Valgete Ööde maraton on siis tegelikult St. Peterburi suurim maraton. Stardi- ja finišiala oli Ermitaaži ees Palee väljakul. Super asukoht. Maraton ise on suhteliselt väike, sel korral lõpetas 2 180 jooksjat. Väljak tundus vägagi suur sellise hulga jooksjate jaoks. Expo oli veidi eemal staadionikomplekside juures ja seal pidi ära käima kahe eelneva päeva jooksul. Stardipäeval stardimaterjalide kättesaamist ei olnud. Expo ise oli väga väikene, polegi vist nii väikest expot näinud. Numbri kättesaamisega oli veidi segadust, kui suunati ühe tädi juurest teise juurede ja siis tagasi esimese juurede, kust sai taas juhised minna teise juurede jne. No aga numbri sai ikka kätte.

Start oli pühapäeval kell 9:00, Palee väljakul. Ilm oli sel päeval lihtsalt super, ca. 18 kraadi sooja ja enamus ajast pilves. Start anti nii maratonile kui ka 10 km jooksjatele korraga, kõik ühest stardikoridorist. Veidi trügimist oli aga no jah. Rada on üli tasase profiiliga. Mõned sillale tõusud olid aga need olid ka üli lauged ja pigem väga mõnusad veidi vahelduseks. Samapalju kui väikseid tõusukesi oli siis ka väikseid laskumisi sillalt. Aga kokkuvõtteks ikka väga-väga lauge rada. Asfaldi kvaliteet oli jooksmiseks väga hea (mõned üksikud augud hakkasid silma). Vaated olid aga väga kenad, St. Peterburgi enamus vaatamisväärsusi olid kenasti rajalt näha. Isegi liigagi palju vaatamist mõnes kohas. Näiteks Peeter-Pauli kindlusest möödudes vaatasin ikka sinna poole aga hiljem kui tuttavad meile autoga ekskursiooni tegid näitasid nad hoopis teisel pool teed olevat sõjatehnika väljapanekut, mida ma üldse joostes ei märganud. Vee- ja toidupunktid olid kenasti iga 5 km taga olemas. Vesi oli väikeses pudelis ehk väga hästi joodav. Ja soola pakuti ka. Rahvast oli rajaääres nii ja naa, peamiselt vaid toitlustuspunktides natuke, mõnes veidi rohkem. Päris palju oli aga ratastega (ja isegi üks rullsuuskadega) kaasasõitjaid, mis otseselt ei häirinud, sest rada oli lai ja ruumi oli küllaga. Üks, mis veel silma hakkas oli alguses, kui jooksime 10 km jooksjatega koos – kui vähegi oli võimalus siis massiga lõigati rada. Eriti koomiline oli olukord, kus oli võimalik lõigata ja siis mingid jooksjad olid juba õiget rada pidi jookma hakanud ja siis märkasid, et on lõikamise võimalus, pöörasid otsa ringi, jooksid sulle vastu (!!!) ja läksid rada lõikama. Nojah.

Enda jooks oli sel korral kõige raskem mis ma maratonidest siiani jooksnud olen. Kuni 7. km-ni oli ok, seejärel hakkas jalgades krambisurin, mis siis 15. kilomeetrist läks krampideks üle. Meeletu-meeletu siseheitlus. 22,7 km peal mõtlesin isegi rajalt maha tulla, sest hotelli oleks sealt ju vaid 100 m olnud aga …. Ja nii ma edasi jooksin. Meeletult valus oli. Võitlus krampide, krampide, krampide ja iseendaga. Ma pole kunagi kogenud, et jalad võiks niimoodi alt ära kaduda. Toidupunktides tegin pikad seisakud ja soolatangid aga ei mingit mõju. Kõige hullemad krambid olidki 25-35 kilomeetritel. Vahepeal lobisesin telefoniga mehega, et veidigi lohutavat häält kuulda. Ja muidugi minu väike Peterburgi fännklubi – naeratav Galina 30. km toitlustuspunktis ja Mihhail, kes mind 35. kilomeetril ootas ja ca. 700 m kaasa jooksis kuni toitlustuspunktini. Mihhail ja Galina seiklesin metrooga nii, et jõudsid mulle raja alguses ka kahel korral rajaäärde. Nad võtsid oma kodulinna maratonipäevast ikka maksimumi.

35. km punktis seisin pikalt ja edasi läks käiku uus taktika – jooksin ca 400-500 m ja siis kõndisin ca 10 m ja siis taas jooksu kuni tugev kramp jalga lõi ja siis taas kõndi. Aga mis oli tulemus oli see, et ma taas liikusin ja jooksulõigud tulid üha kiiremalt ja pikemalt. Ühesõnaga see lähenemine mõjus ja ma suutsin viimased 2 km isegi järjest joosta. See on ikka uskumatult hea tunne, kui sa saad taas joosta. See oli võit iseenda ja 25 km krampide üle. Iga maraton on ikka nii erinev ja iga maraton võib üllatada. Ma arvasin, et tean mis asi on maraton aga ei, minu 15. maraton näitas täiest uut maratoni palet.

Finiš oli Ermitaaži ees super ilusa vaatega. Kaela sai medali (mis oli suhteliselt nigel, kõige väiksem maratonimedal minu senistest), plastiktopsiga veeautomaadist vett, natuke banaani, rosinaid ja soolapähkleid ja pudelivett ka. Soojenduskilet finišis ei antud aga ega polnud vajaga. Massaaživõimalus oli finišialal ka, aga seal olid liiga pikad järjekorrad. Ilm oli lihtsalt super ilus ja soe. Hotellini jalutamiseks võtsin ikka sooja pluusi peale.

Kokkuvõtvalt võib öelda, et üllatavalt hea korraldusega üritus. Tegelikult isegi väga hea korraldusega. Ning loomulikult imeilus lauge rada. Kasvupotentsiaal on küllaga. Osalustasu on isegi naeruväärselt väike (ca 24 EUR), selle eest saab hea korralduse rajal, medali ja isegi korraliku spordisärgi. Maratonituriste oli ka rajal päris palju märgata. Eestile hea lähedal ja väga hea võimalus imeilusat suvist St. Peterburgi külastada. Viisaga on veidi tegemist aga ei midagi hullu.

Kõigis Eesti naaberriikides on nüüd joostus, sai viimase linnukese kirja.

Lõpuaeg 4:07:36. Kalorikulu 2114 kcal ja keskmine pulss 164 bpm.