Sildiarhiiv: Stockholm

Stockholmi Juubelimaraton (14.07.2012) – minu 8. maraton

Esmalt paari sõnaga, mis maraton see Stockholmi Juubelimaraton oli? Tegu siis Stockholmi Olümpiamängude sajandaks aastapäevaks peetud mälestusmaratoniga. Aeg (start 14. juuli kell 13:48) ja koht (Stockholmi Olümpistaadion) täpselt sama, mis 100 aastat tagasi. Rada 99% sama, mis 100 aastat tagasi. Kui aastal 1912 osales maratonil 46 jooksjat, siis sel korral oli registreerinuid üle 10 000 ja üle finišijoone jõudis 7 674 jooksjat. Start siis Olümpiastaadionilt gruppidena (2 500 jooksjat ühes grupis ja 10 min intervallidega) Sollentuna (Stockholmi eeslinn) kiriku ees oleva pöördepunktini ja tagasi staadionile. Taas staadionile sisenedes sai valida, kas otse finišisse (nagu 100 aastat tagasi) ja läbitud distantsiks saab 40, 075 km, või uuesti staadionilt välja, väike edasi-tagasi lõiguke ja taas staadionile ning saab kirja tegeliku maratonidistantsi (42,195 km). 3 547 lõpetas lühema ja 4 127 täispika maratoni.

Raja profiil oli päris „huvitav”œ. Ikka mõnulsalt üles-alla-üles-alla. Temperatuur 22-25 kraadi, enamus ajast lauspäike, natuke pilves ja 3 korda tuli ka imepeenet uduvihma. Aga palavus ja need tõusud-laskumised tegid selle jooksu ikka parajaks väljakutseks.

Stardialasse jõudsin ligi tund enne oma starti, stardikoridori sisenesin ca 20 minutit enne oma (teine grupp) starti ja 10 min enne esimese grupi starti. Meie ootasime siis lauspäikese käes staadioniukse taga kui esimesele grupile lähe anti. Kui nad staadionilt väljunud oli, lasti ka meid staadionialasse. Jälle ootamine, ärevus ja palavus. Tahaks juba juua. Seal seistes otustasin, et ok, unusta kõik ajalised eesmärgid, ehk siis jälgin vaid pulssi ja ei lase sel üle anaeroobse läve minna, olgu kiirus missugune. Start ja minek. Alguse võtsin väga aeglaselt ja rahulikult. Kui nägin esimest veepunkti (2,5 kilomeetril) siis oli hull tahtmine see vahele jätta, kuid mingi sisemine käsklus ütlus peatu ja joo. Ja ma peatusin ja jõin paar lonksu. Edaspidi seisatasin kõigis 21 veepunktis ja igas jõin kaks-kolm lonksu. Kokku kulus neis vist ikka natuke aega, aga ma ei kahetse. See oli sellel päeva õige otsus. Sest vaatamata kuumale ilmale ja „huvitavale”œ profiilile oli see mu kõige parema enesetundega maraton. Mitte ühtegi hetke, mil oleks tundnud, et läks raskeks. Ei ühtki krampi, kõik tõusud jooksin ja rajal ei tenud mitte ühtegi kõnnipausi.  Ma ei saanud haamrit! Lihtsalt super enesetunne, mida suuremaid kilomeetrinumbreid nägin seda paremaks läks jooksutunne. Kui varem arvasin, et staadionile tagasi tulles võib olla raske valida maratonidistants, siis staadionile esimest korda sisenedes valisin kindlalt maratonidistantsi ja olin rõõmus et see mõnus jooks veel läbi ei saa ning saan veel selle ca. 2 kilomeetrise lisahaagi teha.

Tagasi jooksu juurde. Jooks oli siis järsult üles, järsult alla, laugelt üles, laugelt alla jne …. Kõige raskema profiilige maraton minu senistest maratonidest. Igal tõusul kordasin, et igale tõsusule järgneb kord laskumine ja pärast tagasipööret on just see tõus laskumine, kuid ega tegelikult siis seal laskudes see laskumine ka mingi mõnu polnud. Jalad said laskudes parajalt vatti või õigemini asfaldipõrutust. Ma pean seda veel õppima, kuidas asfaldil järsult laskudes jalgu hoida, et see põrutus võimalikult väike oleks. Mõnel järsemal laskumisel (eriti distantsi lõpu poole) oli isegi väike hirm sees. Kiirus oli sees, jalg veidi pehme ja siis veel selle kiiruse pealt parem-vasakpöörded. Kui seal kukkunud oleks siis … Kuidagi eriti on meelde jäänud, et ühed järsemad tõusud olid täpselt tõeline maraton alguses, ehk siis 32-34 km kandis. Kõlab mõnusa väljakutsena? Seda see oli 🙂

Toidupunktides pakuti seda, mida 100 aastat tagasi, ehk siis kohvi, teed, apelsini- ja sidrunitükikesi. Sellest valikut võtsin vaid apelsinitükke – neid olin varem maratonil proovinud. Spordijooki sai ka – see oli väga hea. Kaks kaasavõetud geeli läks ka teises pooles kütuseks sisse.

Niimoodi läbi eeslinnade joostes olid kohalikud inimesed tänavaääres ergutamas. Mõned neist olid kostümeeritud. Kõik rajaäärsed vabatahtlikud ning fotograafid olid ka kostümeeritud. Lisaks oli siis rajal ka suhteliselt palju kostümeeritud jooksjaid (toimus kostüümivõistlus). Selline hästi omamoodi fiilinguga maraton.

Nagu mainitud, siis 20 km ühes suunas ja siis 360 kraadine tagasipööre ja sama teed tagasi. Kiiremad tulid valstu, kui olin 15. kilomeetril, seejärel oli kuni tagasipöördeni vahva vaadata neid kiiremaid ja nende nägusid ning pärast tagasipööret siis aeglasemaid ja nende nägusid. Rajamärgistajad olid veidi hiljaks vist jäänud, igatahes alles siis kui ma läksin ja ka juba tagasi tulin seadsid nad minejate ja tulijate vahele linti üles. Aga lõikudel kus seda ei olnud (ja mõni neist oli väga kitsas) mahtusid kõik kuidagi loomulikult oma suunas jooksmas ja ei näinud ühtegi kokkupõrget või konflikti. Selline ülisõbralik jooksjaseltskond 🙂

Korraldus oli super. Mis näitas nende erilist hoolivust oli minu arvates see, et oli näha, et asfalsi augud olid värskelt üle asfaldeeritud. Need kohad olid väikselt kuhjas, aga ikkagi tunduvalt parem kui ootamatud augud. Lisaks siis olid järsud tee üleminekud (kõnnitee ja autotee eri tasapinnad) ajutiselt sujuvaks üleminekuks asfalteeritud. Ehk siis kile all ja asfaldeeritud kalle õige nurga all peal. Lisaks nii naeratavad vabatahtlikud ja ülisujuv korraldus Olümpisataadioni stardi-finišialal.

Üks lahe asi oli veel (pärines taas 100 aasta tagusest ajast), pärast medali kaelasaamist pakuti ka vahuveini. Valisin alkoholivaba aga mega hea oli!

Numbreid ka. Aeg (täispikk maraton) 3:39:25. Täispika maratoni lõpetanud 905 naise seast 54 koht.  Keskmine kiirus 5:12 min/km. Keskimne pulss 169 ja kokku kulus 2 097 kcal. Aeg kehvem kui Pariisis, kuid arvestades temperatuuri ja rajaprofiili erinevust siis olen täitsa rahul. Garmin näitas kokku tõusumeetreid 435 m ja laskumismeetreid 410 m.

Nüüd ootab ees viienädalane taastumis- ja puhkuskava ja siis juba uus ettevalmistus ning uued maratonid.