Rubriigiarhiiv: Jooksumaraton

Tallinna maraton (11.09.2011) – minu 5. maraton

Minu viies maraton oli piin. Ca 30 min aeglasem kui mu isiklik rekord, enesetunne täielik null. Aeg 4:14.23.

Ettevalmistus oli üks parimaid ja teadlikumaid mis kunagi maratoniks teinud olen. Pigem rohkem pikki otsi, aga puudu ei olnud ka kiirustreeningutest, jälgisin mitu kuud treeningkava. Kolm nädalat ennem alustasin massaažidega, kuu ennem alustasin Mg kuuriga, nädal ennem jõin iga päev mineraalvett, kaks nädalat tegin täpselt soovituslikku trennikava (reede vaba, laupäeval maratonipäeva imiteerimine ca 30 min jooksuga, päevase uinakuga jne). Kõik pidi tulema välja ideaalne, aga …  ??? Mis eile toimus?

Pühapäeval ärkasin kell 7:oo. Hommikuks puder, võileib ja klaas vett. 8:20 väljusin kodust, 8:30 stardialas. Riiete vahetus, 8:40 pakijärjekord. Sörk starti ja 8:53 stardiväravast sisenemine. 9:00 start, kõik oli super ja siis esimene kilomeetripost ja “haamer”. Ma sain “haamri” maratoni esimesel kilomeetril! Nuta või naera. Lihtsalt jõud kadus, täielik tuimus ja nõrkus kehas. Jalgadest kadus kergus ja jooksulisus. Asemele tekkisid paarikümnekilosed liivakotit. Nii ma siis sörkisin edasi, lootes ehk läheb see nõrkusehetk üle, aga looda sa. OK, paar korda tekkis selline tunne et nüüd on juba täitsa ok, aga see tunne kestis ka vaid 2-3 km ja taas nõrkus. Mis kõige veidram, kui pilgu kaugusse suunasin hakkas silme eest udutama ja tekkis täpselt selline tunne et nüüd kukun kokku. Seega hoidsin pilgu pigem maas asfaldil jalge ees. Kui 10 km oli joostud, mõtlesin, et jooksen tagasi linna ja teisele ringile ei tule. Nii jõuetus oli sees. Esimese ringi lõpus, tagasi linnas, oli seal nii palju innustavaid kaasaelajaid, et otustasin et nende silme all ma nüüd küll rajalt maha ei tule, jooksen Lauluväljaku/Russalka juures oleva teeninduspunkini ja tulen seal rajalt maha. Mäest üles ja olengi kodus, kus ootaks mind mu lohutav kallistus, soe dušš ja voodi.

Pirita teeninduspunki jõudes võtsin spordijoogi, vee ja banaanitüki. Seisatasin, pidasin maha veel ühe sisemise lahingu ja läksin edasi – Pirita poole. Jooksin toidupunktist toidupunktini. Kuus veel. Pirita silla punkt: spordijook, vesi, leivatükk soolaga, ja edasi. Viis veel, juhuu jne. Täpselt nii ma sisemiselt võidutsesin igas teenindusupunktis. Piritalt tagasi tulles hakkasid juba ka 21 km kiiremad mööduma ja siis oli ikka paraja “posti” tunne küll. Aga finiši ma ületasin.

See oli kõige raskem maraton. Kui varem on olnud 2,5-3 h mõnusat jooksutunnet ja siis 1,5-1 h piina, siis eile oli täpselt 4 h piina. Meeletut, meeletut siseheitlust. Ainuke lohutus on see, et vaatamata jõuetule jooksusammule suutsin end kogu raja vältel distsiplineerida ja seisatasin ning kõndisin vaid toidupunktides, rajal ei teinud mitte ühtegi kõnnipausi. Tegelikult pidas keha väga hästi vastu, ei ühtki krampi, ei ühtki järsku valu, kõik oleks nagu ideaalne – aga lihtsalt ei ole jõudu, et jalgu veidi kiiremini liigutada.

Kui praegu veidi analüüsida millest selline jooks, siis küllap ma mõtlesin üle. Läksin liiale oma detailse maratoniettevalmistusega. Panin omale liiga kõrged ootused (ikka tahad ju joosta paremini kui isiklik rekord), kuigi vorm ei pruugu olla nii hea kui siis. Kui mõelda, siis öö enne maratoni magasin väga kehvasti, pidevad ülesärkamised, nägin isegi õudukat (et olen stardialas ja siis avastan, et kiip ja number jäid maha. Tahan mehele helistada, et tulgu toogu kiiresti kodust ära, aga telefonist tuleb vaid teade, et võrk on üle koormatud ja siis see ahastus). Küllap see raske öö ja ülemõtlemine oligi see põhjus miks eile jõud kadus. Ja mis kõige kummalisem, kuigi tankisin igas joogipunktis spordijoogi, banaani ja jooksu käigus ka kaasavõetud geelidega siis ei olnud neil mitte mingisugust mõju. Ühtlane monotoonne jõuetus.

Maratonil on mõnu ja maratonil on valu, eile kogesin ma seda valu poolt. Ja valu mitte krampide näol (sest neid mul eile ei olnud), vaid sisemist valu. Ja see jooks oli valus, ai kui valus.

Riia maraton (22.05.2011) – minu 4. maraton

Tehtud ja selle aasta eesmärk (joosta aeg alla 3h50) on ka tehtud. Aeg siis täna 3:45:25 (bruto 3:45:57). Keskmine 5:20 min/km, kogu talve olen lindil timminud maratonitempot 5: 30 min/km, aga vat mis välja tuli. 14 minutit isikliku rekordi parandust 🙂

Riiga tulin eile, võtsin numbri välja ja siis sai hotelli mindud. Hotell oli super asukohaga, ma arvan et ca 300 m stardi-finišialast, lihtne hommikul minna ja väga kiire pärast finisit pesema tulla.

Eile õhtul sai siis Riia vanalinnas veidi ringi jalutatud ja suur oli üllatus, et see vanalinn polegi nii suur, seega jalad ei saanudki eriti vatti.

Hommikul ärkasin ca 7 paiku, hästi kerge hommikusöök ja siis ca. 45 min enne starti hotellist stardialasse. Olen avastanud, et mulle sobivad hästi lahjad maratonieelsed hommikusöögid, sel korral siis  ca 100 ml jogurtit, müslibatoon ja 1 banaan. Peale veidi spordijooki ja vett. Kohv jäi täitsa menüüst välja. Selline väike ootusäraevus oli ikka sees. Selga siis väga õhukesed riided ja pükste tagataskusse surusin mobiili, väikse pakikese soolapähkleid ja ühe geeli ka. Ehk siis ei mingeid vöösid spordijookide ja veega või hunnikutes geele. Võib-olla jõuan kunagi ka sinna tasemele.

Mees saatis mu siis starti, lähe anti 8:30 (ikka väga vara!). Natuke külm ja tuuline tundus, kui dressipluusi sai ära võetud, aga külm oli vaid stardis oodates, päeva peale keris temperatuuri ikka parajalt üles ja see kerge tuul oli meeldivaks jahutuseks. Hiljem avastasin ka kerge päikesepõletuse (teades oma nahka, siis nädala lõpuks peaks see muutuma kergeks pruunikaks jumeks), ma üldse ei mõelnud enne starti päikes ohule, no midagi läheb alati meelest.

See, mis ma sel korral teisiti tegin oli, et alustasin aeglasemalt. Ja see oli väga teadlik, sest eelmised korrad olen alati lõpus kustunud. Kuigi see oli ikka päris raske end tagasi hoida, aga sain vist päris hästi hakkama, sest täna ei tundnud kordagi, et oleks meeletult väsinud või mingi haamri saanud. Lihtsalt ideaalne omas tempos jooks. Ca. 18. km külastasin tualetti ja sellega läks oma rütm paigast ära. Seal 19.-20. km oli päris raske oma rütmi ja head minekut leida, ja teisi, kes kõrval jooksid, ei saanud ka rütmi leidmiseks kasutada, sest enamus tegi neist ju lõpuspurti ja keeras poolmaratoni finišisse. Kõige raskem psühholoogiline hetk oligi siis, kui rohkem kui pooled konkurendid kõrvalt kadudid ja sina pidid edasi jooksma. See oli nii raske, vahepeal juba mõtlesin, miks ma seda teen, miks ma end poolmaratonile kirja ei pannud, oleks juba puhkus ja kõik läbi. Aga Riia tänavatel olid inimesed ikka väga toetavad, lisaks lätlastele ka mitmed välismaalased (eriti hakkasid silma soomlased). Lihtsalt nende ergutus, plaksutused jm oli nii hea. Selle peale pidi kohe taas naeratama ja nii sai naeratusega väsimust eemal hoitud.

Mingil hetkel kookisin tagataskust välja ka soolapähklid ja hakkasin krampide ennetuseks neid aeg ajalt näksima. Kuidagi kergemaks läks taas ca. 24. km, leidsin taas oma rütmi. Mulle kohtutavalt meeldisid need lõigud rajal, kus pidi jooksma nii, et teised jooksid otse vastu. Neid lõike ikka rajal jätkus. Ma lihtsalt vaatasin alguses siis endast kiiremate ja hiljem pärast tagasipööret endast aeglasemate jooksjate nägusid. Ja näod olid ilmekad. Mul oli rajal kaks veidi raskemat lõiku. Esimene tuli ca. 30. km, lihtsalt vasakusse alakõhtu lõid sellised pisted, et lihtsalt ei kannatanud enam joosta, kõndisin ca 300-400 meetrit. Taas jooksma hakates need kadusid.  Peagi läks see veidi raskem hetk üle ja 32. km võtsin sisse oma ainukese geeli. 8 km enne lõppu olin jõudnud just Venšu silla otsa ja nägin, kuidas 10 km jooksjatele lähe anti. Seega lähe oli 11:30, mul on 8 km läbimiseks aega täpselt 1 h, et alla 4 h maratoniaeg saada. See on tehtav! Ehk isegi kui jooksen 6:00 min/km on tulemas mu isiklik rekord. See oli hea ergutusmõte! Raske oli end tagasi hoida kiirendamast, aga sain sellega hakkama, säilitasin oma rütmi ja kõik enesetundes oli väga super. Teine raskem lõik rajal oli viimased 3 km. Vat siis oli kogu aeg tunne, et paremasse sääremarja lööb tugev kramp. Ca 7 km enne finisit olin oma soolapähklipakikesele lõpu peale teinud ja juba 5 km polnud mingit soola manustanud. Paar korda oli nii nibin-nabin see krambi säärde löömine. Samas oli nagu meeletult energiat, et tahaks lõpus kiirendada, ega krambihirmus hoidsin end tagasi. Kuid vaatamata sellele oli viimase 5,7 km keskmine 5:46 min/km. 10 km jooksjaid võtsin kui “kurja hunti”. Suur mass jookseb ju 10 km nii 45-60 minutiga. Kas pääsen enne seda massi finisisse või ei, pääsesin napilt :). Ehk lõpetasin siis nendega, kelle aeg tuli 45 minutit ja natuke peale. Finišis sai kaela medali ja valge roosi. Kiirelt pakihoiust dressipluus ja reipal sammul hotelli pesema. Trepist sain nii üles, kui paarkümmend minutit hiljem alla.

Siis siirdusime mehega rajaäärde välikohvikusse pastat sööma. Laua eest jooksid siis mööda need, kelle aeg tuli sinna 4:45 – 5:45 kanti. Väga tublid lõpetajad, näha oli, et väga paljud neist võitlesid krampide ja tahtejõuga. Lisaks oli neil raske liikude 5 km jooksjate seas ja lõpus ka vastu tuleva inimvooluga, kes lihtsalt otustas rajal kõndida. Respekt kõikidele neile.

Ja täna oli superjooks 🙂

Täna saun, homme on taastav massaaž, teisipäeval teen 5 km jooksu/kõndi (kuidas jalad liiguvad) ja kolmapäeval plaan teha samuti jooks/kõnd ning bodypump. Kerge taastumine, sest nädala pärast peab juba Tartusse Rattarallile jõudma.

Järgmine jooksumaraton siis septembris Tallinnas.

Rooma maraton (20.03.2011) – minu 3. maraton

Et siis tehtud. Mõte, mis tekkis pähe (sest just Rooma flaier sattus kätte) Helsinki hotellitoas, pärast päris esimest maratoni jooksmist, sai siis teoks tehtud.

Roomas on päike ja keved 🙂 Pikkade käistega jaki ilm. Oleme juba kaks päeva siin turistitanud ja väikse rendiautoga Rooma liiklusega tutvust teinud. Üleeile oli Foorumi, Colosseumi ning Palatiumi künka päev ning eise siis Tivoli väljasõit. Nii, et jalad said eelnevad päevad päris vatti ja seda oli täna joostes tunda. Esimene õppetund – ära mängi hullu turisti päev enne maratoni 🙂

Täna oli siis maratonipäev. Start oli päris vara, siinse aja järgi kell 9. Kahjuks ei olnud päike veel korralikult taevasse särama jõudnud ja peitis end pilve taga. ca 7:30 viis mees mu siis Circus Maximuse juurde ja sulandusin sujuvalt metroost väljuvate maratoonorite massi. Külm oli hommikult. Ca. tund enne andsin koti ära ja suundusin sujuvalt edasi, WC-järjekorrad ja siis oma stardikoridori. Külm, külm oli. Siit teine õppetund, peab ikka mingi kileka/kilekoti ka tulevikus starti võtma, mille peale saaks tõmmata ja mille äraviskamisest kahju ei oleks. Huvitav tähelepanek, mõned mehed olid endale soojenduseks peale tõmmanud nn. maalriülikonna  ja viskasid siis selle minema, päris he mõte. Õnneks tekkis peagi ümber piisavalt inimesi ja siis hakkas juba soojem. Päris võimas hetke enne starti oli siis, kui kõik itaallased oma hümni lausid, mega lahe, ja sina oled seal keskel! Ja siis oligi minek ja päike tuli ka stardipaugu peale pilve varjust välja.

Algus oli väga hea ensetunne ja see kestis ca. 27. kilomeetrini. Tundisn, et üldse ei hingelda, sain oma jooksurütmi kätte ja hoidsin seda ja mega hea enesetunne. Alguses võtsin teeninduspunktides vett ja spordijooki ja ega sel midagi muud ei pakutudki. Kusagil seal enne poolt maad hakati teeninduspunktides ka muud pakkuma, kuid veidi ärevaks tegi, sest meile nii tüüpilist soola või hapukurki lihtsalt ei olnud. Selle asemel oli neil panus rohkem puuviljadel – ohtralt banaani, mandariini, õuna jne. Jama oli see, et mul oli küll kaasa võetud paar magneesiumitabletti, kuid lootsin ikka toidupunktide soolale ja seda ei olnud, või oli see minu sinna jõudmiseks otsas?

Jamaks läks ca 15 km enne lõppu, siis hakkasid kõikvõimalikud lihased krampi kiskuma. Õnneks ei tekkinud mingit tugevat jalakrampi, aga no ikkagi päris hull on krampis lihastega joosta ja ühtki äkilisemat, kiiremat liigutust ei julge teha, sest mis siis kui tulebki see tugev kramp – nende käes lompavaid näiteid oli teeperval jalutamas. Nii et võtsin vaiksemalt ja kulgesin siis oma krampis kehaga finiši poole. Piitseps oli krampis, parema labajala pealne oli krampis, parema ja vasaku jala põlvetagune lihas oli krampis ja kõige hellem oli vasak sääremari ja aeg ajalt endast märku andev vasak reielihas. Päris hull tunne ja kõige hullemad olid väiksed laskumised, tõusud olid väga OK ja neid ma ootasin :), aga jah millegipärast olid laskumised nii nii valusad. Minu kolmas ja kõige suurem õppetund tänasest – TUTVU TOIDUPUNKIDE MENÜÜGA, ja oma SOOL olgu alati kaasas! Kui praegu oma vaheaegu vaatan, siis ajad kuni 35. km on väga ok, siis 35-40 km vahemikus on kilomeetriajad ligi 1 minut/km aeglasemad ja viimased 2 km on ikka väga kehvad, selleks kulus ca 15 min. Pärast viimast toitlustuspunkti (40 km ) tegin midagi sellist, mida varem maratonil teinu pole – kõndisin ja kõndisin ikka päris pikalt, küllap sealt see 15 min tuligi. Just nii kõndides jooksid must mööda 4 h roosade õhupallidega jooksupoisid ja naljakas ma isegi ei üritanud ennast neile sappa võtta. Lihtsalt nii väsinud olin ja kõndida oli nii hea, las minna see 4 h aeg. Iga maraton on ikka nii isemoodi 🙂

Tähelepanek viimaselt 10 km oli see, et päris tihti oli kuulda kiirabi sireene ja ka rajaserval oli pikali maas “pilditudi” jooksiaid, keda pealtvaatajad siis turgutasid. Päris jubedad vaatepildid. Seega on maratonil ka teine külg.

Aeg oli 4:00:44 (neto 4:02:26). Täitsa OK aeg, vaatamata kõigile piinadele. Ise lootsin veidi alla 4:00.00, aga sain head õppetunnid ja hea motivaataori see aeg sel suvel üle joosta.

Kõige ilusam hetk jooksus oli ca 16 km paiku, mil pärast kurvi avanes vaade Püha Petruse katedraalile ja siis sa jooksed sinna poole ja sealt kostub sulle vastu pühalik muusika ning kõik see plats sillerdab päikese käes. See oli ilus hetk ja enesetunne oli siis ju ka veel ok. Kõige valusam hetk oli pärast 41. km, mil su ees avanes täies hiilguses Colosseum ja sellele tuli siis veel tiir peale joosta ja nii valus oli ja see Colosseum oli nii suur. Muidu on Roomas väga lahe maratonirada. Kuigi jah, suht palju oli jooksu munakivil ja asfald on ka ikka päris aukus. Väga-väga ettevaatlik pidi jookstes olema, et kuhugile ei komistaks, seega nii väga palju ei jõudnudki kõrvale vaadata ja neid ilusaid vaateid imetleda.

Nüüd lähen siis oma tühju süsivesikuvarusid tankima ühe tõelise Itaalia pastaga. Ja ees ootab kolm täispikka päeva Rooma varemetes, pikad kõnnakud, seega hea trenn valusatele jalgadele. Kevad Roomas on imeilus ja suht vähe turiste on praegu ka – seega just õige aeg ilma lisa närvirakke kulutamata Roomaga tutvumiseks.