Selle aasta esimene jooksuvõistlus oli siis New Year’s Race. Täitsa mittemidagiütlev nimi ja see oli suure tõenäosusega ka põhjus, miks ma seda võistlust mitte kuidagi tähele ei pannud kui jooksusõltlasena reisitäiteks üht võistlust otsima. Viimasel hetkel leidsin ja sain maksta elu krõbedaimat poolmaratoni osalustasu. Aga mis siis ikka, raha pole oluline, emotsioon on põhiline 🙂

New Year’s Race on siis poolmaraton, mis toimus 3. jaanuaril pühapäeva õhtul Los Angelese kesklinnas. Tegu oli ööjooksuga, start anti kell kaheksa õhtul. Kaks tundi varem said stardi ka 5K ja 10K jooksjad. Tegu sellise väike üritusega. Poolmaratoni lõpetas 2 367 jooksjat.

Expo oli täitsa väike aga väga ok. Stardipakki kuulus ka korralik pikkade käistega jooksupluus, mille siis ka õhtul kohe selga panin.

Nagu mainisin oli start LA City Halli ees Grand pargis. Seal pargis oli ka võistluskeskus. Stardis oli 5 stardigruppi. Enne starti laulis üks naine USA hümni. Kõik jäid hiirvaikseks ja vaatasid öise tava taustal tuledes lehvivat USA lippu. Patriotism on neil seal ikka võimas. Seejärel oli ca. 10 minutit klassikakontserti, just täpselt viiul ja tšello 🙂 Kuna kelle oli juba kaheksa läbi, muutus rahvas rahutuks. Lõpuks teadvustaja ka ütles, miks nii venitatud oldi, sest jooksurada polnud liiklusest veel vabaks tehtud. Veidi veel ootamist ja siis lõpuks anti lähe.

Ilm oli ülisuper, ca. 13-15 kraadi ja tuulevaikus. Rada kulges siis LA kesklinnas, kus mingi osa tänavaid oli kinni pandud. Seejärel siirdusime parki. Kuigi pargis oli pime, siis mis mulle korraldusliku poole pealt väga meeldis oli see, et hästi palju oli kasutatud ratastel staadioni prožektoreid, mis olid rajaäärde pandud. Kordagi ei tekkinud pimedat rada.

Rada oli ikka võimas, just profiili mõttes. Tõus kuni ca. 6 kilomeetrini oli hull. Lõpus tagus peas, et no see vaade, mis mäe otsast avaneb, peab seda ikka väärt olema. Ja oli, täiega oli. Imeilus tuledes LA. Laskumised olid järsud aga mõnusad. Ca. 13 kilomeetri juures pargist väljudes sattusime pesapallistaadioni juurde. Kõik jooksjad suunati Los Angeles Dodgersi staadionile, mis oli täies valguses. Jooksime staadioni välisringi. See oli ka väga lahe rajaosa. Seejärel oli tiirutamist staadioni lähistel ja siis juba kesklinna tagasi sama rada, mis ennem tulime, ehk siis mõnusat allamäge. Enne lõppu viskas veel natuke uduvihma aga seda vaid korraks.

Finišis sai korralikult suure ja sätendava medali ning soojenduskile. Pakuti igasugu toidukraami, ma võtsin vaid vett ja õuna. Pildistamine ja oligi läbi.

Kokkuvõtvalt väga lahe ööjooksu kogemus. Senini olin osalenud vaid Rakvere ööjooksul, seega sain mõnusa võrdluskogemuse. Korralduslikult väga hea jooks. Rada super. Kuigi olen põhimõtteliselt kolm kuud olnud jooksupuhkusel (ehk ei mingit süsteemset jooksutrenni) siis vorm oli endalegi üllatuslikult hea. Aeg vaid minut aeglasem kui suvel joostud lauskel Saku poolmaratonil. Aga no rajaprofiil oli siin ikka kordades ja kordades raskem. Enesetunne kogu jooksu vältel super ja ei mingeid krampe. Värske ja mõnus tunne, see vist ongi puhkuse mõju 🙂

Aeg 1:50:54, keskmine pulss 167 bpm, LA tänavatele sai jäetud 1 045 kilokalorit.