoni start oli kell 14:30. Kuna me ei tahtnud liiga vara Helsingisse minna, valisime laeva, mis jõudis sinna kell 12:30 (numbreid pidi kätte saama kuni 13:30). Veidi kiireks läks aga lõpuks ikka kõik sujus nagu kellavärk. Varuplaanina olin valmis rajale minema ka hilisemates gruppides (ja küllap oleks numbri ikka kätte saanud). Võiks lisada, et Olümpiastaadionil oli siginat, saginat, rahvast jm nii palju. Aja surve ka. Hea, et suutsin peast üldplaani meenutada, kus mis on (numbri kättesaamine, pakihoid, start, pesemine). Juhatavad sildid küll olid, aga need jäid rahva varju. Ühesõnaga, teist korda minnes oleks palju kergem seal orienteeruda.

Poolmaratoni lõpetas sel aastal 7 577 jooksjat. Kuigi rada oli kitsas, siis lasti jooksjad rajale 10- minutiliste gruppidena. Ja reaalselt oodataksegi ära 10 minutit enne, kui uus grupp rajale lastakse. See oli väga hea, sest nii ei tundnud ma kordagi, et rajal oleks kitsas. Alustasin teises grupis koos 1:50 tempogrupiga. Jooksin mingi 2 km nendega ja tundsin, et täna võiks siiski rohkem pingutada. Jooksin vaikselt eest ära, mis osutus väga heaks otsuseks. Rajal oli palju vaba ruumi. Mingis kohas keerates tekkis segadus, kuhu minna, sest ees ei olnud näha ühtegi jooksjat. Natuke maadlesin taas reiekrampide ja pingetega; venitus ja pihustatav sprei, mida ühes joogipunktis pakuti, aitasid. Krambid ja pinged kadusid umbes seitsmeks kilomeetriks. Kusagil poole peal tekkis pistmine nii hullult, et hingata oli rask. Aga möödus. Jooksin omas tempos, mingi 3 korda leidsin ka veidi kiirema tempoga jooksjad ja siis sai rohkem pingutatud paari kilomeetriseid lõike.

Rada mulle meeldis: mõnusad Helsingi tõusud ja laskumised. Mitmed sillad. Jooks pargiteedel. Puude varju. Ilusad veekogu vaated. Uued ja vanad linnaosad. Mingid lõigud rajast olid tuttavad augustikuisest Helsingi maratoni rajast. Hobukoplite koht oli ka meeletult tuttav ja siis meenus, et 2013 sai joostud seda sama poolmaratoni, kui see veel eraldi jooksuüritusena toimus. Päris sama rada polnud aga lõigud küll. Lõpetamine Olümpiastaadionil oli ka muidugi väga lahe. Ilm mulle meeldis: ca. 13 kraadi, päike ja tugevad tuulehood. Lühikeste käiste hooaeg sai avatud. Kuigi päikesekreemi ei pannud, ei saanud ka päikesepõletust; seega polnud päike väga intensiivne. Pärast finišit anti medal ning kohe ka Värska. See oli väga lahe üllatus ja maitses super hästi. Kiirelt pakihoidu ja kohe lähedal oli ka pesemine ja riiete vahetamine. Taaskord kiitus, sest tõesti olid väga lähedal. Väike kõnnak ja liitusin lõbustuspargi seltskonnaga.

Aeg 1:44:08. Keskmine tempo 4:56 min/km. Keskmine pulss 166 bpm (max 176), kadents 175 spm. Esimene 10K 49:27 ja teine 10K 49:02. Kuidas see viimane 1,1 km nii aeglane oli – 5:39? Venituspaus läks vist pikale.

Jalanõud Adidas Adizero Adios Pro 3. Kerged ja kiired, aga tekitavad mulle hulle vesiville. Tuleb midagi muud otsida.