Rubriigiarhiiv: Jooksumaraton

Pariisi maraton (15.04.2012) – minu 7. maraton

Lisa kommentaar

Pariisi tulime reede õhtul. Laupäeval toimus meie jaoks nn „Eiffeli maraton”œ. Kolm ja pool tundi järjekorras seismist ja ajakulu et see alt ja ülalt ära näha. Kõige hullem oligi see seismine. Seejärel metrooga expole. Kui messihallile lähenesime lookles seal üks kahtlane järjekord. Onu, kes expo sissepääsu juures seisis küsis, kas jooksjad või külalises. Vastasime ausalt jooksjad ja selle peale näitas ta meeletu järjekorra poole. Mida? Kas tõesti jälle mitu tundi järjekorras? Mina läksin siis järjekorda ja mees messihalli uurima mis värk see järjekorda tekitab. Sain mingi 10 min järjekorras seistud kui ta juba helistas. Mingist teisest sissepääsust sai täitsa vabalt sisse ja mis selgus. Pudelikaelaks oli esimene laud, kus toimus tervisetõendi vastuvõtt. Tädid võtsid seal selle vastu ja andsid sulle siis paberi sinu numbri ja templiga, et tervisetõendiga on kõik ok. Lihtsalt need lauad olid piki liikumissuunda ja enamik sisenejaid jäi kohe esimese laua esimeste tädide juurde templit ootama. Tegelikult oli neid laudu tagapool veel küllaga. Lipsasin siis kõige tagumise laua kõige tagumise tädi juurde ja see protseduur võttis aega ei rohkem ega vähem kui 10 sekundit. Aga seal polnud mitte kedagi, kes kordineeriks, juhataks järjekorras olijaid tahapoole. Tagumised tempitädid seisid ka täiesti apaatselt ega teinud häältki. Ja jooksjad väljas muudkui seisid ja seisid ja ootasid. Igatahes oli mul nüüd paber templiga, mille sai oma numbri vastu vahetatud (ajakulu ca. 30 sekundit) ja juba olingi messialal sees. Üks huvitav asi oli suur seinaplakat, kuhu oli trükitud erineva suurusega kõigi osalejate nimed. Plakati esine oli taas inimestest umbes, kes kõik oma nime ostsisid. Seejärel tuli suur Asics ala, kus sai kõiksuguseid Pariisi maratoni logoga riideid/nänni osta. Edasi Uncle Bensi riisialasse (et siis ei olnudki pastaala), kus sai 5 EUR eest head riisirooga, banaani ja vett. Mõnus kõhutäis. Veel veidi expotamist ja juba liikusimega stardipaika üle vaatama. Kui päeva lõpuks hotelli jõudsime lõid jalad ikka tuld (et siis taas hull turistitamine, aga kui juba Pariisis olla siis võtta sellest ikka maksimum).

Võistluspäeva hommik. Hommikuks müslibatoon, jogurt ja imehea Prantsuse croissant. Joogiks tavaline Evian vesi. Jooksuriided selga, number pluusile (kiip oli numbri taha ribana kinnitatud ehk ei pidanud selle pärast eraldi muretsema, pärast ei tahetud tagasi ka). Kõhklesin pikalt, aga selga läks ikkagi pikkade käistega jooksusärk. Kõige peale tõmbasin teksad ja jaki (mis pidin siis stardis mehe kätte andma). Ja juba tõttasimegi metroo poole. Mida stardipaigale lähemale seda rohkem täis olid metrood jooksjaid, selline lahe jooksumelu. Kui stardipaiga metroopeatuses väljusime, oli stardini jäänud aega ca. 1 tund. Temperatuur oli ca 6 kraadi (nii teatas hommikune ilmateade), päevapeale pidi tulema 12 kraadi. Terve päeva lubas tugevat tuult, päikest minimaalselt, pigem pilves ilma. Igatahes hommikul metroost väljudes oli siis pilves, külm ja tuuline. Liikusime WC järjekorda. Järjekord vaid 20 meetrit (nii lühike, võrreldes eelmise päeva järjekorrakogemustega), aga lõpuks veetsime seal oodates ligi 40 minutit. Inimesed käisid WC-des riideid vahetamas ja järjekord liikus üli aeglaselt. Mõned olid juba võistlusvormis, peal vaid kile, ja need lõdisesid ikka täiega. Minu ees ootaval naisel olid huuled sinised, ja kui ta helistas siis telefoniga käsi lihtsalt värises kontrollimatult külmakrampides. Olin õnneks kotti pannud ka tuulekindla torusalli/buffi. Tõmbasin pähe, pidas hästi tuult ja kuigi oli külm, ei puhunud see tuul enam läbi pea. Kui lõpuks seal järjekorras seismisega ühele poole sai, näitas kell täpselt 20 min stardini. Olin stardikoridori lõpus. Hakkasime siis mehega liikuma paremalt poolt rada etepoole minu stardigrupini (lilla 3h45 grupp). Tükk maad tunglemist ja vasakul stardikoridoris paistis alles 5h00 tempomeister. Ikka edasi, edasi. Kus oli koridori sisenemise koht, seal oli rahvamass suurem ja läbitrügimine raskem aga läbi seal saime. Ikka edasi, edasi. Vasakul paistis juba 4h00 tempomeister. Edas, edasi. Oh juba nägin 3h45, aga sissetungiv mass koridori juures nii suur. Mees näitas, et eespool on veel üks 3h45 sisenemise koht, edasi. Aga seal ka suhteliselt suur mass sisenemas. Edasi ja lõpuks koridori sisenemise värav, kus suhteliselt vähe inimesi. Teksad ja jope seljast, kiire kalli mehele ja juba lipsasingi stardiväravast sisse. 7 minutit stardini. Uhh, jõudsin 🙂 Rahva seas oli veidi tuulevaiksem ja seega tundus juba soojem, aga ikkagi oli meeletu külmus sees.

Stardipauk, aplodeerimine ja tükk aega ootamist. Siis hakkas mass liikuma. Liikusin kõndides massiga kaasa. See oli nagu üle sõjatallermaa kõnnak. Maa oli täis kilesid, vanu riideid, täis ja tühjasid veepudeleid, spordijoogipudeleid. Tükk tegemist et mitte komistada. Siis taas seisak. Sel korral oli neil mingi uuendus, et stardikoridorid olid pikuti pooleks jagatud ja siis lasti kordamööda paremalt ja vasakult gruppe rajale. Igatahes kui seal veel viimast korda seisatasime ja ootasime, hakkas vasakult grupp jooksma ja nende seas oli ka tempomeiste 3h30. Ja siis hakkas ka meie grupp liikuma ja sai juba jooksusammu sisse võtta. Ehk siis olin vist esimeses 3h45 grupis, mis rajale sai.

Stardijoont ületades oli kulunud ca. 17 minutit. Garmin käima ja läkski lahti minu Pariisi maraton.

Rada oli piisavalt lai ja sai kohe vabalt jooksma hakata. Üldiselt võin öelda, et mina küll ei tundnud, et nüüd raja peal kitsas oleks olnud. Mööduda sai väga lihtsalt raja servast (mina kasutasin vasakut äärt), lihtsalt tähelepanelik pidi olema. Kohe alguses võtsin 3h45 tempomeistri temposse ja jooksin temaga nii 7 km. Kuna mul polnud aimugi, mis vormis ma olen, otustasin et liigun siis tema tempos ja vaatasin, mis enesetunne teeb. Esimesed kilomeetrid oli külm, aga kolmandal kilomeetril sai lõpuks ka veidi sooja sisse. Viskasin ära ka Eestist kaas ostetud „töökindad”œ ja tõmbasin torusalli peast ära. Tegelikult oli otsus torusalliga jooksma minna päris õige. Enamik rajast jooksin siis selleta, aga kui tuli mõni lõik rajal (või majadevaheline tuulekoridor), kus oli meeletult tugev tuul, siis oli väga lihtne see kuklast taas pähe tõmmata. Pärast taas vupsti kaela tagasi. Jooksin tempomeistriga 7 km, enesetunne oli super, otsustasin, et jooksen edasi oma enesetunde järgi. Kellalt vaatan vaid pulssi ja kilomeetriaegu. Üritan joosta ühtlaseid kilomeetriaegu nii kaua kui suudan. Vaikselt hakkas tempomeister oma grupiga maha jääma, enam ei kuulnudki tema „giidijutte”œ. Jooksin ühtlaselt oma kilomeetreid ja siis 11-12 kilomeetri vahel tabas mind mingi kummaline tunne. Keha ei kuulanud enam sõna, sujuv jooks kadus, tekkis selline kandilise jooksu tunne. Hull jooksusammu kangutamine. Lihas oli kange. Mõtlesin, et ei või olla, kas tõesti algab piin. Aga siis saabus mingi lõik rajal, kus oli pea et tuulevaikus ja veidi aega tagasi hetkeks välja tulnud päike paistis otse peale. Soojus! Lihtsalt jooksin ja üritasin kõiki lihaseid lõdvestada, raputasin käsi, üritasin jalgu jooksu pealt lõdvestada. Mõttes sisestain, kui lõdvestunud ma olen, kui lõdvestunud ma olen, kui lõdvestunud ma olen. Ja see aitas. Läks lihtsamaks, jooksusamm muutus sujuvamaks, enesetunne paranes. Kusagil seal 15 km kandis oli toidu/joogipunkt. Kui kahes varasemas punktis (5  ja 10 km) olin võtnud vaid veepudeli ja sealt 2-3 lonksu vett, siis selles punktis võtsin natuke rosinaid ja ühe banaanitüki. Kõik suhu ja kiiresti mäludes alla, peale kolm lonksu vett. Pudeli valasin jooksu pealt maha tühjaks ja kollasesse taaskasutuskonteinerisse. Täpselt nii toitusin kõigis järgnevates punktides. Spordijooki hakati üldse pakkuma alles jooksu lõpupoole, seal kusagil 33 km kandis võtsin ühe topsi, aga see nägi välja nioonsinine vedelik ja juba värvuse pärast ei suutnud seda juua, maitse oli ka jube. Et siis kogu maratoni jooksin banaani, rosinate ja veega. Kusagil 35 km kandis tahtsin võtta pükste tagatskust geeli ja see lihtsalt libises mu banaanist libedate sõrmede vahelt. Kuna pidurdamine, tagasi minek ja seal maast selle üles võtmine oleks tekitanud pidevas jooksjatevoolus päris ohtliku olukorra siis loobusin sellest ja kokkuvõttes seekord siis maraton ilma ühegi geelita. Etteütlevalt võin öelda, et soolast midagi toidupunktides ei pakutud. Aga mul oli ennetav magneesiumikuur vist hästi õnnestunud, sest krambiprobleeme mul sel korral ei olnud. Tagasi jooksu juurde. Pärast 15 km tuli sisse kergus, enesetunne oli super, jooksin ja jooksin ühtlaseid kilomeetriaegu (natuke alla ja natuke (rohkem) üle 5 min/km). Poolmaraton, enesetunne super. Jooksen edasi ikka nii 5:00 – 5:15 min/km. Pärast 25 km tuli lõik, kui sisenesime tunnelisse, lõppu ei paistnudki. Tunnelis käis laul ja ergutushüüete hõiskamine. Kõik kajas, mega lahe tunne. Lõpuks paistab tunneli lõpp, väike tõus tunnelist välja. Ja see tõus andis veel rohkem energiat. Tõusul tundisn, et kõik need talvel külmaga väljas tehtud pikad jooksud ja spordiklubis lindil tehtud intervall-, tõusu- ja tempotrennid olid läinud kümnesse. Jätkasin ühtlaselt kilomeetreid. Kusagil 27. kilomeetri kandis märkasin rajal maas surnud konna – jooksjavool oli ikka nii pidev, et rajaületus ei õnnestunud kellelgi. Paar kilomeetrit varem oli päris ohtlik olukord, sest üks vanem härra (ülikonnas ja jalutuskepiga) oli üritanud ka risti üle raja minna, nüüd lebas ta keset rada maas, prillid nii kaitsetult asfaldil. Paar jooksjat juba abistasid teda püsti tõusmisel, kuid kõik teised, kes tagant tulid tegid selliseid ohtlikke kõrvalhaake. Kusagil seal 30. kilomeetri kandis olevas toidupunktis sain aru, et toidupunktides peab üli ettevaatlik olema, banaanikoored ja märjad kivid olid muutnud selle ala tõeliseks liuväljaks. Komistasin hetkeks, kuid jäin püsti. OK 32. kilomeeter – maraton alles algab, aga kilomeetriajad püsisid. Oli maratoni 38. kilomeeter ja ma jooksin seda enda kohta ulmelise 4:56 min/km ajaga. Päris lõpuni ma vastu ei pidanud, täpselt maratoni 41. km tuli väike haamer. Aga imeväike ja kestis ka vaid nii 750 m. Siis sain mingi uue hingamise, kiirendasin ja niimoodi spurtides ületasin finiši. Vaateväljas veidi külgvaates imeilus Triumfikaar. Lõpus oli täpselt selline tunne, et puhkaks nii 5 min ja siis jookseks veel 🙂 Tundub, et midagi jäi veel sisse.

Ametlik aeg siis 3.35:51. Esimene pool 1.49:09 ja teine 1.46:42. Tegin negatiivse spliti, ehk maratoni teine pool oli kiirem kui esimene. Vat selle üle olen ma kõige õnnelikum. Ühtlasi püstitasin oma poolmaratoni rekordi, maratoni teises pooles siis 🙂 Numbritest veel keskmine kiirus 5:07 min/km, keskmine pulss 168 ja kokku kulus 2024 kcal.

Edasi liikudes sai finišeerija särgi ja sinise vihma/tuulekeebi. Tõmbasin keebi kiiresti peale. Edasi liikudes medal kaela ja siis sisenesin juba snäkialasse. Võtsin paar tükki banaani, mandariini, joogiks kulus ligi liiter vett korraga. Ja siis hakkas juba külm taas. Kiiresndasin veidi sammu, et sellest lõpetajate alast välja saada. Masaažijärjekorda ei võtnud, liiga pikk. Ikka edasi ja siis oli maratoonorite ala lõpp ja hakkas ala, kus siis kaasaelajad olid jooksjatele vastu tulnud. Ja seal oli tõeline ummik. Lihtsalt inimesed ootasid, ega lasknud maratoonoreid edasi välja. Kui mu naabruses üks maratoonor neis kitsastes oludes oma mao sisu väljutama hakkas, siis otsustasin hoopis suuna võtta külje suunas. Sinna oli lihtsam pääseda. Aiapostide vahel oli taas ava ja pugesin sealt välja. Ja nii tõttasin hoopis aiaga paraleelselt (väljaspool) muruplatil finišiala lõpu poole, kus mees mind juba ootas. Jube külm oli taas sees, lõdisesin täiega. Teksad jooksupükstele peale ja tuulejakk sinise keebi peale. Metroosse ja hotelli puhkama. Metroo oli täis sinistes keepides maratoonoreid. Kõigi nägudest peegeldus väsimus, aga samas ka õnnelik naeratus.

Pariisi raja kohta ka paar sõna. Asfalt oli suhteliselt korras ja hea joosta. Vaatasmisväärsusi oleks võinud veidi paremini eksponeerida aga põhimõtteliselt nägi olulised objektid rajalt ära küll. Väga meeldisid kaks rajaosa, mis olid viidud suurtesse parkidesse, neis joostes polnudki nagu tunnet, et jookseksid suurlinnas. Paar tõusu ja laskumist on ka meelde jäänud, aga üldiselt oli suhteliselt tasase profiiliga jooks. Kui pargi osad välja arvata, siis oli raja ääres päris palju rahvast, kes kõik mõnusalt kaasa elasid. Kuna ma jooksin enamik ajast vasakus rajaääres siis sain väga palju nimelist (mis rinnanumbril kirjas ja mis prantsuse aktsendiga ikka väga huvitavalt kõlas) ergutust ja see oli ikka väga, väga innustav. Kuigi sel korral meil ilmaga ei vedanud, siis tasus kevadel Pariisi jooksma minna küll.

Frankfurt maraton (30.10.2011) – minu 6. maraton

Lisa kommentaar

Pärast Tallinna maratoni mõtlesin ja analüüsisin pikalt, mis siis ikkagi valesti läks, aga mingeid kindlaid järeldusi ei suutnudki teha. Võtsin pärast Tallinna hoo maha (peamine põhjus oli ka külmetus) ja septembri lõpus sõitsin hoopis ratast. Aga kuna Frankfurt oli juba ammu plaani võetud ja tahtmine siia tulla ikka olemas, siis  päris jooksupuhkust ei saanud veel võtta. Jooksukilomeetrid taandusid nädalas 40 km-ni ja kaks nädalat ennem maratoni isegi sinna 25 km kanti. Võtsin väga ettevaatlikult, kuulasin rohkem enesetunnet kui maratoniplaani. Et kas Tallinn oli vaid ühekordne müsteerium, või see jätkub? Frankfurtis pidi selguma tõde.

Kuna ööl vastu maratoni keerati kella siis oli sellega ikka paras segadus. Õhtul läksin magama 11 paiku, hommikul kell 6:45 ja hommikuprotseduurid. Miks mehe mobiil ei helise? Pilk tema mobiili ja ohoo kell hoopis 5:50. Ehk siis minu mobiil ei muutnudki automaatselt aega. Juhuu, lisa unetund, magama. Ühine ärkamine siis õigel 6:45-l. Ja nii igaks juhuks heidan pilgu arvutikellale 8:00, Mida? Start on ju 10:00. Pilt Frankfurti maratoni kodukale  (seal luges tunde stardini) ja info, et 2 h stardini aega. Mida?  Närveldav tuhnimine internetisügavustes ja kergendav tõdemus, et kell on siiski 7:00. Uhh, niipalju siis enda väljamõeldud segadust. Mõnus rahulik hommikusöök hotellis  ja 8:10 start hotellist, 8:30 väljusin autost ja paari sammuga olin juba Messehalles. Kott hoidu ja ca. 1 h stardini. Seiklesin siis niisama selles massiivses hoones/hoonetekompleksis ringi, ikka eskalaatoriga üles ja alla. Selline maratonieelne ärevus. Korraks välja soojendust jooksma ja taas Messehallesse sooja. Ca. 20 min enne 10:00 sisenesin stardikoridori. Mõnus soojendushüplemine ja siis midagi nagu toimus. Kuna kõlarid olid neil ikka väga kehvad, siis eriti seda saksakeelset teadustust ei kuulnudki. Mingi sinised õhupallid lendlesid õhku, suur aplodeerimine (kas olis start?), veidi tammumist  ja peagi hakkas rahvamass ka minu lähedal liikuma. Veidi kõndi ja siis juba jooks. Piiks, piiks ja üle stardijoone. Läks lahti. Ilma kohta niipalju, et super jooksuilm – tuuletu, pilves ca. 14 kraadine ilm.

Alguses oli mega mõnus jooksutunne. Tiirutamine pilvelõhkujate vahel ja vanalinnas. Rada oli väga hästi tähistatud ja vanalinnas oli ääristatud kaasaelavate inimestega. Rahvast rajal oli just piisavalt, ma ei tundnud kordagi, et rada oleks kitsas olnud. Ergutuspunktid iga natukese aja tagant. Esimeses joogipinktis vist ei peatunudki. Üheksandal km andis keha märku, et olin alustanud kiiresti, peagi tuli toidupunkt ja pärast seda võtsin veidi aeglasemalt oma rütmi üles ja nii 32. km-ni. Toidupunktidest niipalju, et neis pakuti vett, spordijooki (mis oli ikka väga jube, selline ülikange õunakontsentraat) ja veidi hiljem ka banaanitükke. Joogipunktides tegin siis sellise menüü: pool topsi vett, üks lonks spordijooki (sest rohkem ei suutnud võtta, aga sundisin enneast ikka lonksama, õnneks kannatas kõht ka selle rõveduse ära), üks või kaks ampsukest banaani ja ülejäänud pool veekogust. Täpselt selline oli minu menüü igas toitlustuspinktis. Viimastes punktides paluti ka Coca-Colat aga loobusin sellest. Soola ega Mg ega muud krambivastast sel korral ei kasutanud  (sest uskumatu, aga olin selle täiesti unustanud rajale kaasa võtta), aga õnneks ei hakanud keha seda sel korral nõudma ka. Geele kasutasin täpselt ühe, 32. km.

10. km hakkas selline mõnus omas rütmis jooks ja väikeste enesetunde tõusude, mõõnadega jätkus seda 32. km. Ja seal tekkis “sein”, mis enesetunde järgi kestis ca 5 km, viimased viis km enesetunne paranes (aegade järgi vist jooksusamm mitte), nendest viimased kaks kilomeetrit suutsin isegi kiirendada ja lõpus punasel vaibal ka spurtida. Ja spurt oli seda väärt, sest aeg tuli napilt alla 4 h (neto 3:59:37).

Sakslased on hästi kaasaelavad. Ainus koht kus neid ei olnud oli pilvelõhkujate vahel. Nii vanalinnas kui ka üle jõe pikkadel sirgetel (elumajade vahel) oli neid suurte seltskondadega. Selline pidu, muusika, mürin, trummipõrin, melu ja lärm – hoidis hästi energia üleval ja vähemalt mina tundsin, et mul ei lasknud see sellist eriti tugevat väsimust kallale tulla (isegi kõige raskemal 32.-37. km lõigul). Frankfurti rada ise on väga tasane. Kas mõni tõus üldse oli? Mulle küll ei meenu. Asfalt on üldiselt hea ja sile. Ümbrus muutuv (pilvelõhkujad, vanalinn, erinevad elurajoonid ja siis tagasi pilvelõhkujate vahele ja vanalinna). Ei mingeid hüper super lahedaid vaateid, aga väga hea linnatänavajooks. Mis mulle Frankfurti puhul väga meeldis on see, et kogu maratoni keksus oli ües kohas koos – Messehalles ja see oli siseruum. Ülimugav ja kõik see mass mahtus sinna ära.

Finiš oli punasel vaibal Messehalles diskomuusika ja valgusvihkudega. See tundus natuke naljaks, aga ok. Pärast lõppu anti sulle soojendav fooliumkile peale ja alles siis suunati taas välja. Ehk siis väga hoolitsev, keha kohe sooja ja külmetusrisk miinimumini. Medal ja punane roos ja siis juba maratonialale keha kinnitama. Tunnistan ausalt, kõht oli ikka väga tühi, seisin ikka paar minutit viinamarjakuhila ees ja maiustasin. Õun ja viinamari – super, saia ei tahtnudki ja gaseeritud Coca-Cola purk rändas ka pea tühjendamatult prügikasti. Kähku teisele korrusele (eskalaatoriga) riietuma ja siis kolmandale (eskalaatoriga) kiipi ära andma ja siis eskalaatoriga alla parklasse. Autos pugisin kahe suupoolega soolapähkleid (mis mees, lugedes vist mu mõtteid, oli tanklast kaasa haaranud) – keha nõudis soola.

Maraton oli super, enesetunne tõeliselt hea ja kuigi jah oli ka raskemaid lõike, siis see ongi maratoni võlu. Aja üle olen tegelikult väga õnnelik, ma suudan ikkagi alla 4 h joosta!

Kõht on pastat täis ja praegu on kehas selline imemõnus maratonijärgne rammestus. Super tunne, kes kunagi on maratoni jooksnud see teab, mis tundest ma räägin. Jalad on parajad pakud, aga mis sest 🙂 Käe alla on pluus haavandid hõõrunud (mis avastasin alles taas hotellis, jooksu aeg ei andnud tundagi), ehk siis alles kuuenda maratoni järel saan aru, miks tulevikus peaks vaseliini kasutamise peale mõtlema. Homme lahkume Frankfurtist Luksenburgi poole ja võib-olla põikame ka Belgiasse sisse. Ehk siis selline mõnus puhkus. Homsest algab kuine jooksupuhkus (kui ikka suudan end jooksulindist eemal hoida, arvatavasti ei suuda, ehk siis paar lühikest jooksu jääb ikka kavva) ja siis juba uus aasta ja uued maratonid.

Tallinna maraton (11.09.2011) – minu 5. maraton

Lisa kommentaar

Minu viies maraton oli piin. Ca 30 min aeglasem kui mu isiklik rekord, enesetunne täielik null. Aeg 4:14.23.

Ettevalmistus oli üks parimaid ja teadlikumaid mis kunagi maratoniks teinud olen. Pigem rohkem pikki otsi, aga puudu ei olnud ka kiirustreeningutest, jälgisin mitu kuud treeningkava. Kolm nädalat ennem alustasin massaažidega, kuu ennem alustasin Mg kuuriga, nädal ennem jõin iga päev mineraalvett, kaks nädalat tegin täpselt soovituslikku trennikava (reede vaba, laupäeval maratonipäeva imiteerimine ca 30 min jooksuga, päevase uinakuga jne). Kõik pidi tulema välja ideaalne, aga …  ??? Mis eile toimus?

Pühapäeval ärkasin kell 7:oo. Hommikuks puder, võileib ja klaas vett. 8:20 väljusin kodust, 8:30 stardialas. Riiete vahetus, 8:40 pakijärjekord. Sörk starti ja 8:53 stardiväravast sisenemine. 9:00 start, kõik oli super ja siis esimene kilomeetripost ja “haamer”. Ma sain “haamri” maratoni esimesel kilomeetril! Nuta või naera. Lihtsalt jõud kadus, täielik tuimus ja nõrkus kehas. Jalgadest kadus kergus ja jooksulisus. Asemele tekkisid paarikümnekilosed liivakotit. Nii ma siis sörkisin edasi, lootes ehk läheb see nõrkusehetk üle, aga looda sa. OK, paar korda tekkis selline tunne et nüüd on juba täitsa ok, aga see tunne kestis ka vaid 2-3 km ja taas nõrkus. Mis kõige veidram, kui pilgu kaugusse suunasin hakkas silme eest udutama ja tekkis täpselt selline tunne et nüüd kukun kokku. Seega hoidsin pilgu pigem maas asfaldil jalge ees. Kui 10 km oli joostud, mõtlesin, et jooksen tagasi linna ja teisele ringile ei tule. Nii jõuetus oli sees. Esimese ringi lõpus, tagasi linnas, oli seal nii palju innustavaid kaasaelajaid, et otustasin et nende silme all ma nüüd küll rajalt maha ei tule, jooksen Lauluväljaku/Russalka juures oleva teeninduspunkini ja tulen seal rajalt maha. Mäest üles ja olengi kodus, kus ootaks mind mu lohutav kallistus, soe dušš ja voodi.

Russalka teeninduspunkti jõudes võtsin spordijoogi, vee ja banaanitüki. Seisatasin, pidasin maha veel ühe sisemise lahingu ja läksin edasi – Pirita poole. Jooksin toidupunktist toidupunktini. Kuus veel. Pirita silla punkt: spordijook, vesi, leivatükk soolaga, ja edasi. Viis veel, juhuu jne. Täpselt nii ma sisemiselt võidutsesin igas teenindusupunktis. Piritalt tagasi tulles hakkasid juba ka 21 km kiiremad mööduma ja siis oli ikka paraja “posti” tunne küll. Aga finiši ma ületasin.

See oli kõige raskem maraton. Kui varem on olnud 2,5-3 h mõnusat jooksutunnet ja siis 1,5-1 h piina, siis eile oli täpselt 4 h piina. Meeletut, meeletut siseheitlust. Ainuke lohutus on see, et vaatamata jõuetule jooksusammule suutsin end kogu raja vältel distsiplineerida ja seisatasin ning kõndisin vaid toidupunktides, rajal ei teinud mitte ühtegi kõnnipausi. Tegelikult pidas keha väga hästi vastu, ei ühtki krampi, ei ühtki järsku valu, kõik oleks nagu ideaalne – aga lihtsalt ei ole jõudu, et jalgu veidi kiiremini liigutada.

Kui praegu veidi analüüsida millest selline jooks, siis küllap ma mõtlesin üle. Läksin liiale oma detailse maratoniettevalmistusega. Panin omale liiga kõrged ootused (ikka tahad ju joosta paremini kui isiklik rekord), kuigi vorm ei pruugu olla nii hea kui siis. Kui mõelda, siis öö enne maratoni magasin väga kehvasti, pidevad ülesärkamised, nägin isegi õudukat (et olen stardialas ja siis avastan, et kiip ja number jäid maha. Tahan mehele helistada, et tulgu toogu kiiresti kodust ära, aga telefonist tuleb vaid teade, et võrk on üle koormatud ja siis see ahastus). Küllap see raske öö ja ülemõtlemine oligi see põhjus miks eile jõud kadus. Ja mis kõige kummalisem, kuigi tankisin igas joogipunktis spordijoogi, banaani ja jooksu käigus ka kaasavõetud geelidega siis ei olnud neil mitte mingisugust mõju. Ühtlane monotoonne jõuetus.

Maratonil on mõnu ja maratonil on valu, eile kogesin ma seda valu poolt. Ja valu mitte krampide näol (sest neid mul eile ei olnud), vaid sisemist valu. Ja see jooks oli valus, ai kui valus. Ja tuli ka lubadus endale, rohkem ma sama maratoni sama rajaga ei jookse.

Riia maraton (22.05.2011) – minu 4. maraton

Lisa kommentaar

Tehtud ja selle aasta eesmärk (joosta aeg alla 3h50) on ka tehtud. Aeg siis täna 3:45:25 (bruto 3:45:57). Keskmine 5:20 min/km, kogu talve olen lindil timminud maratonitempot 5: 30 min/km, aga vat mis välja tuli. 14 minutit isikliku rekordi parandust 🙂

Riiga tulin eile, võtsin numbri välja ja siis sai hotelli mindud. Hotell oli super asukohaga, ma arvan et ca 300 m stardi-finišialast, lihtne hommikul minna ja väga kiire pärast finisit pesema tulla.

Eile õhtul sai siis Riia vanalinnas veidi ringi jalutatud ja suur oli üllatus, et see vanalinn polegi nii suur, seega jalad ei saanudki eriti vatti.

Hommikul ärkasin ca 7 paiku, hästi kerge hommikusöök ja siis ca. 45 min enne starti hotellist stardialasse. Olen avastanud, et mulle sobivad hästi lahjad maratonieelsed hommikusöögid, sel korral siis  ca 100 ml jogurtit, müslibatoon ja 1 banaan. Peale veidi spordijooki ja vett. Kohv jäi täitsa menüüst välja. Selline väike ootusäraevus oli ikka sees. Selga siis väga õhukesed riided ja pükste tagataskusse surusin mobiili, väikse pakikese soolapähkleid ja ühe geeli ka. Ehk siis ei mingeid vöösid spordijookide ja veega või hunnikutes geele. Võib-olla jõuan kunagi ka sinna tasemele.

Mees saatis mu siis starti, lähe anti 8:30 (ikka väga vara!). Natuke külm ja tuuline tundus, kui dressipluusi sai ära võetud, aga külm oli vaid stardis oodates, päeva peale keris temperatuuri ikka parajalt üles ja see kerge tuul oli meeldivaks jahutuseks. Hiljem avastasin ka kerge päikesepõletuse (teades oma nahka, siis nädala lõpuks peaks see muutuma kergeks pruunikaks jumeks), ma üldse ei mõelnud enne starti päikes ohule, no midagi läheb alati meelest.

See, mis ma sel korral teisiti tegin oli, et alustasin aeglasemalt. Ja see oli väga teadlik, sest eelmised korrad olen alati lõpus kustunud. Kuigi see oli ikka päris raske end tagasi hoida, aga sain vist päris hästi hakkama, sest täna ei tundnud kordagi, et oleks meeletult väsinud või mingi haamri saanud. Lihtsalt ideaalne omas tempos jooks. Ca. 18. km külastasin tualetti ja sellega läks oma rütm paigast ära. Seal 19.-20. km oli päris raske oma rütmi ja head minekut leida, ja teisi, kes kõrval jooksid, ei saanud ka rütmi leidmiseks kasutada, sest enamus tegi neist ju lõpuspurti ja keeras poolmaratoni finišisse. Kõige raskem psühholoogiline hetk oligi siis, kui rohkem kui pooled konkurendid kõrvalt kadudid ja sina pidid edasi jooksma. See oli nii raske, vahepeal juba mõtlesin, miks ma seda teen, miks ma end poolmaratonile kirja ei pannud, oleks juba puhkus ja kõik läbi. Aga Riia tänavatel olid inimesed ikka väga toetavad, lisaks lätlastele ka mitmed välismaalased (eriti hakkasid silma soomlased). Lihtsalt nende ergutus, plaksutused jm oli nii hea. Selle peale pidi kohe taas naeratama ja nii sai naeratusega väsimust eemal hoitud.

Mingil hetkel kookisin tagataskust välja ka soolapähklid ja hakkasin krampide ennetuseks neid aeg ajalt näksima. Kuidagi kergemaks läks taas ca. 24. km, leidsin taas oma rütmi. Mulle kohtutavalt meeldisid need lõigud rajal, kus pidi jooksma nii, et teised jooksid otse vastu. Neid lõike ikka rajal jätkus. Ma lihtsalt vaatasin alguses siis endast kiiremate ja hiljem pärast tagasipööret endast aeglasemate jooksjate nägusid. Ja näod olid ilmekad. Mul oli rajal kaks veidi raskemat lõiku. Esimene tuli ca. 30. km, lihtsalt vasakusse alakõhtu lõid sellised pisted, et lihtsalt ei kannatanud enam joosta, kõndisin ca 300-400 meetrit. Taas jooksma hakates need kadusid.  Peagi läks see veidi raskem hetk üle ja 32. km võtsin sisse oma ainukese geeli. 8 km enne lõppu olin jõudnud just Venšu silla otsa ja nägin, kuidas 10 km jooksjatele lähe anti. Seega lähe oli 11:30, mul on 8 km läbimiseks aega täpselt 1 h, et alla 4 h maratoniaeg saada. See on tehtav! Ehk isegi kui jooksen 6:00 min/km on tulemas mu isiklik rekord. See oli hea ergutusmõte! Raske oli end tagasi hoida kiirendamast, aga sain sellega hakkama, säilitasin oma rütmi ja kõik enesetundes oli väga super. Teine raskem lõik rajal oli viimased 3 km. Vat siis oli kogu aeg tunne, et paremasse sääremarja lööb tugev kramp. Ca 7 km enne finisit olin oma soolapähklipakikesele lõpu peale teinud ja juba 5 km polnud mingit soola manustanud. Paar korda oli nii nibin-nabin see krambi säärde löömine. Samas oli nagu meeletult energiat, et tahaks lõpus kiirendada, ega krambihirmus hoidsin end tagasi. Kuid vaatamata sellele oli viimase 5,7 km keskmine 5:46 min/km. 10 km jooksjaid võtsin kui “kurja hunti”. Suur mass jookseb ju 10 km nii 45-60 minutiga. Kas pääsen enne seda massi finisisse või ei, pääsesin napilt :). Ehk lõpetasin siis nendega, kelle aeg tuli 45 minutit ja natuke peale. Finišis sai kaela medali ja valge roosi. Kiirelt pakihoiust dressipluus ja reipal sammul hotelli pesema. Trepist sain nii üles, kui paarkümmend minutit hiljem alla.

Siis siirdusime mehega rajaäärde välikohvikusse pastat sööma. Laua eest jooksid siis mööda need, kelle aeg tuli sinna 4:45 – 5:45 kanti. Väga tublid lõpetajad, näha oli, et väga paljud neist võitlesid krampide ja tahtejõuga. Lisaks oli neil raske liikude 5 km jooksjate seas ja lõpus ka vastu tuleva inimvooluga, kes lihtsalt otustas rajal kõndida. Respekt kõikidele neile.

Ja täna oli superjooks 🙂

Täna saun, homme on taastav massaaž, teisipäeval teen 5 km jooksu/kõndi (kuidas jalad liiguvad) ja kolmapäeval plaan teha samuti jooks/kõnd ning bodypump. Kerge taastumine, sest nädala pärast peab juba Tartusse Rattarallile jõudma.

Järgmine jooksumaraton siis septembris Tallinnas.

Rooma maraton (20.03.2011) – minu 3. maraton

Lisa kommentaar

Et siis tehtud. Mõte, mis tekkis pähe (sest just Rooma flaier sattus kätte) Helsingi hotellitoas, pärast päris esimest maratoni jooksmist, sai siis teoks tehtud.

Roomas on päike ja kevad 🙂 Pikkade käistega jaki ilm. Oleme juba kaks päeva siin turistitanud ja väikse rendiautoga Rooma liiklusega tutvust teinud. Üleeile oli Foorumi, Colosseumi ning Palatiumi künka päev ning eile siis Tivoli väljasõit. Nii, et jalad said eelnevad päevad päris vatti ja seda oli täna joostes tunda.

Täna oli siis maratonipäev. Start oli päris vara, siinse aja järgi kell 9. Kahjuks ei olnud päike veel korralikult taevasse särama jõudnud ja peitis end pilve taga. ca 7:30 viis mees mu siis Circus Maximuse juurde ja sulandusin sujuvalt metroost väljuvate jooksjate massi. Külm oli hommikul. Umbes tund enne starti andsin koti ära ja suundusin sujuvalt edasi, WC järjekorda ja siis oma stardikoridori. Külm, külm oli. Peab ikka tulevikus mingi vana kampsuni või kile ka starti võtma, mille peale saaks tõmmata ja mille äraviskamisest kahju ei oleks. Huvitav tähelepanek oli see, et mõned mehed olid endale soojenduseks peale tõmmanud nn. maalriülikonna  ja viskasid siis selle minema, päris hea mõte. Õnneks tekkis peagi ümber piisavalt inimesi ja siis hakkas juba soojem. Päris võimas hetke enne starti oli siis, kui kõik itaallased oma hümni lausid, mega lahe, ja sina oled seal keskel! Ja siis oligi minek ja päike tuli ka stardipaugu peale pilve varjust välja.

Algus oli väga hea enesetunne ja see kestis ca. 27. kilomeetrini. Tundsin, et üldse ei hingelda, sain oma jooksurütmi kätte ja hoidsin seda ja oli mega hea enesetunne. Alguses võtsin teeninduspunktides vett ja spordijooki ja ega sel midagi muud ei pakutudki. Kusagil seal enne poolt maad hakati teeninduspunktides ka muud pakkuma, kuid veidi ärevaks tegi, sest meile nii tüüpilist soola või hapukurki lihtsalt ei olnud. Selle asemel oli neil panus rohkem puuviljadel – ohtralt banaani, mandariini, õuna jne. Jama oli see, et mul oli küll kaasa võetud paar magneesiumitabletti, kuid lootsin ikka toidupunktide soolale ja seda ei olnud, või oli see minu sinna jõudmiseks otsas?

Jamaks läks umbes 15 km enne lõppu, siis hakkasid kõikvõimalikud lihased krampi kiskuma. Õnneks ei tekkinud mingit tugevat jalakrampi, aga no ikkagi päris hull on krampis lihastega joosta ja ühtki äkilisemat, kiiremat liigutust ei julge teha, sest mis siis kui tulebki see tugev kramp – nende käes lompavaid näiteid oli teeperves jalutamas. Nii et võtsin vaiksemalt ja kulgesin siis oma krampis kehaga finiši poole. Biitseps oli krampis, parema labajala pealne oli krampis, parema ja vasaku jala põlvetagune lihas oli krampis ja kõige hellem oli vasak sääremari ja aeg ajalt endast märku andev vasak reielihas. Päris hull tunne ja kõige hullemad olid väiksed laskumised, tõusud olid väga OK ja neid ma ootasin, aga jah millegipärast olid laskumised nii nii valusad. Kui praegu oma vaheaegu vaatan, siis ajad kuni 35. km on väga ok, siis 35-40 km vahemikus on kilomeetriajad ligi 1 minut/km aeglasemad ja viimased 2 km on ikka väga kehvad, selleks kulus ca 15 min. Pärast viimast toitlustuspunkti (40 km ) tegin midagi sellist, mida varem maratonil teinu pole – kõndisin ja kõndisin ikka päris pikalt, küllap sealt see 15 min tuligi. Just nii kõndides jooksid must mööda 4 h roosade õhupallidega jooksupoisid ja naljakas ma isegi ei üritanud ennast neile sappa võtta. Lihtsalt nii väsinud olin ja kõndida oli nii hea, las minna see 4 h aeg. Iga maraton on ikka nii isemoodi.

Tähelepanek viimaselt 10 km oli see, et päris tihti oli kuulda kiirabi sireene ja ka rajaserval oli pikali maas “pilditudi” jooksiaid, keda pealtvaatajad siis turgutasid. Päris jubedad vaatepildid. Seega on maratonil ka teine külg.

Aeg oli 4:00:44 (neto 4:02:26). Täitsa OK aeg, vaatamata kõigile piinadele. Ise lootsin veidi alla 4:00.00, aga sain head õppetunnid ja hea motivatsiooni see aeg sel suvel üle joosta.

Kõige ilusam hetk jooksus oli umbes 16 km paiku, mil pärast kurvi avanes vaade Püha Peetruse väljak ja katedraalile. Sa jooksed sinna poole ja sealt kostub sulle vastu pühalik muusika (pühapäevane jumalateenistus?) ning kõik see plats sillerdab päikese käes. See oli ilus hetk ja enesetunne oli siis ju ka veel ok. Kõige valusam hetk oli pärast 41. km, mil su ees avanes täies hiilguses Colosseum ja sellele tuli siis veel tiir peale joosta ja nii valus oli ja see Colosseum oli nii suur. Muidu on Roomas väga lahe maratonirada. Kuigi jah, suhteliselt palju oli jooksu munakivil ja asfalt on ka ikka päris aukus. Väga ettevaatlik pidi joostes olema, et ei komistaks. Seega nii väga palju ei jõudnudki kõrvale vaadata ja neid ilusaid vaateid imetleda.

Nüüd lähen siis oma tühju süsivesikuvarusid tankima ühe tõelise Itaalia pastaga. Ja ees ootab kolm täispikka päeva Rooma varemetes, pikad kõnnakud, seega hea trenn valusatele jalgadele. Kevad Roomas on imeilus ja suhteliselt vähe turiste on praegu ka – seega just õige aeg ilma lisa närvirakke kulutamata Roomaga tutvumiseks.