Miks Viin? Sest Viinis on Schönbrunni loomaaed, kus saab näha hiidpandasid ja mu vanem laps tahtis neid nii väga päris elusalt näha. Viini maraton oli väga hea põhjus neid vaatama minna.

Viini maratoni Expo toimus Marx Halles. Reedel ca. 11 paiku sinna jõudes ootas maja ees pikk järjekord. Mida? Aga ok, võtsime sappa ja õnneks mingi hetk lasti kiiresti kogu järjekord messihalli. Numbrite kättesaamiseks pidi minema läbi messiala ja neid sai messiala tagaseina juurest. Sel korral oli vaja nii oma numbri kättesaamise järjekorras seista, kui ka lastejooksude järjekorras seista. Seejuures lapsed said nimelised numbrid, t-särgid ja meile kui laste saatjatele väljastati ka rinnasilt. Maratoni lõpetajate särgi (mis pidi lisaks osalustasule maksma) sai kolmandast letist, vahetult enne väljumist. Rahalised osalusnumbrid: maratoni osalustasu (registreerudes 06/2023 ehk esimeses voorus) 90 EUR, särk 39,90 EUR (korralik Adidase oma) ja lastejooksud 8 EUR/laps. Võiks mainida, et ca. 2 kuud enne starti sai maraton täis ja enam osalusi ei müüdud ehk tasub varakult registreeruda.

Põhi teema oli sel aastal kindlasti ilm. Kui nädal enne ja pärast oli/tuleb Viinis päikseline ca. 20 kraadine ilm, siis just selleks maratoni nädalaks oli vihm, külm ja tuuline (aga vähemalt ei sadanud lund nagu Eestis samal ajal). Nädala alguses lubas ilmateada lausa vihma kogu maratonipäevaks. Ma pole vist kunagi niimoodi ilmateadet jälgimas käinud, et kas muutub ja õnneks muutus. Korraliku vihma või õigemini rahehoo saime laupäeval lastejooksul. See oli üldse kummaline 800 m, nägi rahet, paduvihma, metsikuid porilompe (trammitee mida mööda jooks toimus oli nagu väike jõgi) ja lõpuks ka veidi päikest. Laupäeval võis selle kõik ära kannatada küll, sest maratonipäeval vähemalt ei sadanud. Pühapäeval stardis oli +3 kraadi ja päeva peale keris ca. +10 peale. Hooti oli väga kõva tuul, rajal oli majade vahel kõledad külmad tuulekoridorid. Starti oodates oli minu stardikoridor number 4 just sellel raja poolel, kuhu päike peale ei paistnud ja seal oli KÜLM.

Avastasime, et olime hotelli (Novotel Hbh) väga hästi valinud ja saime otse ühe metrooliiniga starti. Hommikul sai ärgatud kell 6, hotellis sai ilusti 6:30 hommikusööki ja 7:40 metroosse. 8 läbi (ehk tunnike enne starti) jõudsime stardi alasse. Peas muudkui mõtlesin, kas kõik sai ikka kaasa, kas midagi jäi maha ka? Ja siis tuli meelde, et tahtsin plaastri villide ennetuseks jalale panna ning neid küll kotis polnud. Aga just siis silmasime tanklat ja sai ilusti plaastrid ostetud ning kõik ok. See oli väikene unustamine, üks kaasvõistleja käis paaniliselt kõiki läbi küsimas, et haaknõelu leida. Kahjuks ei saanud aidata.

Kui väga pikad stardikoridorid olid mõeldud nii, et vaid tagant lähed sisse, siis tegelikult oli aia sisse auke tehtud ja sai igalt poolt sisse. Valisime õige koha välja ja mõtlesin, et kas peangi siin siis 30 min veel ootama (isegi paksu jopega oli külm). Aga siis avastasime, et üks hotell oli kohe kõrval ja nad olid oma uksed kõigile jooksjatele avanud. Üks konverentsiruum oli riietusruumiks tehtud, “kasutage meie WC-sid” sildid väljas (ehk soojas ootamine), lisaks pakkusid veel kõigile tasuta kohvi. Sellise külma ilmaga kohanduda ning pakkuda jooksjatele sõbralikkust ja hoolivust – see oli armas. Seal me siis ootasime ja ca. 5 minutit, enne eliidi starti läksin stardikoridori. Abikaasa lastega ootas aia ääres, sain veel päris pikalt jopet peal hoida. Püksid olin rajaäärses hotellis ära vahetanud, aga kuna oli rahvamass, siis jalgadel nii külm polnudki. Eliidi stardi eel lasti muusikana “Ilusal sinisel Doonaul”, see on Viini maratoni üks sümboleid.

Päris pikk ootamine ja siis lasti meie grupp ka stardijoonele. Veel ootamist ja 9:13 oli siis ka minu start. Alustuseks oli jooks pikalt üle silla, seejärel parke ja tänavaid. Rahvast rajal oli väga palju, sest jooksime koos poolmaratoni ja teatemaratoni jooksjatega. Ametlikult lõpetas maratoni 7 434 ja poolmaratoni 12 227 jooksjat, lisaks siis teatejooksjad. Esimene 21K oli kohe väga kitsas seal rajal. Ca 10nda km veepunkis oli isegi vesi täiesti otsas, ei saanud tilkagi. No polnud hullu, algus veel ja ise tundsin, et mis siis ikka. Õnneks kõigis järgnevates veepunktides oli ilusti vesi olemas. Pakuti vett, spordijooki ja lõpupoole mõnes ka banaane. Viini vesi oli paigaldanud ka veekraanid (enamasti WC-de juurde), aga oli vist niisama ka. Joodi ka neist. Teine 21K oli õnneks hõredam aga samas olid kogu aeg küünarnukitunne olemas. Kuigi oli päikest, siis minule jäid tunnetuslikult ikka tuul ja külmad tuulised lõigud meelde. Külmunud tunne. Kuigi riietus sai igati ok (pikad käised, lühikesed püksid, põlvikud, tuulekindel peapael). Alguses olid ka kindad käes, mis ära viskasin. Palav ei hakanud kordagi.

Viin on ilus, rada on ilus. Eriline lemmik oli Haubtallee, kus jooksime pikki ja laiu sirgeid. Kuulus Viini finiš, türkiissinise vaibaga, oli ilusti olemas. Muusikalisi punkte oli, peamiselt muusika lindilt. LIVE punktidest jäi meelde üks räppar ja trummipunkt, kes asus Haubtallee pikal sirgel. Aga minnes oli neil just kollektiivne lõuna ja nad einestasid. Tagasiteel sai ikka nende esinemist ka kuulda. Kuna nimi oli suurelt rinnal kirjas (numbrit polnud väga nähagi) siis sai päris palju ka nimelist ergutust, eriti lõpupoole. Rahvast rajaääre oli päris palju. Tundus, et enamus oli siis kedagi oma ootamas ja ergutamas. Melu oli lahe. Ühes kohas oli raja ääres mees, kes oli nii hullult kukkunud, et pool nägu oli verine. Istus fooliumkiles ja tema eest hoolitseti juba.

Enda jooksmine oli alguses ok, aga ca. 18nda km pealt hakkas vasakus reies krambisurin, mis siis keris nii hulluks, et pidin seisma jääma, venitama ja siis sai edasi joosta. Ja siis põhimõtteliselt kiirendasin ca. 3 km (mõõdusin neil lõikudel muudkui teistest), siis oli taas pinge tagasi ja jäin venituspausile (ja lasin kõik teised endast mööda). Ja nii lõpuni välja. Poole pealt alates sai samade selgadega lõpuni välja joostud. Ehk tempo mõttes ebaühtlane jooks. Samas lõpus oli hea värske tunne, lihtsalt vasaku jala reis vedas alt.

35,5 kilomeetril oli mu enda ergutusmeeskond ka raja ääres. Viimasel hetkel märkasime ja sain tagasi lehvitada. Pidurdama ja tagasi minemine oleks juba ohtlik olnud. Iseenesest oli see hea asukoht kuna sealt joosti 3 korda läbi (~29,5; ~31; ~35,5). Kahel esimesel läbijooksmisel polnud aga ei abikaasat ega lapsi – mänguväljakul läks pikale. No harjutame veel seda kokkumängu.

Finišis sai medali, pakuti vihmakeepe ja võtsin ka ühe. Ja hea, et võtsin, sest pärast nännikoti saamist oligi kohe alalt väljamineku koht ja kõik. Nännikotis oli vesi, banaan jm ilusti olemas. Kohta, kus fooliumkilesid jagati ma ei märganud. Aga kuskil vist ikka jagati, sest mõnel olid need peal. Igatahes hämming ja panin siis vihmakeebi peale (pidas hästi tuult ja oli igati ok). Veidi segadust ja rahvamassist läbi tungimist ja lõpus sain meie kokkulepitud kohtumise kohta. Seal ootas juba paks jope ja sain pikad püksid peale tõmmata. Õnneks olid metroos eskalaatorid, sest jalad olid ikka eriti kanged.

Maraton numbrites / Aeg 3:48:30 (esimene pool 1:52:31, teine pool 1:56:59), keskmine pulss 154 bpm, kalorikulu 2 348 kcal, kadents 176 spm. Garmin näitas 42,72 km ehk massis manööverdamist oli ikka korralikult.

Jalanõud / Joostud sai Adidas Adizero Adios Pro 3-ga.

Lisa energia / Enne starti 1 Maurten 225C tahke batoon. Joostes iga 45 minuti järel Maurten 160 energiageel (kokku 4 tk). Igas veepunktis vett ja spordijooki paar lonksu.

Mis loomaaeda puudutab, siis reedel sai seal viibitud 4,5 h ja esmaspäeval 5,5 h (kusjuures oli väga mõnus maratonijärgne jalutus jalgadele). Pandad ja koaalad nähtud ja palju muid lemmikuid leitud. Hiidpandad on endiselt kõige lemmikumad ja eks neid tuleb sügisel siis ka Berliini vaatama minna ning murda üht vana lubadust (sama maratonirada kaks korda ei jookse).