Rubriigiarhiiv: Jooksumaraton

New Yorgi maraton (02.11.2014) – minu 18. maraton

New Yorgi maraton on siis maailma suurim osalejate arvuga maraton. Sel aastal suudeti eelmise aasta osalejate arv ikka napilt ületada (lõpetas 50 564 jooksjat). Kohta sellel maratonil ei ole kõige lihtsam saada aga mõned võimalused ikka on. Minu stardikoha valem oli 3 x EI = JAH ehk siis kolm aastat loosirattas kohta ei saanud ja siis oli neljas aasta koht kindel. Aga see valem enam järgmisel aastal ei kehti (sel aastal oli viimast korda).

Expole jõudsime reede õhtul ja siis oli rahvast väga palju. Toimus see suures Javits Centeris. Numbrite kättesaamine ja suur-suur ametliku suursponsori Asics müügiala. Teisi müüjaid ka. Taaskord lahe ja huvitav ekspotamine. Aga peab ütlema, et olen suuremaid ja paremaid exposid näinud.

Esmaks võtaks üles teema ilm. Päev enne maratoni oli tõeliselt kohutav. Päev otsa sadas, oli pilves, külm ja tugev tuul. Pühapäevaks lubas enam-vähem sama, ainult vihma ei pidanud tulema. Hommikul 4, päeva peale 11 kraadi. Aga no tuulega oli tegelik temperatuur ikka madalam. Kõige külmem ja tuulisem maratoniilm minu senistest. Laupäeva õhtul riideid valmis pannes läksid käiku siis ikka pikad püksid, pikkade käistega pluus ning numbri kinnitasin hoopis kilejakile. Aaa ja laupäeva õhtul kell 10 veel korra Facebooki jooksjate vestlust piiludes avastasime, et ka kella keeratakse. Sai ühe tunni lisa uneaega.

New Yorgi maraton läbib kõiki viit linnaosa. Algab see Staten Islandilt. Ja see on paras logistiline ülesanne, et kõik see ca. 50 000 inimest hommikul sinna maratonikülla saaks. Suve keskel pidi kodulehe kaudu teada andma, kas on soov kasutada praami, et maratoni hommikul Manhattanilt Staten Islandile jõuda või mõnd muud transporti. Kuna meil oli rendiauto ja hotelligi valisime stardikoha lähedale, siis mina praamist loobusin. Taaskord viis mees mind ametilikku mahapaneku alasse. Võtsin suure varuga, seda maratonikülla jõudmist, aga asjata. Waze on lahe äpp, suutis meid ummikust mööda juhtida ja väiketeid kasutades väljusin autost just mahapanekuala lõpus. Ise ka üllatusin, kui lihtne ja kiire see mailma suurima maratoni starti jõudmine on. Aga autost väljudes olin siis omapäi. Külm-külm-külm ja läbilõikav tuul. Kindad, müts ja paks ning soe fliisjakk hoidsid mõnusalt soojas aga jooksupükstele olin unustanud pikad püksid peale soojenduseks osta. Jalgadel oli veidi jahe aga üldiselt oli ok. Ca 700 m jalutamist, turvaväravatest läbiminek ja olingi maratonikülas. Aega stardini oli ca. 3 tundi.

Mingi osa ajast ootasin oranžis alas. Kolmel värvil oli spetsiaalne oma ooteala. Seal sai saiakest, kohvi, vett, spordijooki. Telke oli sel korral vähe. Tugeva tuule tõttu tuli eelmisel päeval teade, et ohutuse mõttes neid püsti ei panda. Paar tükki ikka oli. Naljakas oli vaadata, et paljudel oli peas roosad/oranžid mütsid. Dunkin’ Donuts jagas kohvi ja kusagil siis ka oma mütsikesi. Sellise külmaga oli tasuta reklaammütsikese kandjaid küllaga. Mõnd mütsi kohtas veel finišiski. Mingist kellast alates sai oma lainele vastava numbri koridori. Seal oli vähem rahvast ja taaskord pikk külmas ootamine. Kogu sellest külast läbikõndides oli selline tunne, et oleks kodutute kokkutulekul. Naljakalt riides maas lamavad (magavad) ja istuvad inimesed. Tuulevarjus puud ja seinad olid kõige väärtuslikumad kohad. Fliisid, fooliumkiled. On seal all üldse inimene või on lihtsalt riidekuhil? Selles teises koridoris sai ikka väga pikalt oodatud. Õnneks oli WC-sid piisavalt. Edasi suunati ca. 10 min enne starti sillale. Ja seal oli ikka meeletult-meeletult läbilõikav ja külm tuul. Aga riidehunnikud sillaservas ikka kasvasid. USA hümn ja start.

Start on siis Verrazano silla Staten Islandi poolsest otsast. Alguses on ca. 1 miil sillatõusu ja siis sama palju laskumist. Mega ilus vaade Manhattanile. Aga samas ka ainuke linnasilueti vaatlemise võimalus rajal. Ja tuul. Meeletu. Mingi hetk olid jooksusammul jalad õhus ja tõesti tundis, kuidas tuul jalad alt puhus. Pidi kõvasti jõudu rakendama, et ikka neid õiges suunas hoida. Päriselt ka oli tunne, et tuul puhub minema. Ja siis loomulikult inimeste seljast loobitud riided ja kiled, mis tuules lendlesid ja tuule tõttu jalgadesse takerdusid. Aga sillalt laskudes oli juba parem. Isegi päike oli välja tulnud. Oli see nüüd majade või maismaa tõttu aga tundus, et tuul oli ka vaiksem seal.

Kusagile sinna 5 km kanti jäid mu kindad ja müts. 7 kilomeetri paiku tegin pika seisaku ja haakisin haaknõelu lahti ja kinni ning panin kilejope puusadele. Puhvi võtsin peast ära ja panin peapaelaks. Soojemaks läks, aga samas olid mõnes kohas täielikud tuulekoridorid ja vastik, vastik külm tuul.

Pärast silda liikusime siis Brooklini ja Queensi. Rajast jäid meelde pikad sirged. Järsud käänakud ja taaskord sirged. Aga sirged olid ikka tõusvas ja laskuvas profiilis. ca. 24-26. km kandis oli üks pikk-pikk tõusev ja laskuv sild taas. Pikad ja laiad sirged. Loed aga tänavanumbreid. Bronxi läksime üle väikese silla, natuke keerutamist ja väljusime juba üle teise silla Manhattanile. Taaskord pikk ja lai sirge ja viimased kilomeetrid juba Central Pargis. Vee ja elektrolüüdi punktid olid ca iga miili tagant. Mõni punkt oli täielikus tuulekoridoris. Vaprad olid ikka need vabatahtlikud, kes seal päev otsa seisid.

Rahvast oli rajaääres mõnusalt palju. Täitsa võrreldav kaasaelamine Bostonis kogetuga (aga mitte ikka päris see). Kui mingis varasemas postituses kirjutasin, et sakslased on maailma parimad kaasaelajad, siis selleaastase kogemuse põhjal võib öelda, et need on ikka idaranniku ameeriklased (lääneranniku kohta seda öelda ei saa). Mingid lõigud olid ikka väga-väga häälekad kaasaelajad. Mõnes kohas mitu rivi. Muusikalisi punkte oli ka päris palju ja mõnes ka väga hea muusika.

Enda jooksust ka. Vorm on mul hetkel kehv (muud fookused ja pärast Bostonit pole seda õiget motivaatorit jooksus ja maratonis enam leidnudki) ja seetõttu polnud lootuski mingit aega jooksma minna, seda enam, et 7 päeva tagasi sai ka maraton läbi joostud. Läksin siis maailma suurimat maratoni kogema. Leppisin iseendaga kokku, et kellalt vaatan vaid kilomeetreid, sest see miilisüsteem on ikka hullumeelne, ei mingit aja piilumist. Jooksen täpselt sellise tempoga, mis keha tahab. Sellise suurmaratoni melu nautimine rajal on ikka üks meeletult lahe kogemus. Ja nii ma siis jooksin ja nautisin seda New Yorgi maratoni melu. Aeg 4:20:33. Minu armas sörgimaraton 🙂

Pärast finišijoont sai veidi kõndida ja kaela väga kena medali. Ja siis sai pihku õuna. Täpsel nii, punane õun ”suure õuna maratoni”lõpus on ikka imehea. Päev varem võis maratoniajakirjast lugeda, et see oli üks finišijärgne soovitus – söö õuna. Ja tõesti pärast maratoni oli see õun ikka imehea. Kotiga muud kraami ka ja seejärel pidi fooliumkilega päris pikalt kõndima (paras lõdisemisteekond tuules), enne kui päris sooja bonžo sai. Ja siis finišialalt välja ja pärast natukest kõndimist ootaski mind minu oma autoke Manhattanil. Oh, mul on ikka üks maailma parim maratonitoetaja!

Kokkuvõtvalt, kui vähegi võimalus tekib, siis tasub sellest maailma suurimast maratonist osa võtta. Üks igati võimas maratonielamus just melu mõttes rajalt ja raja äärest.

Marine Corps maraton (26.10.2014) Washington DC – minu 17. maraton

Lisa kommentaar

Tegu maratoniga, mida korraldab USA merevägi. Sel aastal lõpetas selle maratoni ca. 27 000 jooksjat. Kuna varasemad aastad on see maraton ühe populaarsemaks muutunud, siis toimus sel aastal esimest korda loterii.

Expo toimus DC Armoris ehk sõjaväe hoones, kuhu sissesaamiseks pidi läbima turvakontrolli. Suures saalis oli expo. Numbrite kättesaamine toimus keldris. Expo ise oli keskpärane aga reede õhtul piisavalt rahvarohke. Maratonisärk oli pikkade käiste, kõrge kaeluse ja seest fliiskihiga ehk siis vägagi korralik särk.

Maraton ise toimus pühapäeval stardiajaga 7:55. Maratoniküla oli Pentagoni kõrval. Minu plaan sinna saamiseks oli siis see, et mees pidi mind ca. 2 tundi enne starti maha panema Cristal Citys ametlikus busside peatuspunktis, kust viidi bussidega maratonikülla. Cristal City on siis põhimõtteliselt midagi meie Ülemiste linnaku taolist, büroopindade ala ja seetõttu oli seal nädalavahetusel väga-väga palju vabu parkimismaju. Kes tuli autoga, soovitati autod sinna jätta ja ametlike bussiga edasi liikuda. Kui sinna jõudsin oli bussidel juba meeletu järjekord aga kuidagi loomulikult sõbralikult lookles mööda parkimismaja ussikujuline järjekord. Ootasin seal vist ca. pool tundi ennem kui bussi sain. Bussis sõites läks juba ka valgeks. Tegelikult oli vahemaa suhteliselt väike (mõned, kes parkimismajas sellist järjekorda nägid, lõid käega ja võtsid jala suuna Pentagoni poole), aga buss tegi mitmeid-mitmeid seisakuid ja ootepause ning taaskord meeletu aeg bussis. Lõpp liikus buss täiesti teosammul ja mingi hetk, kui buss edasi liikuda ei saanud, sest metroost väljuv rahvamass oli tee blokeerinud, tuli meie bussi saatnud sõjaväelane tagasi ja teatas, et asi on veidi ebaorganiseeritud ja kõik võivad bussist välja minna. Liitusime siis rahvamassi. Kuna stardini oli aega vaid pool tundi siis võtsin ikka sörgi sisse ja liikusin muru peal tempokamalt, aga olin ainuke kiiksuga inimene vist, sest jooksvaid inimesi ei olnud (kui siis vaid paar). Turvaväravate taga oli meeletu ummik. Tunnistan ausalt üles, et kuna murupeal sörkisin siis veidi viilisin ja sulandusin vehtult enne turvaväravaid massi ja sain sealt kiiresti läbi. Kui maratonikülla jõudsin siis seal oli rahvast vähe. Suured telgialused pinkidega, mis olid jooksjatele ootamiseks mõeldud, olid tühjad. Ehk siis enamus ootas siis turvaväravate taga või oli juba stardikoridori suundunud. Suht kiire WC jäjekorras seismine (sest järjekorrad olid lühikesed) ja 15 minutit enne starti suundusin stardi poole. Taaskord pikk kõndimine. Stardikoridor oli pikk-pikk (üle kilomeetri kindlasti), sest ruumi neil seal jätkub. Kõik see 27 000 inimest startis siis samaaegselt ja igaüks võis omale ise vastavalt ajale koridori valida. Sain päris pikalt liikuda, enne kui 3:45 koridori leidsin. Stardi eel maandus USA lipuga langevarjur ja hävitajad lendasid üle rahvamassi (eriti madalalt ning müra oli ikka meeletu).

Start ja minek. Päris pikalt sain kõndida ja veidi ka sörkida enne kui stardijoone ületasin. Meeletus koguses kõndivaid või veidi sörkivaid tüsedaid inimesi. Aga ma olin ju 3:45 stardigrupis, mis toimus? Ühesõnaga väga-väga paljud inimesed olid oma võimeid ikka väga üle hinnanud ja vale stardikoridori valinud. Esimesed 4 km oli tegelikult tõsist tõusu, seda enam imestasin no mida? Aga kusagil seal 5 km juures sain asjast lõpuks aru. Nii nagu särgil oli kirjas ja nii nagu nad ise oma reklaamlauseks on seadnud: The People’s Marathon. See ongi tõeline rahvamaraton. Kui selle paradigmaga kogu stardieelset kaost ja esimesi kilomeetreid vaadata oli see ikka tõesti üks väga-väga lahe maraton. Enamus ei läinud sinna mitte aega taga ajama vaid maratoni läbima. Seetõttu olidki inimesed enne starti nii rahulikud, isegi kui õigeks ajaks starti ei jõua, aeg läheb ju käima stardijoont ületades. Ja kui korraldus üli hästi ei suju, siis mis sest, oluline on fun ja maratoni enese võlu.

5.-6. km oli mõnusat laskumist. Ainult päike tegi juba liiga. Päike oli madalal ja nii nii ere. Üle silla ja 5,5-9,5 miili vahepeal oli super ilus lõik looduse mõttes. Jõeorg ja kõrged sillad, mille alt läbi jooksime. Päikesevari, tuulevari ja see oli üks mu lemmiklõike sellel rajal. Seejärel jooksime mööda Potamac jõge ühele poolsaarele. Seal oli park ja päris tuuline. Poolsaare otsast võtsime suuna taas linn poole. Ja siis olimegi juba National Mall’il. See on siis suur-suur roheala. Seal sai siis ära näha enamus Washington DC peamised sümbolid. Suur-suur on see roheala. Miilid muudkui lendasid (või venisid) seal. Kapitooliumihoonest mööda joosta oli muidugi lahe. Kahjuks oli see kupliosa renoveerimises aga no mis sest (täies hiilguses sai see 2010 juba ära nähtud). Seejärel pargist välja ja üle pika-pika tuulise silla Cristal City’sse. Veidi tiirutamist seal ja siis juba finiši poole.

Kõigis toitlustuspunktides olid sõjaväelased. Pluss natuke oli ka vist tavarahvast, kellele oli maratoni särk selga pandud. Aga üldiselt siis ikka sõjaväelased. Lisaks olid nad siis ka rajaääres liiklust kordineerimas. Kõik vabatahtlike tööd olid nende kanda. Enamik olid spordijoogi ja veepunktid. Kõike jätkus piisavalt. Oli ka geelipunkt (sellest loobusin, kuna mul olid oma geelid kaasas) ja punkt, kus jagati energiakummikomme (neid võtsin, aitas sillalõigul ikka väga) ja lõpu eel punkt, kus sõdurpoisid jagasid Donutse ehk söörikuid (oi kuidas oleks tahtnud neid võtta aga loobusin, muidu pärast veel finišifotodel nägu šokolaadine). Rahvast oli rajaääres palju. Ergutust, kaasaelamist ja innustavadi silte ka. Kogu see poolsaare lõik oli nii minnes kui tulles täis lahedate sõnumitega plakateid. Mingi osa oli täis suurte USA lippidega seisvaid ja lehvitavaid inimesi. Tegu oli Wear Blue miiliga (hukkunud sõjaväelaste mälestusmiiliga). Muusikalisi live punkte oli ka palju (mitmed koolide puhkpilliorkestrid). Väga laheda meluga maraton.

Enda jooks oli kehv. Taaskord maadlesin reiepealsete pingetega. Aga seekord tegin igas toidupunktis paus + ca. 15-20 niisama rajaääres seismajäämist ja reiepealsete venitust. Üks meeldejäävamaid on Kapitooliumi ees, seisin, venitasin ja vaatasin. Aga vaikselt tiksusin ikka finišisse. Lõpust ka, finišipoole liikudes oli pikk-pikk sirge (sama kust start anti, stardikoridorid olid juba ära koristatud), kellal sai 42 km täis aga finiš ei paistnud. Veel oleks võimalus ka alla 4h aeg saada. Hämming, sest kus on finiš ja siis see oli, käänak ja näed, et finiš on mäe otsas. Mida??? Täielik seinatõus. Tunnistan ausalt, et tõusu alguses lõin käega 4h aja püüdmiseks. No mida, miks nad panevad enne finišit sellise tõusu? Tõus oli aga ääristatud taas sõjaväelastega, kes hoogsalt ergutasid ja siis kusagil seal poole peal, mõtlesin, et kas tõesti annan nii lihtsalt alla, kui 42 km juba on seljataga. Panin poolel tõusul tempo peale ja nii see finiš tuli. Aeg 4:00:03. No see 4 sekundit jäi vist küll sinna finišitõusu algusesse või siis mõnda neist seisupausidest (no väiteks sinna Kapitoolimi vaatlemise hetke) või veepunktis seismisesse. See tõus oli ikka paras vimpka veel enne finišit. Olin lõpuks mingi 4 000 alla lõpetaja nii kehva ajaga ehk siis ca. 23 000 jooksjat tuli veel peale mind. Seda enam on näha, et tegu on tõelise rahvamaratoniga. Paljud läksid seda lihtsalt läbi sörkima ja läbi kõndima.

Finiši järel sai kaela medali. Andis selle loomulikult sõjaväelane koos mehise käepigistusega. Seejärel pildistamine US Marin Corps kuju taustal. Edasi sai kilekoti, kuhu anti sisse väga lahe papist karbike, kus sees oli igasugu soolast ja magusat nänni. Lahe oli just see, et see oli üks pappkarp (ei pidanud pudenevate väikeste nännidega jamama). Vett ja proteiinijooki. Seejärel soojenduskeep ja võiski finišilast väljuda. Seal oli taas väike expo. Ehk müügialad ja reklaamialad. Massaažitelk oli ka ja õlletelk. Ma ei saa aru, mis värk ameeriklastel selle õlle ja maratoniga on. Kõigil (nüüd siis juba neljal) Ameerika maratonil on õlu erilisel kohal. Rinnanumbri küljes on isegi kupong (samasugune nagu expol näiteks särgi kättesaamiseks), mida saab siis finišis õlletelgis kasutada. Kusagil mujal maratonidel pole näinud, et õlletelk nii oluline oleks.

Kui minna MCM maratoni jooksma tavapärase suurmaratoni ootusega, kus nii stardi- ja finišialal on kõik sujuvalt korraldatud, stardikoridorid on rangelt paigas jne, siis võib pettumuse osaliseks saada. Kui aga minnagi jooksma seda kui tõelist RAHVAMARATONI, kus võib-olla kõik ei ole päris täpselt paigas aga see eest on rajal ja rajaääres fantastiline rahvamass, siis ootab ees tõsiselt super kogemus. Kokkuvõtvalt oli üks kummaliselt erinev maratonikogemus.

Mission Accomplished!

Vilniuse maraton (14.09.2014) – minu 16. maraton

Lisa kommentaar

Kuna Tallinnas olen juba kaks korda maratoni jooksnud, siis otsisingi mõnd uut maratoni, mida septembris proovida. Mingi hetk tekkiski mõte, et koguks Batikumi medalikolmiku kokku ehk siis Vilniuse maraton tuleks ka läbi joosta. Olin kuulnud Vilniuse kohta veidi negatiivseid muljeid aga mis siis ikka, lähen ja vaatan ise üle.

Hotelli võtsime sel korral stardi-finišipaigast ca. 350 m kaugusele. No et oleks lihtne hommikul starti minna ja pärast ka pesema jõuaks. Expo toimus ca. 3 km eemal Panorama kaubanduskeskuses. Põhimõtteliselt sai stardinumbreid kätte ka stardihommikul stardipaigast aga me käisime expol ära laupäeva hommikul. Expole minekuks avastasime vahva rattalaenutuse süsteemi – seda sai laupäeval päris mitmel korral veel kasutatud (ehk siis jalgadele leebe turistitamispäev). Expo mahtus ära ühele pildile.

Maratoninumbrid olid kokku vaid kolmes karbis. Numbri väljastamine ja paar müügiletti. Pettumus oli see, et naiste XS särke neil polnud ja anti kõige väiksem ehk siis M suurus, mis oli mulle suur. Tegelikult oli hiljem stardialal müügiks ka XS särgid aga ju neid ei raatsitud siis jooksjatele tasuta jagada. Ehk siis särk lendab mul sinna mõttetute särkide sahtlisse ja olen veidi pettunud selles korralduslikus pooles. Igasugu paberreklaami (leedu keeles) ja ninni-nänni oli kilekotis küllaga. Minust jäi enamus maha hotelli prügikasti.

Start anti pühapäeval Katedraali väljakul. Juba laupäeva hommikul hakati telke üles panema ja õhtul oli ka pastasöömine ühes telgis aga see ei tundunud eriti ahvatlev. Seega eelistasin ikka korralikku pastarestorani. Siin kohal pean mainima, et ilm oli sel nädalavahetusel ikka üli super – tõeline suve pikendus. Sume suveõhtu välikohvikus maratonieelset pastat süües – ikka üli mõnus.

Sel korral siis sai laupäeval jalgadele turistidades rohkem puhkust antud ja õhtul ka korralikul ajal magama mindud. Äratus oli kell 6 ja seejärel läksime hommikusöögile. Seejärel tagasi tuppa ja tegin veel ca. tund magamist. Kell 8:30 riidesse ja 8:45 juba hotellist välja. Kell 9:00 anti start 10 km jooksjatele ja meie start oli kell 9:15 koos poolmaratoni jooksjatega. Kokku oli neli stardikoridori ja igaüks sai vastavalt oma soovajale koridori valida. Läksin kolmandasse koridori. Start oli suhteliselt vaikne ja rahulik. Jooksma pidi kaks 21,1 kilomeetrist ringi.

Ohtlik on see poolmaratoni jooksjatega koos alustamine. Seega korrutasin endale pidevalt seda kella jälgimist ja üritasin ühtlaselt kilomeetriaegasid hoida. Ilm oli veidi palavgi, 22 kraadi ja lauspäike (esimesed 5 km oli pilves), õnneks oli natuke tuult jahutuseks.

Rada mulle väga meeldis. Alguses lauge, seejärel veidi laugeid laskumisi ja tõuse. Veidi käänakuid ja pöördeid. Seejärel jooks pargis (see osa meeldis mulle väga). Tempo oli ühtlane ja enesetunne oli hea. 9 km paigus jooksime läbi nende Laulukaare eest (neil ei ole sellist hullu tõusu seal kui meil Tallinnas, vaid lauge väljak) ja siis mingi nurga alt oli veel taustaks Teletorn (ka sarnane meie Tallinna omale). Seega natuke naljakas pilt – nagu meie omad ja veel ühes vaates ka :). Seejärel oli üks märgatav tõus ja veepunkt ja pikk-pikk laskumine. Mõnus aga tegelikult mitte nii, sest kui alla jõudsin siis hakkasid jalgades krambisurinat taas tundma. No ei või olla kas jälle juba 11 km-st piin? Tempo vajus maha ja kuidagi vedasin end järgmisse veepunkti välja. Seal seisatasin ja venitasin veidi ja mõjus. Nüüd võib õelda, et need olid mu selle jooksu viimased krambid. Ca. 12-15 km oli edasi-tagasi lõik kerge tõusu-laskumisega jõe ääres. Mõnus lõik – nägi kiiremaid, nägi aeglasemaid.

Ca. 15 km peal oli toitlustuspunkt ja üks väga hea lauluhäälega laulja et ma jäin sinna päris pikaks ajaks kuulama – just täpselt seisin, venitasin jalgu (krambiennetuseks) ja kuulasin. Eelnevalt olin kaardi pealt vaadanud, et 15-18,5 on tõusva profiiliga. Nii oligi, lauged mõnusad tõusud veidi ka järsemaid nukke. Jooksu asfaldil ja munakivil. Aga see oli minu lõik – ma kohe tundsin, et mõnus on, sain mingi uue hingamise kogu jooksurütmi. 18,5-20 oli järsku laskumist, mega mõnus ja nii uuele ringile.

Ma natuke pelgasin seda 2 ringi maratoni (sest teisele ringile minek on üli-üli raske) aga sel korral oli nii hea jooksurütm sees, et läksin nägu naerul. Kahju olekski olnud juba nii vara lõpetada. Ainult et teisele ringile läksid jooksjatemassist vaid üksikud ja seltskond rajal läks hõredaks. Ja nii siis teine ring ka. Lõpp läks veidi raskemaks aga jalad pidasid vastu. Tegin veepunktides ikka peatusi ja seal 15km /nüüd siis 36 km punktis kuulasin taas pikemalt seda nii mõnusat lauluhäält. Teist korda ei olnud see tõusulõik ja laskumislõik enam see, mis esimesel ringil, aga nii see finiš tuli.

Mulle tegelikult väga meeldis see rada – oli tõuse, oli laskumisi, oli korralikke tõuse ja oli korralikke laskumisi. Huvitav profiili mõttes ja samas ka huvitav maastiku ja vaadete mõttes. Ikka üli lahe oli joosta piki Gediminase tänavat (nende peatänav), mis oli vaid jooksjate päralt. Korraldus rajal oli ka väga hea, joogipunktides jätkus vett, toidupunktides pakuti lisaks tavapärasele banaanile ka minu lemmikuid apelsinitükke. Kaasaelamist oli rajaääres ka, enamsti vanalinna piirkonnas, päris mitmes kohas olid just väiksed lapsed, kes plaksu tahtsid. Aga ka rajanäitajad/valvajad elasid päris häälekat kaasa, eriti jäi meelde üks neiu Lauluväljaku juures (võimsa hääelga kisas leedukeelset ergutust ja isegi teisel ringil oli sama energia ja hääl alles).

Medal oli korralik. Finišis oleks oodanud, et keegi oleks vett pakkunud aga mingi hetk olin juba finišialalt väljas ja ei mingit vett. Läksin tagasi ja võtsin siis aianurgas vedelenud plokist pudeli vett. Võis vast ikka võtta? Finišisse pikalt ei jäänud, tõttasime hotelli pesema. Raske oli veidi läbi pääseda, sest just toimus mingi lastejooks. Ühesõnaga palju jooksvaid ja kaasaaelavaid inimesi – tõeline jooksupäev nagu meilgi Tallinnas.

Kokku lõpetas maratoni 742 jooksjat (naisi oli vaid 79). Seega väike maraton aga maratonituriste oli rajal päris palju. Mulle jäi tegelikult Vilniusest ja Vilniuse maratonist positiivne emotsioon. Täitsa ok väike maraton.

Lõpuaeg oli 3:46:51, energiakulu 2 279 kcal ja keskimine pulss oli 168 bpm.

Bostoni maraton (21.04.2014) – minu 14. maraton

Lisa kommentaar

Bostoni maraton on maailma vainim järjepidev maraton. Sel aastal siis toimus see 118ndat korda. Maratoni start on Hopkintoni linnas ja finiš Bostoni linnas Boylston Streedil. Mingi müstiline hõng on Bostoni maratoni ümber. Ei mingit loteriid, vaid selleks, et saada koht stardis peab jooksma ajalimiidist kiirema aja. Boston Qualifying Time (BQ) paneb väga-väga paljusid inimesi üle maailma väga sihikindlalt treenima, et see ajalimiit ületada ja saada see koht. Esimest maratoni joostes tundus ka mulle Bostoni maraton ulme. Idee, et ka mina võiks kord Bostoni maratoni läbi joosta, tekkis mul 2012 kevadel, mil sattusin taas BQ aegu üle vaatama ja avastasin, et olin nädal varem vaid alla minuti (Pariisis) ajalimiidist alla jäänud. 7 kuud võttis aega, et lõpuks BQ kätte saada. 10 kuud veel, et Bostonist saada jah sõna ja stardikoha. Ning 7 kuud trenni, et lõpuks Boston läbi joosta. 24 kuud oli trennidel eesmärk olemas. Põhjus, miks iga ilmaga – tuult, lund, jääd, paduvihma, päikest ja kuumust trotsides välja minna ning nautida jooksmist ja jooksutrenne. See vist ongi Bostoni maagiline võlu.

Umbes kuu enne maratoni tuli postiga maratoni pass. Vaid seda ette näidates sai expol stardinumbri. Eelmise aasta pommirünnakute tõttu oli sel aastal eriline tähelepanu turvalisusel. Näiteks maratonikotiks oli läbipaistev kott. Need, kes hommikul Bostonist soovisid starti tulla, pidid oma koti koos vahetusriietega ära andma juba stardialal enne bussi istumist. Hopkintoni stardialale võis siseneda vaid väikese läbipaistva kotiga. Vedelikke võis kaasas olla vaid max 1 liiter. Ja loomulikult põhjalikud turvakontrollid. Stardialal ei olnud võimalik enam midagi ära anda, et finišis need kätte saada. Kõik, mis soojenduseks seljas tuli starti maha jätta (läks heategevuseks). Finišialal ei tohtinud seljakottidega üldse ringi liikuda.

Meie jõudsime Bostonisse teisipäeva õhtul, mil võttis meid vastu soe paduvihm. Kolmapäeva hommikul oli lumi maas, just täpselt lumi 🙂 Õnneks oli ajutine nähtus ja õhtuks oli juba läinud. Aga omaette Bostoni kogemus ikka. Kogu Boston elab maratonile ikka täiega kaasa. Hommikuti hotellil lindil joostes ja uudiseid vaadates, tundus, et põhiteema oligi kogu aeg maraton. Ja loomulikult erinevad maratoniteemalised tänavasildid. Tänavamüüjad ja suveniiripoed Boston Strong jm maratoniteemaliste särkidega. Tükk aega nuputasime, kes küll ostab taolisi puuvillaseid maratonisärke aga maratonipäeval sain teada. See oli mitteametlik pealtvaataja riietus ehk siis suur hulk pealtvaatajaid olid just nende särkidega.

Expo toimus Hynes Convention Centeris. Sinna läksime reede hommikul ca. 40 min pärast avamist. Kogu parkla oli juba üli täis ja väga raske oli üldse parkimiskohta leida. Sama jätkus ka expol. Meeletu inimmass. Jooksjad suunati kolmandale korrusele numbrit kätte saama. Numbri sai kätte vaid isiklikult, maratoni passi näidates ja pildiga dokumendi alusel. Reaalselt ka väga põhjalikult uuriti. Numbri kättesaamiseks pidi veidi sabas seisma. Spordisärk oli korralik pikkade käistega. Edasi suunati kõik ühisele korrus allpool asuvale messialale. Meeletu-meeletu trügimine. Rahvast oli lihtsalt nii palju. Tegime seekord väga põhjaliku expotamise ja kogukulu oli ca. 4 tundi.

Maraton ise toimus esmaspäeval. Patrhiot`s Day on püha kohalikus osariigis ja kõigil vaba. Pühapäeva õhtul läksime Milfordi linna (stardist ca 10 miili kaugusel) ühte hotelli. Minu starti jõudmise plaan oli siis see, et mees pidi mind stardihommikul viima Hopkintoni lähedale ametlikule drop-off alale, kust sai istuda ümber koolibussi, mis siis Hopkintoni keskkooli territooriumil asuvasse maratonikülla viis. Pühapäeva õhtul sõitsime tee läbi ja käisime ka stardipaika üle vaatamas. Vaatajaid oli veelgi. Kohalik sheriff oli seal pandud stardijoont valvama ja mitte jooksjaid ära ajamas, vaid hoopis liiklust aeg-ajalt kinni pidamas, et jooksjad saaks keset teed minna ja stardijoonel pilti teha. Ülim sõbralikkus jooksjate suhtes – see on see, mis tegelikult kogu Bostoni maratonist läbi kumas.

Hotellist väljusin hommikul kell 8:30. Peale olin võtnud ühe vana-vana ülisuure kampsuni (mis oli mõnusalt soe) ja mütsi. Need olid siis asjad, mille mina stardis heategevuseks loovutasin. Täitsa piisavalt soe oli. Maratonikülla jõudsin pool tundi enne oma stardikoridori sisenemist. Maratoniküla oli ikka võimas. Suured telgid ja muruplats, kus inimesed maas puhkasid. Meeletud WC järjekorrad. Sai kohvi, vett, spordijooki jm. Sibliti ringi, lebati maas. Soojakiled olid paljudel ümber aga ma ise küll ei näinud, kust neid saanud oleks. Seega tundud, et olid juba otsas. Esimesed bussitäied olid ju Bostonist väljunud juba pärast 6 hommikul. Mõnel oli juba mitmetunnine laagerdamine seljataga. Esimese laine jooksjad sisenesid stardialasse viivast väravast läbi. Suured kotid riietega. Mõned toppisid sinna riideid, mõned tagumiste lainete jooksjad otsisid neist midagi soojenduseks veel peale. Mina sisustasin oma poolt tundi WC järjekorras seistes. Päike paistis peale, kampsunis oli mõnusalt soe ning kogu selle elu ja melu jälgimine. Väga mõnus stardiootus.

Ratastooli ja naiste eliidi starti ma ei kuulnud. Meeste eliidi ja esimese laine start oli veidi kosta. Seejärel lasti ka meil ehk siis teisel lainel, stardi poole liikuma hakata. Kuna ma olin eelviimases ehk 8. koridoris, siis mul kiiret ei olnud. Võtsin väga vaikselt seda jalutamist. Stardijooneni oli ikka väga pikk maa. Põhimõtteliselt jalutasin 15 min vaikselt ja jalutuse pealt sai otse jooksuks üle mindud ja stardijoon ületatud. Mis on lahe on see, et enne stardijoont jalutad mäest üles ja siis pärast stardijoon on järsk langus. Selline stardijoon siis Bostonis.

Meeletu rahvas, lärm ja kisa. Mõtlesin, et see on alguse värk aga ei, selline lärm ja kisa oli lõpuni välja. Meeletu, meeletu kaasaelamine. Selline kaasaelamine, mida lihtsalt ei saa kirjeldada, seda peab kogema. Ja loomulikult kogu rajal vältel oli iga natukese maa tagant politseinikud ja sõjaväelased. Iga paari kilomeetri tagant elektrolüüdi ja veepunktid. Üks ametlik geelipunkt. Ning suur-suur hulk omatehtud vee ja puuvilja (peamiselt apelsini) punkte.

Jooks ise oli läbi väikeste linnakeste. Paar kohta oli raja ääres, kus inimesi ei olnud aga need tundusid olevat ka vaid seetõttu, et olid eelnevalt politsei poolt kinni pandud. Aga muidu inimesed, inimesed, inimesed. Ja enamikul olid siis seljas maratoniteemalised t-särgid. Hästi palju ergutussilte. 10ndal km kandis oli silt free beer. Kes küll jooks sellise läitsakuga õlut ja jookseks veel 32 km peale? Aga suu võttis muigele küll see silt. Enne poolmaratoni (Wellesley College juures) oli kiss me lõik. Ehk hulk kenasid noori neide, kellel kõigil oli käes silt kiss me. Paar meest said põsesuudlustega ergutust küll. Jne, jne erinevad sildid. Mida Bostonile lähemale seda rohkem oli rajaääres inimesi. Viimasel paaril kilomeetril oli rajaääres ca. 8-10 rida inimesi, kes kõik üritasid üksteisest üle vaadata ja pilte teha. Ja loomulikult lõputus koguses plaksukäsi, mis tahtsid energiat juurde anda. 16nda km kandis möödusin ka Team Hoyt`ist, neile käis nii raja ääres kui ka raja peal tugev aplaus.

Nagu juba mainisin oli päike ja oli kuumus. 18-19 kraadi, natuke külgtuult ka. Ma ise kallasin igas veepunktis topsi vett pähe (pole vist kunagi niimoodi ennast kastnud kogu maratoni jooksul). Kuum oli ja päiksepõletuse sain ka (nagu ikka kevadistel jooksudel).

Rajast ka. Rajal oli piisavalt ruumi. Ei mingeid troppe ja ummikuid või tunnet, et ei saa oma jooksu teha. Kuidagi ülisujuvalt suudeti nelja lainega see 36 000 inimest rajale ära mahutada. Esimesed viis kilomeetrit on laskumine. Pulss on taastavas tsoonis aga kiirus oli ulme. Lihtsalt, mitte midagi ei saa teha. Seetõttu on 5 ja 10 km ajad täiesti moonutatud. Rajaprofiili vaadates peaks edasi tasane olema ja siis lõpupoole tõusud ja viimased 8 km laskumist. Aga reaalsus oli see, et minu arust oli kogu aeg laskumised ja tõusud vaheldumisi. Ja need tõusud olid minu jaoks ikka korralikud tõusud (aga kohalikud nimetavad neid vist ikka küngasteks). Heartbreak Hill (mis pidi olema raja kõige raskem tõus) ei olud midagi hirmsat, üks tavaline tõus teiste seas. Poleks arugi saanud, kui rajakohal silt poleks rippunud.

Enda jooksust niipalju, et seekord ei läinud ma aega jooksma. Kuna see oli minu esimene ja viimane Bostoni maraton (sest eks see ikka suur ettevõtmine on, et kogu see protsess läbi taas teha), siis läksin seda maratoni nautima. Kogu seda melu kogema, mis maailma vanima maratoniga kaasas käib. 14ndal kilomeetril tekkisid jalgedesse krambiprobleemid. Järgnevalt peatusin ca iga 5 km tagant elektrolüüdi punktides, et vähegi krampe leevendada. Aitasid küll, aga lõpuks jäid mu jalad ikka Bostoni “küngastele” alla.

Mis jääb Bostoni maratonist kõige elavamalt meelde? Meeletu-meeletu kaasaelamine ning lõpusirge. Käänak ja näed kauguses lõpujoont. Jooksed ja jooksed aga mitte kuidagi ei lähene (mingi 800 m oli vist lõpusirge). Veel viimased asfaldilained ja ikka jooksed. Ja kõik see meeletus kuumuses ja meeletu lärmi saatel. Võimas – võimas on Bostoni maraton. Seejärel oli tükk maad kõndimist ja siis sai kaela iluduse – Bostoni maratoni medali. Ideest teostuseni – kaks aastat ja see oligi käes 🙂

Kogu Boston elas ikka täiega maratonile kaasa. Kui maratonieelsel päeval oli mul seljas maratoni logoga jakk, siis tuldi soovima edu homsel maratonil. Maratonijärgselt medaliga linnavahel jalutades tulid kaasjooksjad ja täiesti suvalised inimesed tänaval õnnitlema. Enne hotelli tagasi minekut käisin poes maasikaid ostmas ja väikse poeskäigu jooksul tuli mingi 7 inimest õnnitlema. Nii tavatu meie jaoks. Aga tuli lihtsalt naeratada ja tänada, sest ka need inimesed tahtsid saada osa maratonist.

Minu vaieldamatult elamusterohkeim maratonikogemus.

Numbreid ka: lõpuaeg 3:39:34, kalorikulu 2 214 kcal ja keskmine pulss 166 bpm.

Amsterdami maraton (20.10.2013) – minu 13. maraton

Lisa kommentaar

Amsterdami maraton oli täiesti plaaniväline. Tegelikult pidi pärast Berliini jooksupuhkus algama, aga kui augusti keskel tekkis võimalus Amsterdamis joosta, siis haarasin sellest ikka kinni.

Expo ja jooksu start/finiš oli kõik samas – Olümpiastaadionil ja selle lähistel. Põhimõtteliselt sai stardimaterjale kätte ka veel maratonihommikul, aga mina käisin expol ära juba reedel paar tundi pärast avamist. Ehk ka seetõttu oli seal suhteliselt vähe inimesi. Expo ise oli väike aga väga hästi sujuv. Näiteks Adidase või Nike müügiala seal polnudki, veidi väiksemad tegijad Mizuno, NB ja Saucony olid esindatud. Jooksusärk oli korralik ja täitsa jooksmiseks sobilik. Nii nagu Saksamaa maratonidega, oli ka Amsterdamis nii, et osalustasu ei sisaldanud jooksusärki. Selle pidi registreerudes juurde maksma.

Olen viimaste USA ja Berliini maratoni sujuva korraldusega vist veidi ära hellitatud. Kolm nädalat tagasi Berliinis oli 40 000 osalejat ja 30 minutit oli piisav, et stardikoridori jõuda, mis see Amsterdami ca. 7 000 osalejaga siis ära ei ole (ma ei teagi, kust ma selle 7 000 osalejate arvu võtin, nagu lõpuprotokollist näeb, siis sel aastal lõpetas maratonidistantis lausa 11 291 jooksjat)? Aga … seekord siis hoopis nii. Riided olid hoidu antud ja ca. 25 minutit enne starti tahtsin staadionile siseneda ja seal see siis oli – mitteliikuv ummik. Seisin ja seisin ja liikusin vaid tibusammul sissepääsu poole. Olin staadionist väljas kui start (09:30) anti ja staadionile pääsesin sisse alles ca. 7 minutit pärast starti. Kiire spurt üle väljaku ja sain vähemalt veidi eespool (mul oli sobivat värvi triibuke rinnanumbril) stardijoonele lähenevasse massi sulanduda. Aga no jah ca. 9 minutit oli selleks ajaks juba möödunud, kui lõpuks üle stardijoone sain. Kella sain käima ca. 200 m hiljem (otsis liiga kaua gps-i). Ma võtin seda starti jõudmist liiga kergelt aga eks selline „maapeale tulev start” oligi vajalik. Minu viga ja teen sellest omad järelduse.

Kui jooksma sain oli rajal kitsas. Ikka väga. Isegi kitsam kui Berliinis. Vondelpargist läbijooks, Rijksmuseumi alt läbijooks, kenad tänavad, ilusad majad, alleed kollaste puude ning lendlevate sügislehtedega – väga ilus sügisjooks. Amsterdam on täitsa kena linn. Ca. 13 km kandis hakks jooks piki Amsteli jõge linnast välja, kokku ca. 6 km, siis üle silla ja teiselt poolt kallast tagasi linna. Väga-väga ilus lõik rajal. Ilm oli super (isegi liigagi palav +16 kraadi) ja seal jõeääres joostes näitas end veidi ka päike. Üldiselt oli ülejäänud jooks ikka pilves ja vihma ei tulnud. Rada ise oli märg (eelmine õhtu oli tugevalt sadanud). Aga see lõik linnast väljas oli väga ilus ja lahe. Jõepeal sõitsid laevad, kust lasti kõlaritest muusikat (peamiselt hollandikeelsed schlaagrid – muusikavalik oleks võinud ikka parem olla), aerutajad tegid trenni, aedikud ponidega, lehmad ja heinamaad.

Kuni poolmaratonini oli super enesetunne, hea jooksurütm ja mõnus-mõnus jooks. Pärast poolmaratoni oli ka veel ok, aga kusagil seal 25 km kandis hakkas meeletu janu ja muudkui tagus peas – juua, juua, juua. Viimane veepunkt oli olnud 20. km juures, keha nõudis vett, aga vett polnud. Silme ees hakkas veidi udutama, nõrkus tuli peale ja peas muudkui tagus – vett, vett, vett. Ja siis lõpuks 26. ja 27. km vahel see siis oli – veepunkt. Jäin lihtsalt täiesti seisma, jõin kaks suurt topsi vett aga sellest polnud enam kasu, see 1-1,5 km lõik veepuuduses oli jätnud jälje. Ei tekkinud see hea jooksutunne enam tagasi. Kõik – minu jooks oli selleks korraks joostud.

Ca. 29 km peal võtsin teadlikult tempo maha ja otsustasin lõpuni sörkida. Amsterdam oli niigi täiesti plaaniväline maraton, selle aasta viimane ja kui seda head jooksutunnet enam pole, siis lihtsalt pole mõtet hambad ristis lõpuni pingutada. See pole mu viimane maraton – neid tuleb veel. Seega seekord siis nii – nautisin sörkides täiega seda maratoni lõpumelu. Lõpu 12-10 km oli rajaääres väga palju kaasaelajaid, väga lahe melu. Ilusad sügisesed linnavaated, millised „huvitavad” jooksusammud, rajaääres venitavad krampides jooksjad, üks pikali maas pilditu jooksja (kes oli juba fooliumkilesse pakitud ja ootas arsti), taas Rijksmuseum, ilus sügisene Vondelpark ja veidi tänavaid ning Olümpistaadion. Staadionil tegin ikka väikse spurdi ka 🙂

Pärast finišit sai kaela veel medali ja ümber kile. Staadionilt väljas sai vett, spordijooki, apelsini ja banaani.

Kui õhtul ametlikke tulemusi vaatama hakkasin läks alles huvitavaks. Minu nime polnudki. No tore-tore. Kirjutasin neile, et ma ikka kindlasti ületasin stardi- ja finišijoone ning läbisin kõik 42,195 km ning nii palju kui jõudsin naeratsin ikka fotograafidele ka ning fotod võivad mu rajal olekut tõestada. Sinna pidi panema ka arvatava lõpuaja, kuna kella sain käima ca. 200 m hiljem, siis ümardasin Garmini salvestatud aja (3:43:17) veidi suuremaks ja saatsin neile 3:44:00. Täna sain vastuse, et minu lõpuaega ega mõningaid vaheaegu pole kirjas. Usuvad mind ja panid mu ametlikuks lõpuajaks 3:44:00, ülejäänud vaheajad, mis kodulehel kirjas on mingid aiateibad. Kuna polnud mingi eriline aeg, siis mulle sobis, las olla. Kui oleks isikliku rekordi jooks olnud siis oleks küll pahane olnud. Kuigi ma kiipi expol kontrollisin, siis nüüd meenutades näitas see mu nime ekraanil vist alles mingi kolmanda-neljanda viibutuse peale. Seega võis see juba siis olle veidi vigane.

Vat sellised lood siis Amsterdamist. Nüüd luban endale ühe mõnusa jooksupuhkuse ning siis juba uus ettevalmistus ja uued jooksud.

Mõned numbrid veel: kalorikulu 2 179 kcal ja 167 bpm.

Berliini maraton (29.09.2013) – minu 12. maraton

Lisa kommentaar

Berliini jõudsime reede pärastlõunal. Sel korral ei ööbinud me mitte hotellis, vaid rentisime külaliskorteri. Asukoht väga super – vaid ca. 10 minutit stardi/finišialast. Expole Tempelhofi lennujaama läksime ka reede õhtul. Expo oli suur, aga veidi kaootiline. Liikumis suunad olid väga segased. Numbrite kättesaamine oli kõige lõpus. Seal oli tõeline ummik. Kõik trügisid. Niimoodi 20-30 minutit seal umbses massis seista – mul võttis juba pildi veidi virvendama. Aia avast lasti numbrite printimise alasse. Kogu aeg võrdlesin mõttes Pariisi maratoni korraldusega. Sel oli kilomeetri(te) pikkune järjekord ja inimesed seisidki ilma trügimata sellises järjekorras (järjekord oli väljas, oli õhku, oli ruumi). Kus oli kuulus Saksa kord? Numbrid trükiti ja kiip anti jalatsi peale kinnitatav (mille pidi pärast kindlasti tagastama). Finišeerija särk oli puuvillane ehk spordiks mitte kõlblik. Adidase alast sai osta ka maratonilogoga korraliku spordisärgi. Iga jooksja sai ka käepaela, mida ei tohtinud kogu nädalavahetuse jooksul eemaldada.

Maratonipäeva äratus oli kell 7:00. Müsli jogurtiga ja väike võileib. 7:45 väljusime korterist ja mees tuli mind maratoniala väravani saatma. Külm oli – hommikul 4 kraadi. Päeva peale lubas 13-16 kraadi ja päiksest. Ehk lühikeste käiste ilma. Eestist olin kohvrisse kaasa pannud ühe paari vanu spordipükse ja kampsuni (mis pidin niikuinii ära viskama). Seega sain neid peal hoida kuni stardini. Täitsa soe oli. Maratoniala peaväravast sai vabalt sisse. Edasi liikusin oma F koridori poole. Ja mingi hetk oli taaskord aed, kust lasti läbi vaid ühekaupa ja selle ees peaaegu mitteliikuv ummik. Olin seal seisnud ca. 10 minutit kui ca. 15 minutiti enne starti käis läbi selle massi rõõmuhüüatus ja väravad avati ning kogu mass lasti sisse. Enam põhjalikku numbri ja käepaela kontrolli ei toimunud. Stardikoridori sisenesin ca. 8 min enne starti (08:45). Esimesed lasti minema ja siis liikusime vaikselt stardijoone poole. Stardijoone ületasin 08:58 ehk korralik 13 minutit ootust. Stardi tasutaks lasti Kariibi mere Piraatide tunnusmuusikat. See tekitas ikka hea motsiooni.

Start ja mõnus Siegessäule poole jooks. Võtsin vaikselt, isegi vägagi. Kolm esimest kilomeetrit oli pulss alla aeroobse läve – nerisn omaette, et teen soojendusjooksu. Aga jooksutunne oli mõnus. Vaikselt keris ka tempo veidi kiiremaks. Viienda kilomeetriposti järel sain rajaäärest ainult mulle suunatud ergutst kuulda. See tekitas sellise laheda emotsiooni. Rajal oli kitsas, ikka väga kitsas. Pidevalt jäin mingite jooksjate taha kinni, võtsin paariks sammuks tempo maha. Siis väike ava, lipsasin välja kiirendasin kuni jälle sellisesse troppi sattusin, kus kiirus tuli jälle alla võtta. Selline pidev aeglustamine, kiirendamine ja slaalomijooks minu esimene 30 km oligi. Oli see nüüd hea (pidevad aeglustamised hoidsid keskmise puldis madala) või halb (lihas sai paraja lisakoormuse niimoodi kiirendades-aeglustades)? Proovisin jooksu paremas, vasakus rajaservas, keskel. No kogu aeg kitsas.

Aga seda pean ütlema – sakslased on parimad maratoniraja äärsed kaasaelajad. Siiani oli parim emotsioon Frankfurdist, aga Berliini võib täpselt sinna samasse klassi panna.

Ca. 30 km pealt hakkas võitlus reiekrampidega. No lishtsalt kiskus krampi – reie pealsed, välisküljes ja siseküljes olevad lihased. Vaikselt kogunes ja mingi hetk oli ikka väga valus. Siis avastain, et kui teen igas veepunktis (neid oli ca. 2,5-3 km tagant) väikse seisaku, tõmbus pinge taas tagasi ja vedas täitsa normaalselt järgmisse veepunkti välja. Kusagil seal 37. km kandis jäi üks punkt vahele (ei märganud) ja seetõttu olid järgnevad 38. ja 39. kilomeeter ikka päris valusad. Õnneks sellist krampi ei löönud, et täitsa seisma oleks pidanud jääma. Pärast 40. km veepunkti oli taas talutav, vaikselt hakkas pinge taas kogunema. Aga lõpp oli lähedal. Viimased käänakud ja siis juba paistis – Brandenburgi väravad. Lahe, igal maratonil on mingi üks pilt, mis seda maratoni meenutama jääb ja Berliini maratoni puhul on see vaieldamatult see. Lõpusirge oli päris pikk. Nii palju kui võimalik nautisin seda imelist Brandenburgi väravate vaadet. Tahaks nagu kiirendada, võhma oleks, energiat oleks aga jalad keeldusid koostööst. Aga tublilt pidasid lõpuni vastu. Hullud on need reiekrambid. Pärast finišit tõttas mu juurde meditsiinitöötaja ja küsis kas kõik on korras. Jah on küll, aga kas tõesti need reiekrambid paistsid nii mu jooksusammus välja?

Kaela sai medali ja ümber kile. Mitu topsi vett ja teed. Värava taga ootas juba mees koos sooja jakiga. Kiibi olin täiesti unustanud, mees tuletas meelde. Pidin veel finišialasse tagasi minema. Väike jalutuskäik, soe dušš ja tegin midagi sellist, mida varem pärast maratoni teinud pole – läksin otse magama ja uni oli magus. Varem olen tavaliselt olnud täielik energiapomm, aga seekord siis nii 🙂

Kokkuvõtvalt, tegelikult on Berliini maraton ikka väga hea korraldusega. Rada on kiire – tõesti mitte ühtegi tõusu ega laskumist. Kaasaelamine väga hea, rajaäärseid bände ja trummipõristajaid palju. Toitlustuspunktides väga hea korraldus. Ja eks maailmarekord annab ka oma sära kogu üritusele.

Aeg 3:35:33, keskmine pulss 162 bpm, kalorikulu 2117 kcal, keskmine kilomeetriaeg 5:07 min/km.

Aeg üllatas mind ennastki. Arvasin, et minu praegune vorm võimaldab ehk joosta aega 3:45:00 (selle võtsin seekord ka oma ajaliseks eesmärgiks). See aasta on olnud raske. Eriti periood pärast eelmisi maratone, millest taastumiseks läks ca. 2 kuud. Seega sai ka esialgne Berliini maratoni kava ära visatud ja uus, veidi kergem kokku pandud. Ja korralik ettevalmistusperiood taandus vaid 1,5 kuule. Maksimumkiirus kontrolljooksudel Tallinnas (10 km) ja Pirita Sügisjooksul (6 km) jäidki tagasihoidlikuks, sinna 4:45 min/km kanti. Aga iga maratoniaja peab panema omasse konteksti ja omas kontekstis olen Berliini maratoni ajaga väga rahul. Sain hea positiivse emotsiooni.

Expol olid müügil ka tänumedalid. Sain reede õhtul veel tolle päeva viimase, kusagilt leti alt otisti ikka välja. Minu arvates üli lahe meene. Kingitud sai see loomulikult minu kõige suuremale toetajale ja minu veidi hullu hobi aktsepteerijale 🙂

Seattle Rock`n Roll maraton (22.06.2013) – minu 11. maraton

Lisa kommentaar

Minu üheteistkümnes maraton oli siis vaid kuus päeva hiljem kui kümnes – veidi hull mõte, aga sai teoks tehtud. Pärast San Franciscot oli plaan põhjapoole sõita ja mingi hetke talvel plaane tehes avastasin, et just sel nädalavahetusel toimub Seattle Rock`n Roll maraton. Mõtlesin pikalt, maratonide vahe oleks ju vaid kuus päeva. Variant oli osaleda ka poolmaratonil aga pärast pikka kõhklemist jäi peale ikkagi maraton – mis siis ikka teen ära.

Päev pärast SF olid jalad päris kanged, külmageelid ja venitamised ning teisipäeval hotellis lindil joostes oli taas normaalne jooksusamm ja hea tunne. Kolmapäev läks kurk valusaks, neljapäev ja reede tarbisin külmetusrohte ja pea paki kurgutablette, vaikselt lootsin, et nohu ei tuleks, see oleks kõige hullem olnud. Kurk oli valus, kuid hullemaks ei läinud. Neljapäevl jõudsime Seattlei lähedale ja terve päeva kallas vihma, siis oli küll emotsioon, et kas selline see Seattle ongi (olin ju kuulnud küll, et Seattleis on 365 päeva aastas Vihmafestival) ja sellise vihmaga peaks siis maratoni jooksma või? Õnneks reedel oli juba ilusam ja soojem ja laupäev täitsa super (liigagi soe, päeikseline, +23 kraadine) suveilm, järgnevad päevad lubas taas vihma. Niiet ilmaga sel korral vedas väga.

Expole jõudsime reedel. Umbes sama suur kui San Franciscos. Sama kiibisüsteem, number ja korralik jooksusärk (mis oli nii maratoni kui poolmaratoni jooksjatel sama). Kõiksugu paberreklaame ja pahna kogunes ka kotti. Suur melu ja lärm.

Sel korral võtsime hotelli stardi-finisipaiga lähedale, mis oli siis Seattlei ühe tuntuma sümboli Space Needle juures. Super valik, hommikul starti ca. 500 m, pärast finišist hotelli pesema ca. 200 m. Lisaks ei pidanud siis meest hommikul üles äratama ja ta sai rahulikult magama jääda. Hotelli boonuseks oli suht soodne parkimine (sest muidu oli parkimine ikka päris kallis) ja ilus katuseterrass, kust oli imeilus vaade Seattlei siluetile. Enne magamaminekut veel pilk tuledes Seattlei siluetile ja võiski magama minna.

Äratuskell oli sel korral siis 5:40. Hommikusöögiks taas müslibatoon, banaan, rosinda ja vesi. 6:15 väljusin hotellist, liftis tuli peale veel jooksjaid (seega see hotell oli jooksjate seas ikka väga pop). Hotellist väljudes oli juba päikseline ja mõnusalt soe. Soojenduseks oli sel korral ostetud ca. 10 dollariline dressipluus, mille starti maha jätsin. Stardialas käis mõnus melu, oli ju ühine start nii maratoni kui poolmaratoni distantsile. Stardikoridore oli 35 tk. Mul oli number viiendas koridoris, aga tegelikult ega keegi ei kontrollinud ja meie kordoris oli ka numbreid, mis algasid kolmekümmne viie tuhandega.

Stardi eel siis taas USA hümn. Väike ootus ja start kell 7:00. Järgnevad grupid said lähte minutiliste intrevallidega.

Seattle on samuti künklik (mitte nii palju kui SF), aga maratonirada oli tunduvalt kergem. Järske tõuse-laskumisi osati vältida, kasutati ka tunneleid ja raja teine pool oli väga palju ka hoopis kiirteel (mis tollel päeval oli siis mingis osas suletud). Vaid üksikud märgatavad tõusud-laskumised. Suhteliselt tasase profiiliga jooks. Alguse paar kilomeetrit olid tasaselt piki viiendat avenüüd, kui paremale vaatasid oli näha langust, kui vasakule siis tõusu – aga maratonirada oli ilusti ühes tasapinnas. Ja kusagil seal esimese kilomeetri lõpus oli siis selge – jalad polnud ikka taastunud, suht pakud, kuigi kerged nädalasisesed jooksud olid juba jooksu moodi. Kurb tõdemus, aga mis siis ikka 41 kilomeetrit oli ju veel ees. Distsipliin ongi ju see kui sa teed seda mis sa pead tegema täpselt siis kui sa pead tegema ja sa teed selle ära hoolimata sellest kas see sulle seekord meeldib või ei meeldi. Ja nii ma jooksin ikka edasi ja edasi. Ehk see maraton tuli täielikult distsipliini pealt.

Kusagil seitsmenda kilomeetri kandis läks meie tee poolmaratoni jooksjatega lahku. Meie rada kulges ilusast eramajade rajoonist mööda Sewardi parki ja tagasi (paari miiline haagike). See oli väga ilus rajaosa, eriti roheline park ning palju varjulisi kohti, sest päike kippus juba liiga tegema. Eramajade piirkonnas oli rajaääres väga palju tüdrukute kisakoore – kostümeeritud, hõiskasid lauseid ja vehkisid värviliste käelintidega (ma ei oska paremat sõna nende kohta öelda, no sellised, mida ikka USA koolifilmides näeb). Nagu hiljem selgus, siis oli tegu keskkooli kisakooride võistlusega. 12,5 miili peal saime kokku taas poolmaratoni jooksjatega. Mis oli lahe, oli see, et kuni lõpuni oli meie rada eraldatud. Enamus ajast lindiga, aga lõpus kiirteel joostes betoontõkkega. See oli super, sest kuna maratonijooksjad tegid lispõikeid, siis näiteks lõpus olid minu kõrval hoopis käivad poolmaratoni läbijad ja nende seas manöövedada oleks olnud küll piin. Aga maratonirajal oli vabalt ruumi.

12-13 miil oli rajaääres väga tihedalt täis hulk inimeste mälestuspilte ja USA suuri lippe. See oli liikumise Wear Blue: Run to Remember miil, ehk liikumine, mis siis kord aastas Seattli maratonil mälestab hukkunud USA sõdureid. Selle liikumise poolt oli maratonirajal ka paar jooksjat, kes jooksid suure USA lipuga.

Kusagil seal poolmaratoni kandis oli mul krambiprobleeme, jalad ei kuulanud üldse sõna. Kuidagi sain sellest raskest lõigust üle ja hakkas taas normaalne samm tulema. Seejärel jälle väike kõrvalhaak ja tõusime (ainus meeldejääv tõus rajal) sillale. Terve üks lai-lai kiirtee sild oli meie päralt. Sild oli väga kummaline, sest kui tavaliselt on sillad ikka kaarjad, siis seal oli sild lohkjas. Alguses langus, siis tasapinnas ja siis tõus. Kokku silla pikkus oli ca. 2 km. Ja see oli julm, ei ühki päikesevarju, ainult veepind ja päike ning puhas betoonpind (mis oli jalgadele päris valus). Silla lõpuosa läks just päikese, kuumuse ja tõusu tõttu päris raskeks. Aga seejärel oli ca. 700 m pikkune tunnel. Super mõnus – päikesevari. Seejärel veel paar lühemat sillaalust, tunnelit ja ca. 18 miili kandis oli tagasipööre. Ja nii kõik see tee tagasi. Tunnelist väljudes, sillale minnes avanes päris lahe siluett, otsisin silmadega Space Needelit (seal on ju finiš) aga ei ühtki pilvelõhkujat, paistsid vaid üksikud tipud mäe tagant. Siis käis peast läbi mõte, kas tõesti tuleb üle selle mäe joosta? Sillal oli taas jubedalt kuum. Silla lõpus ühinesime poolmaratoni jooksjatega. Ja milline kergendus, ei mingit üle mäe jooksu, vaid taas päris pikk tunnel. Edasine jooks oli enamus jaost kiirteel. Ainuke ebameeldivus oli kiirtee kalded kurvides. Joostes olid need vägagi tunda. Päris kenad vaated linnale – pilvelõhkujatele, suurtele staadionidele, rannapiirkonnale jne. Aga Space Needlet mu silmad ei tabanud. 40. kilomeetri järel sisenesime taas tunnelisse ja see oli ikka päris pikk. Väljudes otsisin taas Space Needelet, lõpp oli ju nii lähedal vähemalt kella järgi, see peaks ju paistma, aga ei – ei paistnud kusagilt. Väike hämming, aga pärast üht pööret oli külgvaates olemas (ehk kui midagi otsid, vaata ikka tagasi ka), veel üks kurv ja siis päris pikk-pikk lõpusirge (veidi ülesmäge). Kuigi aeg oli kehv, siis tõstsin lõpetades ikka käed üles – väike eneseületus minu enda jaoks, teine maraton kuue päeva sees ja jalad pidasid vastu.

Kaela sai päris raske medali. Vett läks terve pudel. Toidunänni jagati finišis suht vähe, vaid banaan ja taastav batoon olid kaasavõtmist väärt. Niimoodi kiirsammul tõttasin hotelli, ca. 20 minutit pärast finišit olin juba pestud ja tassisin kohvreid lifti poole.

Panen siia ka rajaprofiili. Kuigi seda lõpus olevat järsku tõusu ma ei mäleta (kas Garmin ajab jama või on endal väiksed mäluaugud, ikkagi maratoni lõpuosa – väsimus, kuumus jne ja ju ei pannud seda “väikest küngast” enam tähelegi)

Kokkuvõtvalt väga lahe maraton. Super hea korraldusega taaskord. Kuna tegu oli Rock` n Roll seeriasse kuuluva maratoniga siis võib öelda küll, et bände/muusikalisi esinejaid oli pea iga miili taga. Lisaks siis kisakoorid jne. Ergutust oli päris palju. Enamik bände olid head, aga koht, kus hästi veidi norida võiks oli see, et nii mitmeski punktis lauldi mingiedi aeglaseid ballaade, see nüüd küll väga ergutav ei olnud. Vee ja elektrolüüdi punktid oli väga tihedalt, lisaks kaks geelipunkti. Mingit muud toitu punktides ei pakutud. Rahvast jätkus rajaäärde ka, eriti lõpus ja finišisirge oli ikka väga mõnusa ergutuslärmiga. Finišialale oli püstitatud ka suur lava, pärast toimus kontsert. Mis veel Rock`n Roll maratoni korraldusest silma hakkas, siis pakuti nn. VIP pileteid. Üks puudutas enne ja pärast paremat teenindust, teine pilet parkimist jne. Lisaks on neil populaarsed lisamedalid, ehk kui jooksed need selle piirkonna kaks või kolm maratoni, saad selle ilusa lisamedali jne.

Lõpuaeg 4:05:24. Kalorikulu 1918 kcal, keskmine pulss 162 bpm, kiirus 5:48 min/km. Tõusumeetreid 549 m ja laskumismeetreid 508 m.

Maratoni lõpetas 2 361 ( minu koht 671) jooksjat, naisi lõpetas 1 032 (koht 193). Kui neid numbreid võrrelda, siis on näha, et naisi oli võrreldes meestega rajal ikka väga palju, napilt alla poole. Et saada aimu rahvamassist rajal, siis poolmaratoni lõpetas 12 439 jooksjat.

San Francisco maraton (16.06.2013) – minu 10. maraton

Lisa kommentaar

Miks San Francisco? Kuna USA lääneranniku kesk- ja põhjaosa oli meil veel läbi seiklemata, siis planeerisimegi väikese kahe ja poolenädalase autoretke, kuhu sai siis algatuseks lisatud ka maraton. No, et puhkus ikka sportlik oleks 🙂 Mulle meeldivad väljakutsega rasked maratonid ja San Francisco maraton on raske. Seda põnevam ja huvitavam see tundus. Reaalsus oli hullem kui oskasin interneti rajaprofiili vaadates oodata.

Expo oli keskpärane. Silma hakkasid väga huvitavad brändid, mida Euroopa maratonidel ei kohta. Sai vaid väikese koti (mida järgmisel päeval sai kasutada hoiukotina), t-särgi (mis oli korralik poolpikkade käistega jooksusärk) ja numbri (mille küljes oli ka jalanõukiip). Ei mingieid üleliigseid paberreklaame ja muud paberjama, mis tavaliselt ikka ekspodel koguneb.

Maratonipäeva äratus oli kell 3:00 (jah täpselt 3:00!). Täis päiksekreemitus ja jooksuriided selga. Hommikusööki sõin autos (müslibatoonid, banaan ja rosinad). Vett ja natuke kohvi kah. Kartsin veidi ummikuid, sest varasemad päevad olime neid päris palju kogeda saanud. Aga hirm oli asjata, pühapäeva hommikul kell 3:40-4:10 oli küll peaaegu tühjus. Seega jõudsin stardialasse veidi vara ja ootasin mõnusalt veel pool tundi soojas autos. Kell 4:40, lasin mehe minema ja ta sai tagasi hotelli magama minna. Eelmisel päeval ostsin H&M-st ühe 10 dollarilise ülisuure-ülisooja-üliinetut värvi kampsuni. See oli super ost, sest hommikul oli ikka päris jahe ja sain seda seljas hoida kuni stardini, mil selle ära viskasin. Stardialasse pääses sisse läbi päris põhjaliku turvakontrolli. Kott hoidu ja natuke soojategemist ja sisenesin juba oma stardikoridori. Seal oodates võis pead paremale pöörates imetleda tuledes Bay Bridge. Üks teema veel – tuul. Kaks varasemat päeva olime SF kesklinna sattunud õhtupoolikul ja siis oli meeletult külm ja läbilõikav tuul. Mõlgutasin juba mõtteid, et peaks maratoni bufiga jooksma, aga varahommikul oli pea et tuulevaikus. Etteruttavalt pean lisama, et lõuna paiku oli juba taas tuult tunda ja õhtuks keris taas külma tuule üles.

Start oli siis 5:30 (minul 5:32). Ehk siis pimedas – täitsa omamoodi maratonistardi kogemus. Enne starti laulis SF poistekoor USA hümni (no väga ei nori, aga kusagilt sealt poole pealt oli juba täitsa kuulatav, alguses oli ikka liiga palju mööda noote) ja veel mingit SF teemalist laulu. Tegelikult oli see ikka päris armas. Leinaseisak Bostoni mälestuseks, väike patriootlik kõne ka (tänud sõduritele, tuletõrjujatele jne…). Ja siis oligi start.

Starti oodates lasti startide taustaks ning näidati suurel ekraanil Macklemore Can`t Hold Us. Ma pole eriline räpifänn, aga täitsa lõpp, see lugu jäi kummitama … päris pikaka ajaks.

Esimesed paar kilomeetrit olid suhteliselt tasased (tegelikult nagu lõpuks selgus, olid need ka ainsad tasase maa kilomeetrid). Nende jooksul läks juba ka valgeks. Paar olulist vaatamisväärsust (Pier 39 ja Fishermans Wharf) olid väga hästi näha. Järgnevalt avanes juba super vaade San Francisco ühele tuntumale sümbolile Golden Gate Bridgele. Lihtsalt super ja päike tuli ka juba selleks ajaks välja. Täies hiilguses, ei mingit udu. Meeletult ilus ja meeldejääv vaade. Inimesi rajaääres oli suhteliselt vähe (no kell oli ju ka liiga varajane), natuke turiste erinevate lippudega ikka oli. Ning kodutud ka 🙂 Just täpselt kodutud ergutasid sind rajaääres.

Ja siis näitas SF rada oma tõelist palet. Terve kaheksas kilomeeter oli julmalt üles, ikka meeletut tõusu ja sellele otsa veel tõus Golden Gate Bridgele (mööda silda oli siis ca 2,5 km ühes suunas ja tagasipööre ja 2,5 km tagasi ka). Kusagil seal 10 km kandis oli täitsa lõpp tunne. Aga vaated korvasid selle tunde täiega.

Pärast sillajooksu oli natuke seiklemist pargiservas (mis olid ikka üles-alla) ja natuke tänavatel ka (ikka üles-alla) ning siis sisenesimegi Golden Gate Parki. See on mõnusalt suur-suur roheala, kus tiirutasime kokku vist ca. 13-15 km. Tegelikult oli ikka päris lahe seal pargis, sest seal oli juba ka ergutusbände (ju tänavatel ei saanud neid panna, sest oli ju ikkagi pühapäeva varajane hommik ja inimesed magasid) ja vahvaid vaateid. Mingi noorte seitskond, kes maalis inspireerivadi ergutussilte. Ergutavad teise poolmaratoni stardi ootajad ning esimese poolmaratoni lõpetajad (no nemad eriti ei ergutanud). Väga ilus loodus ja linnulaul. Kusagil seal pargist väljumise eel ühe tõusu peal hüüdis üks rajaäärne naine, et tegu on viimase tõusuga. See oli nii inspireeriv, ainult, et ta jättis mainimata, et see oli selle pargi viimane tõus, edasi tänavatel tõusud ja laskumised jätkusid. Ikka üles-alla. Pargis joostes oli õnneks päike pilve taga, aga kui pargist väljusin oli juba ka päike taas tagasi ja see oli hullult kuum.

Viimased 10-12 km oli tänavatel ja ümbruse mõttes suhteliselt igavad. Enne lõppu lausa tööstuspiirkond. Silma hakkasid mitmed isetehtud toitlustuspunktid, kus pakuti puuvilju ja vett kõigile jooksjatele. Veepunkte oli täiesti piisavalt ja rajal oli kokku ka kaks geelipunkti. Lõpupoole oli rajaääres ühe rohkem egutavaid inimesi ja muusikalisi punkte. Mis lõpukilomeetritel häiris oli fotograafide rohkus. No ei jaksa ikka väsinult naeratada, kui seitsme nurga taga on fotograaf ja nurkade vahelisel sirgel veel mõni.

Finisis sai kaela imeilusa medali. Ja finisialas edasi liikudes topiti igast suunast igasugu toitu, kuid ei mingit kilekotti. Kuna plastikkilekotide müük on California osariigi mitmetes linnades keelatud, siis tundub, et see plastikkilekotifoobia on neil külge hakanud ka mujal. Vahetasin riided ja einestasin ning siis oligi juba aeg ning mees tuli mulle järele.

SF on künklik, väga künklik, ikka väga-väga künklik, võiks lisada, et väga-väga-väga künklik. Aga igati lahe väljakutse ja mõnus maraton ning millised super vaated (eriti esimeses pooles). Vat need vaated jäävad küll meelde ning alguse inimtühi ja vaikne linn – ainult jooksjad ja jooksujalanõude sahin asfaldil.

Aeg 3:58:42. Kalorikulu 1891 kcal, keskmine pulss 165 bpm, keskmine kiirus 5:35 min/km.

Maratoni lõpetas 5 822 (minu koht 1579) jooksjat, naisi lõpetas 1 918 (koht 283). Et saada aimu rahvamassist rajal, siis esimese poolmaratoni lõpetas 5 999 jooksjat ja teise poolmaratoni 3 122 jooksjat. Sel korral oli jooksuürituse raames kavas ka Worth The Hurt, kus start anti kell 00:00 öösel ja joosti kaks maratoni järjest. Selle lõpetas vaid 17 jooksjat.

Ateena Klassikaline maraton (11.11.2012) – minu 9. maraton

Lisa kommentaar

Tegu maratoniga, mis algab Marathoni külast ja lõpeb Ateenas Panathinaikon staadionil. Viienda kilomeetri kandis teeb rada ringi ümber Maratoni lahinguplatsi, kust siis müüdi järgi oli aastal 490 e. Kr Philipides oma maratonijooksu Ateenasse alustanud, et teatada võidust pärslaste üle. Lõpp ei olnud tal loomulikult Panathinaikon staadionil, aga umbes-täpselt sellel rajal, mida tema jooksis, joostakse nüüd siis Ateena Klassikalist Maratoni.

Meie jõudsime Ateenasse reede õhtul, sel korral võtsime taas rendiauto ja peatusime linnast väljas ühes rannahotellis. Kuna hooaeg on läbi oli seal mõnusalt rahulik. Laupäeva hommikul kell 7 läksin päikest ja sooja ilma tervitama ühe 6 km taastava jooksuga hotelli lähedal tänavatel. Viimane trenn Eestis oli paduvihmas, nüüd seal lühikestes käistes ja päiksepaistes. Kontrast oli ikka mõnus. Pärast hommikusööki autosse ja Ateena poole. Linna sisse sõites oli autoteel mingi kahtlane sinine joon, tükk aega nuputasime, mis see küll on ja siis märkasime raja ääres ka maratoni kilomeetriposte. Täpselt nii – mööda seda sinist joont joostaksegi maratoni. Pärast seda hakkasin hoopis teise pilguga rajaprofiili hindama – natuke kõhedaks võttis.

Expo oli Zappio näitustemajas. Kõigepealt sai kätte numbriümbriku koos sinise õlakotiga. Numbri alusel sai tasuta ühistranspordikaardi. Kiip oli jalatsi külge kinnitatav valge (meile väga teada-tuntud), mille pidi kindlasti tagastama, muidu aega kirja ei saanud. Edasi oli expol müügiala – selline keskpärane, pigem väikse võitu. Aga uued Asics Nimbused sain ikka hea hinnaga kätte. Viimane kord oli Tallinnast ostes päris hull kaubakeskuste ralli, et sobiv mudel ja number leida, nii et kasutasin võimalust ja ostsin siis seal ühe paari riiulisse seisma, ca. 600 km pärast võtan siis kasutusse. Särgi sai ka, aga XS suurust neil polnud ja tegelikult polnud neil naistemudelit üldse. See S suurus, mis mulle siis anti, sellesse ma upun – ehk väike pettumus. Expost ise jäi meelde üldmuljena kitsas ja umbne, aga samas lärmakas melu positiivses võtmes. Nagu ikka pärast expot läksime linna peale turistitama. Märulipolitsei täies varustuses (ning relvastuses) ja meeleavaldajad nägi ka ära. Aga tegelikult on Ateena väga rahulik. Väga lahe oli just see, et päris palju oli maratonikottidega turist. Õhtusöögiks korralik pasta ja hotelli jõudsime tagasi vist ca. 20 paiku, siis asjade valmissättimine ja juba kell 22 magama.

6:15 äratuskell, kell 7:00 läksime alla hommikusöögile. Putru kreeklaste hommikumenüüs ei ole. Nii kombineerisin olemasolevast võimalikult süsivesikurikka hommikusöögi ikka kokku. Vaikselt tekkis alla ka teisi meie hotellis peatunud jooksjaid. Kokku kolm seltskonda – kuus jooksjat. 7:25 startisime autoga Marathoni poole. Kohanimedega on Kreekas küll nii, et üks ja sama nimi on nii paljudes kohtades üle riigi, et GPS-ga Marathon otside on küll lootusetu. Aga kui suund on teada, vahemaa ka enam vähem, kui mitmed ja mitmed kollased taksod ja turismibussid ainult ühes suunas liiguvad siis pole probleemi. Täpselt kell 8:00, mil päike oli täies hiilguses taevas, jõudsime starti, parkisime auto ja mees tuli mind siis saatma. Stardialast jäi meelde hullumeelne kogus WC-sid, paljudel välismaratonidel on just nende puudus ja järjekorras ootamine probleem, aga seal mitte. Pool üheksa sisenensin kolmandasse stardikoridori ja sain suhteliselt esiritta selles grupis. Ootasin paremal aia ääres, mees oli teisel pool. Sain taas kõik vahetusriided ja veel viimase hetkeni peal olnud kampsuni tema kätte anda. Mõnus sai rääkida, muljetada, mõtteid eesolevast jooksust eemal hoida. Enne starti lasti kõlaritest ka kreeklaste rahvatantsu zorbase muusikat ja see oli ikka päris võimas kuidas kreeklased selle peale käima läksid. Eespool teises grupis oli piisavalt ruumi ja seal mingi meeste seltskond lausa tantsis selle saatel. Kellel ruumi tantsuks polnud need plaksutasid rütmis kaasa.

Mõtted ja eesmärgid enne jooksu olid kahetised. Teadsin, et olin teinud oma maratonikava peaaegu 95% täpsusega. Tundsin, et olin paremas seisus kui enne Pariisi, aga see on ju ikkagi Ateena, rada mis on kuulduste järgi väga raske. Palju-palju raskem rada kui lauge Pariis. Ja autoge seda rada sõites tundus see ikka … Aga vaatamata sellele kõhklusele, kinnitasin hommikul paremale käele käepaela 3h30 vaheaegadega. Vasakule läks Garmin. Eesmärgiks 3h30 maagiline piir alistada, isegi kui tegu on nii raske rajaga kui Ateena.

Ilm oli pühapäeval jooksmiseks suhteliselt ebasoodne 21 kraadi sooja (nii näitasid rajaäärsed termomeetrid) ja lauspäike. Tuult oli ka ja see oli peamiselt tagant, natuke keeras ka küljele, seega mingit abi sellest jahutamisele ei olnud (vähemalt ei tundnud, et oleks olnud).

Täpselt kell 9:00 anti eliidile start. Stardipauk ja ilutulestik. Ilutulestik päikselisse sinisesse taevasse??? Mingi aeg ootamist ja esimene grupp kadus kaugusse. Meie saime vaikselt stardijooneni liikuda ja siis ka meie lähe. Lai ja avar tee allamäge. Ja nii läkski lahti, imehea tunne, kergus – aga see kergus ei olnud mitte millestki muust kui laugest allmäge kilomeetritest. Jälgisin kella ja muudkui korrutasin – hoia tagasi, hoia tagasi, hoia tagasi – jälgisin, et kiirus ei läheks üle 12,2 km/h. 5 km tuli kergelt, Maratoni lahinguplatsist ei mäleta midagi, järgmisest 5 km samamoodi. Mõlemas vaheajapunktis olin käepaelast ca. 45 sekundit ees. Kõik on veel hästi. 10-15 km lõik oli tunda esimesi laugeid tõuse, mingil kilomeetril vajus kiirus ka alla 12,0 km/h, ok pole hullu, järgmine tuli juba üle.

Veepunktid olid iga 2,5 km taga. Vett anti 0,5 l pudelites. Natuke raiskamisena tundus aga no jah. Paar lonksu vett ja pudel maha. Lõpupoole kui päike juba mõnusalt liiga tegi, siis sai ka lisaks joomisele natuke vett värskenduseks pähe valatud. Võib-olla ka seepärast olid neil nii suured pudelid, et need olidki mõeldud nii joomiseks kui pähevalamiseks. Igatahes oli jooksupealt pudelist juua ülimugav ja kui tagasi mõelda, siis ei peatunud ma sel korral vist kordagi üheski toitlustus/veepunktis. Esimene maraton täielikult joostes. Banaani haarasin kahest punktist. Spordijooki pakuti ka, kuid seda sel korral ei tarbinud.

15-20 km mäletan ka tõusu ja mingit ülimõnusat pikka laskumist, kus kiirus tõusis isegi 13,5 km/h kanti, aga siis oli taas tõusud. See lõik kulges kõik poolmaratoni ootuses ja ega midagi rohkemat ei mäletagi. Hea ja mõnus jooksutunne. Kusagil seal 18 km kandis oli jooksjate seas ka koer. See tekitas pealtvaatajates ja ka jooksjates ikka mõnusalt elevust. Ilusti jooksiski vaikselt Ateena poole. Tegelikult on koerade ja kassidega nii, et vabalt liikuvaid koduloomi hakkab kogu Kreekas tänavapildis liiga palju silma. See valge kutsa (koduta või mitte) igatahes jooksis lõigukest maratonist.

Poolmaratoni vahepunkt oli mõnusal laugel tõusul. Enne seda pakuti geeli, võtsin ka ühe. Aeg oli poolteist minutit kehvem kui käepael näitas, ehk siis olin oma eesmärgile viimase kümne kilomeetri tõusudel kaotanud.

21-32 km oli puhas lauge tõus. Kui mõni laugem lõik või laskumine oligi siis tegelikult ma seda ei mäleta. Ussina laugelt mäkke tõusev jooksjatevool ja kui lõpuks sinna lõppu jõuad siis avanes samasugune vaade. Taaskord ussina laugelt mäkke tõusev jooksjatevool. Hull tegur oli ka päike. Kui päike hetkeks pilvetaha läks oli selline kergenuds, mõnus, nii võiks jäädagi, aga ei, juba oli päike taas tagasi. Vaatasin kellalt kuidas pulss tõusis ja kiirus kadus, pulss muudkui tõusis ja kiirus kadus ning pulss muudkui tõusis ja kiirus kadus. Kilomeetriajad kõik 10-25 sekundit üle eesmärgiks seatud kilomeetriaega (4:58 min/km). Hull masendav tunne, aga selleks masenduseks polnud aega. Ja alates 25. kilomeetrist ma korrutasin lõputult „ma jõuan, ma jõuan, ma jõuan … ma ei anna alla, kohe, kohe tuleb laskumine”œ. Jalad olid tegelikult super heas seisus, kogu selle ca 10 km tõusulõigu jooksul ei tundnud kordagi krambisurinat, valu ega muud. 30 km vaheaeg oli käepaelal olevast vaheajast ca 3 minutit kehvem. Päris suur vahe. Sisse läks teine geel. Kaks järgnevat kilomeetrit läksid laskumise ootuses ja mõttes korrigeerisin juba eesmärki, kui ka Pariisi ajast jagu saan olen rahul.

Rada kulges läbi väikeste linnade. Linna keskuses oli päris palju rahvast teeääres ergutamas, aga nii kui linna keskus läbi sai oli pea et tühjus pealtvaatajate osas, vaid üksikud. Mida Ateenale lähemale seda rohkem oli ka vahepealsetel lõikudel ja Ateenas ise oli täitsa mõnusalt juba ergutajaid. Peamine hüüe oli bravo femme, bravo femme, sest naisi lihtsalt oli rajal nii vähe. Tegelikult need rahvarohkemad lõigud sättisin ennast jooksma vasakule raja serva ja joostes vaatasin ergutajatele sima ja naeratasin ja nad naeratsid vastu ja hüüdsid veel valjemini bravo femme ja see andis nii-nii palju juurde. Need olid minu salajased energialaadimise lõigud 🙂 Elavat muusikat rajaääres ei olnud, või vähemalt mina ei märganud. Paaris (kahes või kolmes) kohas oli kõlaritest muusika, kus ühest tuli ikka zorbast, mis muud 🙂 Kusagil seal 32. kilomeetri kandis oli pikem sillaalune lõik, seal oli ca. 15 suurt plekktünni, mida trummipulkadega taoti, see tegi hullu moodi müra. Kui siis seal sillaalt selles mööda jooksin, võttis veidi külmavärina sisse küll – nii lahe.

Kusagil seal 32. kilomeetri keskel hakkasin tajuma laskumist – jõudiski kätte see nii oodatud laskumislõik kuni finišini. Aga siis tundsin reiepealsetes väikest surinat, ülikummaline tunne. Peast käis läbi kummalinne mõttevälgatus – ei, ei ma ei taha laskumisi, tahan tõuse sest ma tean, et mu jalad peavad need vastu. Seda kuidas jalad pärast selliseid tõusukilomeetrid laskudes käituvad ma ei tea. Tahan tõuse. Aga vaikselt jalad harjusid ja kui kellale pilku heites nägin kiirust 13,7 km/h siis käis mingi plõks. Pea läks selgeks, meeletu arvutamine, kalkuleerimine – kõik need mäkke kaotatud sekundid on sellise kiirusega tagasivõetavad, isegi veidi aeglasmagagi. See hetk oli uus start, ma ei jooksnud enam maratoni vaid 8 km võistlust. Ja nii ma spurtisin. 35 kilomeetril võtsin sisse kolmanda ja viimase geeli. Päike ja kuumus oli ikka meeletu, seal joogipunktis kallasin terve 0,5 l veepudeli pähe tühjaks, švammiga vett ka veel pähe. Kõike seda joostes ja vaid ühe sihiga. Kella ja käepaela võrdlus näitas kaotust 2 minutit. Mul oli jäänud vaid 7 km, et see tagasi teha. See ei ole allahandmise hetk, see on võimalus. Ja nii ma spurtisin. Jalad olid super konditsioonis, enesetunne veel parem. Kalgistunud pilguga ainult ühe fookusega finiši poole. Ma ei mäleta lõpukilomeetritest midagi, sest lihtsalt polnud mahti enam kõrvale vaadata. Minu silme ees oli vaid üks Panathenaikon staadion – paar kilomeetrit kujutluspildis ja kui siis Irodu Attiku peale keeras ja juba külgtribüün paistis siis täies hiilguses seesama võimas-võimas staadion. Tegelikult on viimasest 2 km meeles ka meeletu ergutushüüete kisa, sest see lõik oli paksult rajaäärseid ergutajaid täis. Panathinaikon staadion on võimas ja lõpetada sellel staadionil maraton – see on midagi mis jääb alatiseks meelde. Finišijoonel pilk kellale ja ma hõiskasin sisemiselt meeletult-meeletult-meeletult. See meeletu lõpupingutus ja need emotsioonid, lihtsalt pisarad tulid silmanurka.

Edasi pidi päris pikalt liikuma enne kui medali kaela sai. Staadionilt välja liikudes sai fooliumkile soojenduseks peale ning toitlustusalas pisteti kõigepealt pihku kotike spordijoogi, veepudeli ja apelsinimahlaga. Lisaks sai banaani, õuna, apelsini. Banaani maiustasin kohe ära ja vett läks ka pea terve pudel. Peagi kohtusin mehega ja koos liikusime siis puhkealasse. Seal oli suhteliselt tühjus. Massöörid ootasid ja võtsid naeratades vastu – just seda mu jalad vajasid. Naiste riietusruumis oli tühjus. Jalad olid päris heas seisus nii jalutasimegi vaikselt autoni ja nautisime mõnusat päikest (jah nüüd oli päike mõnus, paar tundi tagasi oleks kõik teinud, et päikse vaid pilvevarju saaks). Hotelli jõudsin alles päris hilja. Mees oli vahepeal Marathonist Ateena kesklinna sõites GPS-ga põnevaid mägiteid avastanud ning otsustasime tagasitee hotelli ka läbi nende mägede sõita. Maratonijärgne einestamine Marathoni järve kaldal imeilusa vaatega paisjärvele – lihsalt super. Õhtul kasutasime hotelli all oleva spa mõnusid.

Panen siia ka oma Garmini poolt salvestatud rajaprofiili pildi (tõusumeetreid näitab Garmin kokku 454 m ja laskumismeetreid 386 m):

Numbreid ka: aeg lõpuprotokollis 3:29:50 (bruto 3:29:54). Esimene pool 1:46.06 ja teine 1:43:44 ehk negatiivne spli. Naiste arvestuse 33 koht, kokku lõpetas 888 naist (lõpus olid paljud ka kepikõndijad, jooksjate arvu täpselt ei teagi). Kokku 597 koht 6452-st (poolmaratoni vaheajapunktis olin 1 055, seega lõpp oli ikkagi vist päris hea). Keskmine pulss 173 bpm (liiga kõrge, tõenäoliselt ilmastikuoludest ning eks ca. 20 km tõusujooksu mõjutab ka) ja kalorikulu 2 101 kcal. Keskmine kilomeetriaeg 4:58 min/km.

Kokkuvõtteks Ateena Klassikalisest maratonist niipalju, et tegu on väga hea korraldusega. Kõik on ingliskeelselt kergesti arusaadav. Stardi- ja finišiala väga hästi märgistatud. Rada on lai ja jooksmiseks piisavalt ruumi. Muide metroo on Ateenas ülipuhas. Ja toit võrratult-võrratult hea ja värske. Ja kuigi eelpool olevast tekstist võib kumada, et rada on raske siis tegelikult pole midagi hullu. Kui ettevalmistus on hea ja piisav, siis pole need tõusud tegelikult midagi nii hullud. Hea rada isikliku rekordi jooksmiseks nagu mul välja kukkus 🙂 Tegelikult joostakse seda rada ikka ajaloo pärast ja see tunne mis koged Marathoni külas maratoni starti oodates või Panathinaikon staadionil finišeerides, seda saab kogeda vaid seal – Ateenas – originaalrajal.

Stockholmi Juubelimaraton (14.07.2012) – minu 8. maraton

Lisa kommentaar

Esmalt paari sõnaga, mis maraton see Stockholmi Juubelimaraton oli? Tegu siis Stockholmi Olümpiamängude sajandaks aastapäevaks peetud mälestusmaratoniga. Aeg (start 14. juuli kell 13:48) ja koht (Stockholmi Olümpiastaadion) täpselt sama, mis 100 aastat tagasi. Rada 99% sama, mis 100 aastat tagasi. Kui aastal 1912 osales maratonil 46 jooksjat, siis sel korral oli registreerinuid üle 10 000 ja üle finišijoone jõudis 7 674 jooksjat. Start siis Olümpiastaadionilt gruppidena (2 500 jooksjat ühes grupis ja 10 min intervallidega) Sollentuna (Stockholmi eeslinn) kiriku ees oleva pöördepunktini ja tagasi staadionile. Taas staadionile sisenedes sai valida, kas otse finišisse (nagu 100 aastat tagasi) ja läbitud distantsiks saab 40, 075 km, või uuesti staadionilt välja, väike edasi-tagasi lõiguke ja taas staadionile ning saab kirja kaasaegse maratonidistantsi (42,195 km). 3 547 lõpetas lühema ja 4 127 täispika maratoni.

Raja profiil oli päris „huvitav”. Ikka mõnusalt üles, alla, üles, alla. Temperatuur 22-25 kraadi, enamus ajast lauspäike, natuke pilves ja 3 korda tuli ka imepeenet uduvihma. Aga palavus ja need tõusud ja laskumised tegid selle jooksu ikka parajaks väljakutseks.

Stardialasse jõudsin ligi tund enne oma starti, stardikoridori sisenesin ca 20 minutit enne oma (teine grupp) starti ja 10 min enne esimese grupi starti. Meie ootasime siis lauspäikese käes staadioniukse taga kui esimesele grupile lähe anti. Kui nad staadionilt väljunud oli, lasti ka meid staadionialasse. Jälle ootamine, ärevus ja palavus. Tahaks juba juua. Seal seistes otsustasin, et ok, unusta kõik ajalised eesmärgid, kuumus oli ikka meeletu. Start ja minek. Alguses võtsin väga aeglaselt ja rahulikult. Kui nägin esimest veepunkti (2,5 kilomeetril) oli selline kergendus, sai juua. Edaspidi seisatasin kõigis 21 veepunktis ja jõin mõnuga. Kokku kulus neis vist ikka natuke aega, aga ma ei kahetse. See oli sellel päeva õige otsus. Sest vaatamata kuumale ilmale ja „huvitavale” rajaprofiilile oli see mu kõige parema enesetundega maraton. Mitte ühtegi hetke, mil oleks tundnud, et läks raskeks. Ei ühtki krampi, kõik tõusud jooksin ja rajal ei teinud mitte ühtegi kõnnipausi. Ma ei saanud haamrit! Lihtsalt super enesetunne, mida suuremaid kilomeetrinumbreid nägin seda paremaks läks jooksutunne. Kui varem arvasin, et staadionile tagasi tulles võib olla raske valida maratonidistants, siis staadionile esimest korda sisenedes valisin kindlalt maratonidistantsi ja olin rõõmus et see mõnus jooks veel läbi ei saa ning saan veel selle ca. 2 kilomeetrise lisahaagi teha.

Tagasi jooksu juurde. Jooks oli siis järsult üles, järsult alla, laugelt üles, laugelt alla jne …. Kõige raskema profiilige maraton minu senistest maratonidest. Igal tõusul kordasin, et igale tõsusule järgneb kord laskumine ja pärast tagasipööret on just see tõus laskumine, kuid ega tegelikult siis seal laskudes see laskumine ka mingi mõnu polnud. Jalad said laskudes parajalt vatti või õigemini asfaldipõrutust. Ma pean seda veel õppima, kuidas asfaldil järsult laskudes jalgu hoida, et see põrutus võimalikult väike oleks. Mõnel järsemal laskumisel (eriti distantsi lõpu poole) oli isegi väike hirm sees. Kiirus oli sees, jalg veidi pehme ja siis veel selle kiiruse pealt parem-vasakpöörded. Kui seal kukkunud oleks siis … Kuidagi eriti on meelde jäänud, et ühed järsemad tõusud olid täpselt tõeline maraton alguses, ehk siis 32-34 km kandis. Kõlab mõnusa väljakutsena? Seda see oli.

Toidupunktides pakuti seda, mida 100 aastat tagasi, ehk siis kohvi, teed, apelsini- ja sidrunitükikesi. Sellest valikut võtsin vaid apelsinitükke – neid olin varem maratonil proovinud. Spordijooki sai ka – see oli väga hea. Kaks kaasavõetud geeli läks ka teises pooles kütuseks sisse.

Niimoodi läbi eeslinnade joostes olid kohalikud inimesed tänavaääres ergutamas. Mõned neist olid kostümeeritud. Kõik rajaäärsed vabatahtlikud ning fotograafid olid ka kostümeeritud. Lisaks oli siis rajal ka suhteliselt palju kostümeeritud jooksjaid (toimus kostüümivõistlus). Selline hästi omamoodi fiilinguga maraton.

Nagu mainitud, siis 20 km ühes suunas ja siis 360 kraadine tagasipööre ja sama teed tagasi. Kiiremad tulid valstu, kui olin 15. kilomeetril, seejärel oli kuni tagasipöördeni vahva vaadata neid kiiremaid ja nende nägusid ning pärast tagasipööret siis aeglasemaid ja nende nägusid. Rajamärgistajad olid veidi hiljaks vist jäänud, igatahes alles siis kui ma läksin ja ka juba tagasi tulin seadsid nad minejate ja tulijate vahele linti üles. Aga lõikudel kus seda ei olnud (ja mõni neist oli väga kitsas) mahtusid kõik kuidagi loomulikult oma suunas jooksmas ja ei näinud ühtegi kokkupõrget või konflikti. Selline ülisõbralik jooksjaseltskond 🙂

Korraldus oli super. Mis näitas nende erilist hoolivust oli minu arvates see, et oli näha, et asfaldi augud olid värskelt üle asfalteeritud. Need kohad olid väikselt kuhjas, aga ikkagi tunduvalt parem kui ootamatud augud. Lisaks siis olid järsud tee üleminekud (kõnnitee ja autotee eri tasapinnad) ajutiselt sujuvaks üleminekuks asfalteeritud. Ehk siis kile all ja asfalteeritud kalle õige nurga all peal. Lisaks nii naeratavad vabatahtlikud ja väga sujuv korraldus Olümpiastaadioni stardi, finišialal.

Üks lahe asi oli veel (pärines taas 100 aasta tagusest ajast), pärast medali kaelasaamist pakuti ka vahuveini. Valisin alkoholivaba aga mega hea oli!

Numbreid ka. Aeg (täispikk maraton) 3:39:25. Täispika maratoni lõpetanud 905 naise seast 53 koht. Keskmine kiirus 5:12 min/km. Keskmine pulss 169 ja kokku kulus 2 097 kcal. Aeg kehvem kui Pariisis, kuid arvestades temperatuuri ja rajaprofiili erinevust siis olen täitsa rahul. Garmin näitas kokku tõusumeetreid 435 m ja laskumismeetreid 410 m.

Nüüd ootab ees viienädalane taastumis- ja puhkuskava ja siis juba uus ettevalmistus ning uued maratonid.