Ohhh jah, ma olen sõltlane, jooksusõltlane. Ja milles see väljandub on see, et kui on kusagile minek siis ma kohe hasardi mõttes pean otsima mõne maratoni või poolmaratoni, et see siis ka reisiplaani sisse pikkida. Kõige huvitavam osa on just see otsimine ja registreerumine. Tihti on nii, et reisil olles tegelikult enam nagu ei viitsikski minna jooksma aga kuna on registreerutud, siis tuleb minna. Nii leidsingi end pühapäeva hommikul väljumas Lääne-Londoni eeslinnas metroost eesmärgiga läbi joosta Ealing Half Marathon. Toimus see võistlus sel korral alles kolmandat aastat aga kiitust oli juba saanud, näiteks Runner’s Worldi järgi nr. üks 2013 aastal atmosfääri poolest. Kokku oli sel aastal lõpetajaid ca. 4 200 – väike eesinna poolmaraton 🙂

Start ja finiš olid Lammas pargis. Suur rohelal, kuhu oli võistluslinnak tekitatud. Registreeruda sai interneti kaudu, enamusele saadeti stardimaterjalid koju, mina sain numbri stardipäeva hommikul stardipaigast. Pakihoid oli väga suur ja tundus väga hästi korraldatud olevat (ehk siis sai väga kiiresti asjad antud ja pärast ka tagasi). Kauplemistelgid olid ka. Platsil käisid ringi heategevusteks annetusi koguvad inimesed. Samas jagati ka toetuspaelu, mida sai jooksuriietele kinnitada, tegu oli siis ühe kohalikus kogukonnas kadunud tüdruku otsimise toetuseks toimuva aktsiooniga.

Stardikoridori võis ise valida ja tempomeistrid olid siis lausa 5 minutiliste intervallidega. Enne starti tuli korraks meelde, et ma polnud rajakaarti üldse vaadanudki. No tuleb siis huvitav jooks, sest ei maastikust ega profiilist polnud mul aimugi. Start ja minek. Rada keerutas mõnusalt linnas ringi. Nende lahedad majad, mõlemal pool tänavat pargitud autod ja siis jooksev rahvamass nende autode vahel. Pargitud autosid oli kogu raja vältel väga palju aga samas saan aru ka, et ega neid polekski kusagile panna olnud. Sams oli tänava keskesl piisavalt ruumi jooksmiseks ja kitsas ei tundunud kordagi. Ja rahvast oli ka tänavatel ergutamas. Tõesti täitsa laheda atmosfääriga maraton. Sest tundus, et enamik rajal olevatest olid kohalikud ja seega oli kogu nende pere siis tänaval pühapäeva nautimas ja ergutamas. Palju ergutavadi sildikesi. Isetehtud toitlustuspunkte, näiteks üks kirik oli oma vabatahtlikega kiriku ees väljas ja pakkus apelsinitükke ja samal ajal kirikukellad mängisid. Või näiteks hakkasid silma kaks uniste nägudega pidžamas last, kes tundusid, et olid just ärganud ja seisid majaukse eest ja hõiskasid kaasa. Aga profiili mõttes oli täitsa raske rada, ei mingit lauget tiksumist vaid täitsa korralikud lauged tõusud. Paar sellist 500-700 meetri pikkust tõusulõiku ka. Rada keerles ja tiirutas tänavatel, vahelduseks ka paar pargikest. Iseenesest väga lahe ja ümbrust vaadeldes lendles aeg ikka päris kiiresti.

Veepunktides pakuti väikestest 0,3 liitristest pudelitest Eviani vett. Nagu kaardilt näha, siis veepunktid olid antud erinevate kirikute vabatahtlikele korraldada. Kirikuid oli kogu raja ääres ikka päris-päris palju. Finiš oli taas Lammas pargis. Kaela sai medali, banaani ja vett. Korralduse poole pealt ka vaid kiirusõnad, kõik sujus väga hästi. Enda jooks oli alguses raske (õhtu läks pikale ja und sai vaid 6 h) ning mõnusa jooksutunde sain sisse alles teises pooles. Aga sellise keskmise 1:49:37 jooksin ikka ära. Eelnevad pühapäevad olid veidi tõsisemad võistlused (jooksumaraton ja Tartu Rattamaraton) ja eks need olid ka veidi veel jalgades. Mida võiks mainida oli loomulikult super ilm, isegi veidi palavgi. Ca 20 kraadi ja mõnus päike. Sai veel suvest (ok, ametlikult sügisest) viimase D-vitamiini annuse kätte.