Mul on totaalne jooksumasendus.

Eesmärgid on lahedad, need panevad tegutsema, ulmeliselt fokuseerima ja hullu moodi selle poole püüdlema ja … ja kui lõpuks selle eesmärgi kätte saad on tühjus. Tühjus seetõttu, et uut nii suurt eesmärki ei ole. Paar kuud enne Bostonit hakkasin sellist sportlikku uut eesmärki otisma, aga no ei leidnud  ega ole siiani leidnud. Ja see on kõige hullem. See, kui saavutad eesmärki aga uut ja suuremat pole paika saanud. MCM ja NY ju oleks – aga no ei ole ikka küll minu jaoks. No ei pane silma niimoodi särama, ei innusta, ei motiveeri. Mitte ükski sel aastal plaani võetud maraton ei motiveeri enam. Ja see on hullu moodi vastik tunne – see kui kogu sportlik entusiasm on kadunud.