Sildiarhiiv: Seattle

Seattle Rock`n Roll maraton (22.06.2013) – minu 11. maraton

Minu üheteistkümnes maraton oli siis vaid kuus päeva hiljem kui kümnes – veidi hull mõte, aga sai teoks tehtud. Pärast San Franciscot oli plaan põhjapoole sõita ja mingi hetke talvel plaane tehes avastasin, et just sel nädalavahetusel toimub Seattle Rock`n Roll maraton. Mõtlesin pikalt, maratonide vahe oleks ju vaid kuus päeva. Variant oli osaleda ka poolmaratonil aga pärast pikka kõhklemist jäi peale ikkagi maraton – mis siis ikka teen ära.

Päev pärast SF olid jalad päris kanged, külmageelid ja venitamised ning teisipäeval hotellis lindil joostes oli taas normaalne jooksusamm ja hea tunne. Kolmapäev läks kurk valusaks, neljapäev ja reede tarbisin külmetusrohte ja pea paki kurgutablette, vaikselt lootsin, et nohu ei tuleks, see oleks kõige hullem olnud. Kurk oli valus, kuid hullemaks ei läinud. Neljapäevl jõudsime Seattlei lähedale ja terve päeva kallas vihma, siis oli küll emotsioon, et kas selline see Seattle ongi (olin ju kuulnud küll, et Seattleis on 365 päeva aastas Vihmafestival) ja sellise vihmaga peaks siis maratoni jooksma või? Õnneks reedel oli juba ilusam ja soojem ja laupäev täitsa super (liigagi soe, päeikseline, +23 kraadine) suveilm, järgnevad päevad lubas taas vihma. Niiet ilmaga sel korral vedas väga.

Expole jõudsime reedel. Umbes sama suur kui San Franciscos. Sama kiibisüsteem, number ja korralik jooksusärk (mis oli nii maratoni kui poolmaratoni jooksjatel sama). Kõiksugu paberreklaame ja pahna kogunes ka kotti. Suur melu ja lärm.

Sel korral võtsime hotelli stardi-finisipaiga lähedale, mis oli siis Seattlei ühe tuntuma sümboli Space Needle juures. Super valik, hommikul starti ca. 500 m, pärast finišist hotelli pesema ca. 200 m. Lisaks ei pidanud siis meest hommikul üles äratama ja ta sai rahulikult magama jääda. Hotelli boonuseks oli suht soodne parkimine (sest muidu oli parkimine ikka päris kallis) ja ilus katuseterrass, kust oli imeilus vaade Seattlei siluetile. Enne magamaminekut veel pilk tuledes Seattlei siluetile ja võiski magama minna.

Äratuskell oli sel korral siis 5:40. Hommikusöögiks taas müslibatoon, banaan, rosinda ja vesi. 6:15 väljusin hotellist, liftis tuli peale veel jooksjaid (seega see hotell oli jooksjate seas ikka väga pop). Hotellist väljudes oli juba päikseline ja mõnusalt soe. Soojenduseks oli sel korral ostetud ca. 10 dollariline dressipluus, mille starti maha jätsin. Stardialas käis mõnus melu, oli ju ühine start nii maratoni kui poolmaratoni distantsile. Stardikoridore oli 35 tk. Mul oli number viiendas koridoris, aga tegelikult ega keegi ei kontrollinud ja meie kordoris oli ka numbreid, mis algasid kolmekümmne viie tuhandega.

Stardi eel siis taas USA hümn. Väike ootus ja start kell 7:00. Järgnevad grupid said lähte minutiliste intrevallidega.

Seattle

Seattle on samuti künklik (mitte nii palju kui SF), aga maratonirada oli tunduvalt kergem. Järske tõuse-laskumisi osati vältida, kasutati ka tunneleid ja raja teine pool oli väga palju ka hoopis kiirteel (mis tollel päeval oli siis mingis osas suletud). Vaid üksikud märgatavad tõusud-laskumised. Suhteliselt tasase profiiliga jooks. Alguse paar kilomeetrit olid tasaselt piki viiendat avenüüd, kui paremale vaatasid oli näha langust, kui vasakule siis tõusu – aga maratonirada oli ilusti ühes tasapinnas. Ja kusagil seal esimese kilomeetri lõpus oli siis selge – jalad polnud ikka taastunud, suht pakud, kuigi kerged nädalasisesed jooksud olid juba jooksu moodi. Kurb tõdemus, aga mis siis ikka 41 kilomeetrit oli ju veel ees. Distsipliin ongi ju see kui sa teed seda mis sa pead tegema täpselt siis kui sa pead tegema ja sa teed selle ära hoolimata sellest kas see sulle seekord meeldib või ei meeldi. Ja nii ma jooksin ikka edasi ja edasi. Ehk see maraton tuli täielikult distsipliini pealt.

Kusagil seitsmenda kilomeetri kandis läks meie tee poolmaratoni jooksjatega lahku. Meie rada kulges ilusast eramajade rajoonist mööda Sewardi parki ja tagasi (paari miiline haagike). See oli väga ilus rajaosa, eriti roheline park ning palju varjulisi kohti, sest päike kippus juba liiga tegema. Eramajade piirkonnas oli rajaääres väga palju tüdrukute kisakoore – kostümeeritud, hõiskasid lauseid ja vehkisid värviliste käelintidega (ma ei oska paremat sõna nende kohta öelda, no sellised, mida ikka USA koolifilmides näeb). Nagu hiljem selgus, siis oli tegu keskkooli kisakooride võistlusega. 12,5 miili peal saime kokku taas poolmaratoni jooksjatega. Mis oli lahe, oli see, et kuni lõpuni oli meie rada eraldatud. Enamus ajast lindiga, aga lõpus kiirteel joostes betoontõkkega. See oli super, sest kuna maratonijooksjad tegid lispõikeid, siis näiteks lõpus olid minu kõrval hoopis käivad poolmaratoni läbijad ja nende seas manöövedada oleks olnud küll piin. Aga maratonirajal oli vabalt ruumi.

20130622 Seattle

12-13 miil oli rajaääres väga tihedalt täis hulk inimeste mälestuspilte ja USA suuri lippe. See oli liikumise Wear Blue: Run to Remember miil, ehk liikumine, mis siis kord aastas Seattli maratonil mälestab hukkunud USA sõdureid. Selle liikumise poolt oli maratonirajal ka paar jooksjat, kes jooksid suure USA lipuga.

Kusagil seal poolmaratoni kandis oli mul krambiprobleeme, jalad ei kuulanud üldse sõna. Kuidagi sain sellest raskest lõigust üle ja hakkas taas normaalne samm tulema. Seejärel jälle väike kõrvalhaak ja tõusime (ainus meeldejääv tõus rajal) sillale. Terve üks lai-lai kiirtee sild oli meie päralt. Sild oli väga kummaline, sest kui tavaliselt on sillad ikka kaarjad, siis seal oli sild lohkjas. Alguses langus, siis tasapinnas ja siis tõus. Kokku silla pikkus oli ca. 2 km. Ja see oli julm, ei ühki päikesevarju, ainult veepind ja päike ning puhas betoonpind (mis oli jalgadele päris valus). Silla lõpuosa läks just päikese, kuumuse ja tõusu tõttu päris raskeks. Aga seejärel oli ca. 700 m pikkune tunnel. Super mõnus – päikesevari. Seejärel veel paar lühemat sillaalust, tunnelit ja ca. 18 miili kandis oli tagasipööre. Ja nii kõik see tee tagasi. Tunnelist väljudes, sillale minnes avanes päris lahe siluett, otsisin silmadega Space Needelit (seal on ju finiš) aga ei ühtki pilvelõhkujat, paistsid vaid üksikud tipud mäe tagant. Siis käis peast läbi mõte, kas tõesti tuleb üle selle mäe joosta? Sillal oli taas jubedalt kuum. Silla lõpus ühinesime poolmaratoni jooksjatega. Ja milline kergendus, ei mingit üle mäe jooksu, vaid taas päris pikk tunnel. Edasine jooks oli enamus jaost kiirteel. Ainuke ebameeldivus oli kiirtee kalded kurvides. Joostes olid need vägagi tunda. Päris kenad vaated linnale – pilvelõhkujatele, suurtele staadionidele, rannapiirkonnale jne. Aga Space Needlet mu silmad ei tabanud. 40. kilomeetri järel sisenesime taas tunnelisse ja see oli ikka päris pikk. Väljudes otsisin taas Space Needelet, lõpp oli ju nii lähedal vähemalt kella järgi, see peaks ju paistma, aga ei – ei paistnud kusagilt. Väike hämming, aga pärast üht pööret oli külgvaates olemas (ehk kui midagi otsid, vaata ikka tagasi ka), veel üks kurv ja siis päris pikk-pikk lõpusirge (veidi ülesmäge). Kuigi aeg oli kehv, siis tõstsin lõpetades ikka käed üles – väike eneseületus minu enda jaoks, teine maraton kuue päeva sees ja jalad pidasid vastu.

20130622 Seattle

Kaela sai päris raske medali. Vett läks terve pudel. Toidunänni jagati finišis suht vähe, vaid banaan ja taastav batoon olid kaasavõtmist väärt. Niimoodi kiirsammul tõttasin hotelli, ca. 20 minutit pärast finišit olin juba pestud ja tassisin kohvreid lifti poole.

Panen siia ka rajaprofiili. Kuigi seda lõpus olevat järsku tõusu ma ei mäleta (kas Garmin ajab jama või on endal väiksed mäluaugud, ikkagi maratoni lõpuosa – väsimus, kuumus jne ja ju ei pannud seda “väikest küngast” enam tähelegi)

Seattle profiil

Kokkuvõtvalt väga lahe maraton. Super hea korraldusega taaskord. Kuna tegu oli Rock` n Roll seeriasse kuuluva maratoniga siis võib öelda küll, et bände/muusikalisi esinejaid oli pea iga miili taga. Lisaks siis kisakoorid jne. Ergutust oli päris palju. Enamik bände olid head, aga koht, kus hästi veidi norida võiks oli see, et nii mitmeski punktis lauldi mingiedi aeglaseid ballaade, see nüüd küll väga ergutav ei olnud. Vee ja elektrolüüdi punktid oli väga tihedalt, lisaks kaks geelipunkti. Mingit muud toitu punktides ei pakutud. Rahvast jätkus rajaäärde ka, eriti lõpus ja finišisirge oli ikka väga mõnusa ergutuslärmiga. Finišialale oli püstitatud ka suur lava, pärast toimus kontsert. Mis veel Rock`n Roll maratoni korraldusest silma hakkas, siis pakuti nn. VIP pileteid. Üks puudutas enne ja pärast paremat teenindust, teine pilet parkimist jne. Lisaks on neil populaarsed lisamedalid, ehk kui jooksed need selle piirkonna kaks või kolm maratoni, saad selle ilusa lisamedali jne.

Lõpuaeg 4:05:24. Kalorikulu 1918 kcal, keskmine pulss 162 bpm, kiirus 5:48 min/km. Tõusumeetreid 549 m ja laskumismeetreid 508 m.

Maratoni lõpetas 2 361 ( minu koht 671) jooksjat, naisi lõpetas 1 032 (koht 193). Kui neid numbreid võrrelda, siis on näha, et naisi oli võrreldes meestega rajal ikka väga palju, napilt alla poole. Et saada aimu rahvamassist rajal, siis poolmaratoni lõpetas 12 439 jooksjat.

20130622 Seattle