Autoriarhiiv: admin

Amsterdami maraton (20.10.2013) – minu 13. maraton

Amsterdami maraton oli täiesti plaaniväline. Tegelikult pidi pärast Berliini jooksupuhkus algama, aga kui augusti keskel tekkis võimalus Amsterdamis joosta, siis haarasin sellest ikka kinni.

Expo ja jooksu start/finiš oli kõik samas – Olümpiastaadionil ja selle lähistel. Põhimõtteliselt sai stardimaterjale kätte ka veel maratonihommikul, aga mina käisin expol ära juba reedel paar tundi pärast avamist. Ehk ka seetõttu oli seal suhteliselt vähe inimesi. Expo ise oli väike aga väga hästi sujuv. Näiteks Adidase või Nike müügiala seal polnudki, veidi väiksemad tegijad Mizuno, NB ja Saucony olid esindatud. Jooksusärk oli korralik ja täitsa jooksmiseks sobilik. Nii nagu Saksamaa maratonidega, oli ka Amsterdamis nii, et osalustasu ei sisaldanud jooksusärki. Selle pidi registreerudes juurde maksma.

Olen viimaste USA ja Berliini maratoni sujuva korraldusega vist veidi ära hellitatud. Kolm nädalat tagasi Berliinis oli 40 000 osalejat ja 30 minutit oli piisav, et stardikoridori jõuda, mis see Amsterdami ca. 7 000 osalejaga siis ära ei ole (ma ei teagi, kust ma selle 7 000 osalejate arvu võtin, nagu lõpuprotokollist näeb, siis sel aastal lõpetas maratonidistantis lausa 11 291 jooksjat)? Aga … seekord siis hoopis nii. Riided olid hoidu antud ja ca. 25 minutit enne starti tahtsin staadionile siseneda ja seal see siis oli – mitteliikuv ummik. Seisin ja seisin ja liikusin vaid tibusammul sissepääsu poole. Olin staadionist väljas kui start (09:30) anti ja staadionile pääsesin sisse alles ca. 7 minutit pärast starti. Kiire spurt üle väljaku ja sain vähemalt veidi eespool (mul oli sobivat värvi triibuke rinnanumbril) stardijoonele lähenevasse massi sulanduda. Aga no jah ca. 9 minutit oli selleks ajaks juba möödunud, kui lõpuks üle stardijoone sain. Kella sain käima ca. 200 m hiljem (otsis liiga kaua gps-i). Ma võtin seda starti jõudmist liiga kergelt aga eks selline „maapeale tulev start” oligi vajalik. Minu viga ja teen sellest omad järelduse.

Kui jooksma sain oli rajal kitsas. Ikka väga. Isegi kitsam kui Berliinis. Vondelpargist läbijooks, Rijksmuseumi alt läbijooks, kenad tänavad, ilusad majad, alleed kollaste puude ning lendlevate sügislehtedega – väga ilus sügisjooks. Amsterdam on täitsa kena linn. Ca. 13 km kandis hakks jooks piki Amsteli jõge linnast välja, kokku ca. 6 km, siis üle silla ja teiselt poolt kallast tagasi linna. Väga-väga ilus lõik rajal. Ilm oli super (isegi liigagi palav +16 kraadi) ja seal jõeääres joostes näitas end veidi ka päike. Üldiselt oli ülejäänud jooks ikka pilves ja vihma ei tulnud. Rada ise oli märg (eelmine õhtu oli tugevalt sadanud). Aga see lõik linnast väljas oli väga ilus ja lahe. Jõepeal sõitsid laevad, kust lasti kõlaritest muusikat (peamiselt hollandikeelsed schlaagrid – muusikavalik oleks võinud ikka parem olla), aerutajad tegid trenni, aedikud ponidega, lehmad ja heinamaad.

Kuni poolmaratonini oli super enesetunne, hea jooksurütm ja mõnus-mõnus jooks. Pärast poolmaratoni oli ka veel ok, aga kusagil seal 25 km kandis hakkas meeletu janu ja muudkui tagus peas – juua, juua, juua. Viimane veepunkt oli olnud 20. km juures, keha nõudis vett, aga vett polnud. Silme ees hakkas veidi udutama, nõrkus tuli peale ja peas muudkui tagus – vett, vett, vett. Ja siis lõpuks 26. ja 27. km vahel see siis oli – veepunkt. Jäin lihtsalt täiesti seisma, jõin kaks suurt topsi vett aga sellest polnud enam kasu, see 1-1,5 km lõik veepuuduses oli jätnud jälje. Ei tekkinud see hea jooksutunne enam tagasi. Kõik – minu jooks oli selleks korraks joostud.

Ca. 29 km peal võtsin teadlikult tempo maha ja otsustasin lõpuni sörkida. Amsterdam oli niigi täiesti plaaniväline maraton, selle aasta viimane ja kui seda head jooksutunnet enam pole, siis lihtsalt pole mõtet hambad ristis lõpuni pingutada. See pole mu viimane maraton – neid tuleb veel. Seega seekord siis nii – nautisin sörkides täiega seda maratoni lõpumelu. Lõpu 12-10 km oli rajaääres väga palju kaasaelajaid, väga lahe melu. Ilusad sügisesed linnavaated, millised „huvitavad” jooksusammud, rajaääres venitavad krampides jooksjad, üks pikali maas pilditu jooksja (kes oli juba fooliumkilesse pakitud ja ootas arsti), taas Rijksmuseum, ilus sügisene Vondelpark ja veidi tänavaid ning Olümpistaadion. Staadionil tegin ikka väikse spurdi ka 🙂

Pärast finišit sai kaela veel medali ja ümber kile. Staadionilt väljas sai vett, spordijooki, apelsini ja banaani.

Kui õhtul ametlikke tulemusi vaatama hakkasin läks alles huvitavaks. Minu nime polnudki. No tore-tore. Kirjutasin neile, et ma ikka kindlasti ületasin stardi- ja finišijoone ning läbisin kõik 42,195 km ning nii palju kui jõudsin naeratsin ikka fotograafidele ka ning fotod võivad mu rajal olekut tõestada. Sinna pidi panema ka arvatava lõpuaja, kuna kella sain käima ca. 200 m hiljem, siis ümardasin Garmini salvestatud aja (3:43:17) veidi suuremaks ja saatsin neile 3:44:00. Täna sain vastuse, et minu lõpuaega ega mõningaid vaheaegu pole kirjas. Usuvad mind ja panid mu ametlikuks lõpuajaks 3:44:00, ülejäänud vaheajad, mis kodulehel kirjas on mingid aiateibad. Kuna polnud mingi eriline aeg, siis mulle sobis, las olla. Kui oleks isikliku rekordi jooks olnud siis oleks küll pahane olnud. Kuigi ma kiipi expol kontrollisin, siis nüüd meenutades näitas see mu nime ekraanil vist alles mingi kolmanda-neljanda viibutuse peale. Seega võis see juba siis olle veidi vigane.

Vat sellised lood siis Amsterdamist. Nüüd luban endale ühe mõnusa jooksupuhkuse ning siis juba uus ettevalmistus ja uued jooksud.

Mõned numbrid veel: kalorikulu 2 179 kcal ja 167 bpm.

Berliini maraton (29.09.2013) – minu 12. maraton

Lisa kommentaar

Berliini jõudsime reede pärastlõunal. Sel korral ei ööbinud me mitte hotellis, vaid rentisime külaliskorteri. Asukoht väga super – vaid ca. 10 minutit stardi/finišialast. Expole Tempelhofi lennujaama läksime ka reede õhtul. Expo oli suur, aga veidi kaootiline. Liikumis suunad olid väga segased. Numbrite kättesaamine oli kõige lõpus. Seal oli tõeline ummik. Kõik trügisid. Niimoodi 20-30 minutit seal umbses massis seista – mul võttis juba pildi veidi virvendama. Aia avast lasti numbrite printimise alasse. Kogu aeg võrdlesin mõttes Pariisi maratoni korraldusega. Sel oli kilomeetri(te) pikkune järjekord ja inimesed seisidki ilma trügimata sellises järjekorras (järjekord oli väljas, oli õhku, oli ruumi). Kus oli kuulus Saksa kord? Numbrid trükiti ja kiip anti jalatsi peale kinnitatav (mille pidi pärast kindlasti tagastama). Finišeerija särk oli puuvillane ehk spordiks mitte kõlblik. Adidase alast sai osta ka maratonilogoga korraliku spordisärgi. Iga jooksja sai ka käepaela, mida ei tohtinud kogu nädalavahetuse jooksul eemaldada.

Maratonipäeva äratus oli kell 7:00. Müsli jogurtiga ja väike võileib. 7:45 väljusime korterist ja mees tuli mind maratoniala väravani saatma. Külm oli – hommikul 4 kraadi. Päeva peale lubas 13-16 kraadi ja päiksest. Ehk lühikeste käiste ilma. Eestist olin kohvrisse kaasa pannud ühe paari vanu spordipükse ja kampsuni (mis pidin niikuinii ära viskama). Seega sain neid peal hoida kuni stardini. Täitsa soe oli. Maratoniala peaväravast sai vabalt sisse. Edasi liikusin oma F koridori poole. Ja mingi hetk oli taaskord aed, kust lasti läbi vaid ühekaupa ja selle ees peaaegu mitteliikuv ummik. Olin seal seisnud ca. 10 minutit kui ca. 15 minutiti enne starti käis läbi selle massi rõõmuhüüatus ja väravad avati ning kogu mass lasti sisse. Enam põhjalikku numbri ja käepaela kontrolli ei toimunud. Stardikoridori sisenesin ca. 8 min enne starti (08:45). Esimesed lasti minema ja siis liikusime vaikselt stardijoone poole. Stardijoone ületasin 08:58 ehk korralik 13 minutit ootust. Stardi tasutaks lasti Kariibi mere Piraatide tunnusmuusikat. See tekitas ikka hea motsiooni.

Start ja mõnus Siegessäule poole jooks. Võtsin vaikselt, isegi vägagi. Kolm esimest kilomeetrit oli pulss alla aeroobse läve – nerisn omaette, et teen soojendusjooksu. Aga jooksutunne oli mõnus. Vaikselt keris ka tempo veidi kiiremaks. Viienda kilomeetriposti järel sain rajaäärest ainult mulle suunatud ergutst kuulda. See tekitas sellise laheda emotsiooni. Rajal oli kitsas, ikka väga kitsas. Pidevalt jäin mingite jooksjate taha kinni, võtsin paariks sammuks tempo maha. Siis väike ava, lipsasin välja kiirendasin kuni jälle sellisesse troppi sattusin, kus kiirus tuli jälle alla võtta. Selline pidev aeglustamine, kiirendamine ja slaalomijooks minu esimene 30 km oligi. Oli see nüüd hea (pidevad aeglustamised hoidsid keskmise puldis madala) või halb (lihas sai paraja lisakoormuse niimoodi kiirendades-aeglustades)? Proovisin jooksu paremas, vasakus rajaservas, keskel. No kogu aeg kitsas.

Aga seda pean ütlema – sakslased on parimad maratoniraja äärsed kaasaelajad. Siiani oli parim emotsioon Frankfurdist, aga Berliini võib täpselt sinna samasse klassi panna.

Ca. 30 km pealt hakkas võitlus reiekrampidega. No lishtsalt kiskus krampi – reie pealsed, välisküljes ja siseküljes olevad lihased. Vaikselt kogunes ja mingi hetk oli ikka väga valus. Siis avastain, et kui teen igas veepunktis (neid oli ca. 2,5-3 km tagant) väikse seisaku, tõmbus pinge taas tagasi ja vedas täitsa normaalselt järgmisse veepunkti välja. Kusagil seal 37. km kandis jäi üks punkt vahele (ei märganud) ja seetõttu olid järgnevad 38. ja 39. kilomeeter ikka päris valusad. Õnneks sellist krampi ei löönud, et täitsa seisma oleks pidanud jääma. Pärast 40. km veepunkti oli taas talutav, vaikselt hakkas pinge taas kogunema. Aga lõpp oli lähedal. Viimased käänakud ja siis juba paistis – Brandenburgi väravad. Lahe, igal maratonil on mingi üks pilt, mis seda maratoni meenutama jääb ja Berliini maratoni puhul on see vaieldamatult see. Lõpusirge oli päris pikk. Nii palju kui võimalik nautisin seda imelist Brandenburgi väravate vaadet. Tahaks nagu kiirendada, võhma oleks, energiat oleks aga jalad keeldusid koostööst. Aga tublilt pidasid lõpuni vastu. Hullud on need reiekrambid. Pärast finišit tõttas mu juurde meditsiinitöötaja ja küsis kas kõik on korras. Jah on küll, aga kas tõesti need reiekrambid paistsid nii mu jooksusammus välja?

Kaela sai medali ja ümber kile. Mitu topsi vett ja teed. Värava taga ootas juba mees koos sooja jakiga. Kiibi olin täiesti unustanud, mees tuletas meelde. Pidin veel finišialasse tagasi minema. Väike jalutuskäik, soe dušš ja tegin midagi sellist, mida varem pärast maratoni teinud pole – läksin otse magama ja uni oli magus. Varem olen tavaliselt olnud täielik energiapomm, aga seekord siis nii 🙂

Kokkuvõtvalt, tegelikult on Berliini maraton ikka väga hea korraldusega. Rada on kiire – tõesti mitte ühtegi tõusu ega laskumist. Kaasaelamine väga hea, rajaäärseid bände ja trummipõristajaid palju. Toitlustuspunktides väga hea korraldus. Ja eks maailmarekord annab ka oma sära kogu üritusele.

Aeg 3:35:33, keskmine pulss 162 bpm, kalorikulu 2117 kcal, keskmine kilomeetriaeg 5:07 min/km.

Aeg üllatas mind ennastki. Arvasin, et minu praegune vorm võimaldab ehk joosta aega 3:45:00 (selle võtsin seekord ka oma ajaliseks eesmärgiks). See aasta on olnud raske. Eriti periood pärast eelmisi maratone, millest taastumiseks läks ca. 2 kuud. Seega sai ka esialgne Berliini maratoni kava ära visatud ja uus, veidi kergem kokku pandud. Ja korralik ettevalmistusperiood taandus vaid 1,5 kuule. Maksimumkiirus kontrolljooksudel Tallinnas (10 km) ja Pirita Sügisjooksul (6 km) jäidki tagasihoidlikuks, sinna 4:45 min/km kanti. Aga iga maratoniaja peab panema omasse konteksti ja omas kontekstis olen Berliini maratoni ajaga väga rahul. Sain hea positiivse emotsiooni.

Expol olid müügil ka tänumedalid. Sain reede õhtul veel tolle päeva viimase, kusagilt leti alt otisti ikka välja. Minu arvates üli lahe meene. Kingitud sai see loomulikult minu kõige suuremale toetajale ja minu veidi hullu hobi aktsepteerijale 🙂

Your entry has been accepted ….

Lisa kommentaar

Leidsin just postkastist e-kirja, mida ma nii-nii-nii väga oodanud olen. Varajane kink minu esimeseks kolmega algavaks kahekohaliseks sünnipäevaks ja milline ilus juubelikink ühele tõelisele maratonisõbrale 🙂

Dear, …. Your entry has been accepted ….

Seda stardikohta ei ole lihtne saada, aga ka mitte võimatu, lihtsalt see võtab veidi aega ja kannatust. Tuleb joosta täis ajanorm (minu vanuseklassis on see 3:35:00, teistes naiste vanuseklassides on veidi leebemad normid). Mida rohkem normi ületad, seda parem on võimalus end esimesena kirja saada, mida vähem seda rohkem närveldamist. Kuna ma jooksin normi täis (normiületust 5 minutit ja 10 sekundit) juba novembris 2012, siis oli mul päris pikk ootamine, sest 2014 aasta registreerumine avati alles selle aasta septembris. Ja kuigi 2013 aasta alguses tundus, et 5 minutit ja 10 sekundit on täitsa piisav stardikoha saamiseks (sest varasemad aastad saadi koht isegi normiajaga), siis see, mis juhtus aprillis 2013 tekitas meeletu huvi 2014 stardikohtade vastu. Sel korral avati registreerumine esmaspäeval 09.09.2013 kell 17:00 siinse aja järgi, mil said end kirja panna kõik, kes olid norme täitnud 20 või enama minutiga. Kolmapäeval kell 17:00 avati registreerumine neile, kes olid jooksnud 10 või enam minutit parema aja. Kõik need neli päeva käisin pidevalt kodulehelt kontrollimas, kas veel vabu kohti on. Ja siis reedel kell 17:00 avati registreerumine neile, kel oli 5 või enam minutit parem aeg. Ehk ka minu võimalus. Valmistusin täpselt ja sain paari minutiga oma avalduse esitatud. Sain ID numbri aga see ei tähendanud veel midagi. Korraldajad kontrollisid veel andmeid ja pidid siis kinnitava e-maili tagasi saatma. Reede õhtust saati oli selline ootusärevus, mida polnud juba ammu kogenud. Muudkui kontrollisin e-maile ja kodulehel olevat stardinimekirja. Ja lõpuks pühapäeval, kui Tartust (Rattamaratonilt) tagasi jõudin leidsin siis selle kirja postkastist 🙂

Aga see on vaid koht stardis … kui kõik läheb plaanipäraselt, siis 21. aprill 2014 olen ma seal … ja jooksen oma neljatestkümnenda maratoni – väga erilise maratoni.

Seattle Rock`n Roll maraton (22.06.2013) – minu 11. maraton

Lisa kommentaar

Minu üheteistkümnes maraton oli siis vaid kuus päeva hiljem kui kümnes – veidi hull mõte, aga sai teoks tehtud. Pärast San Franciscot oli plaan põhjapoole sõita ja mingi hetke talvel plaane tehes avastasin, et just sel nädalavahetusel toimub Seattle Rock`n Roll maraton. Mõtlesin pikalt, maratonide vahe oleks ju vaid kuus päeva. Variant oli osaleda ka poolmaratonil aga pärast pikka kõhklemist jäi peale ikkagi maraton – mis siis ikka teen ära.

Päev pärast SF olid jalad päris kanged, külmageelid ja venitamised ning teisipäeval hotellis lindil joostes oli taas normaalne jooksusamm ja hea tunne. Kolmapäev läks kurk valusaks, neljapäev ja reede tarbisin külmetusrohte ja pea paki kurgutablette, vaikselt lootsin, et nohu ei tuleks, see oleks kõige hullem olnud. Kurk oli valus, kuid hullemaks ei läinud. Neljapäevl jõudsime Seattlei lähedale ja terve päeva kallas vihma, siis oli küll emotsioon, et kas selline see Seattle ongi (olin ju kuulnud küll, et Seattleis on 365 päeva aastas Vihmafestival) ja sellise vihmaga peaks siis maratoni jooksma või? Õnneks reedel oli juba ilusam ja soojem ja laupäev täitsa super (liigagi soe, päeikseline, +23 kraadine) suveilm, järgnevad päevad lubas taas vihma. Niiet ilmaga sel korral vedas väga.

Expole jõudsime reedel. Umbes sama suur kui San Franciscos. Sama kiibisüsteem, number ja korralik jooksusärk (mis oli nii maratoni kui poolmaratoni jooksjatel sama). Kõiksugu paberreklaame ja pahna kogunes ka kotti. Suur melu ja lärm.

Sel korral võtsime hotelli stardi-finisipaiga lähedale, mis oli siis Seattlei ühe tuntuma sümboli Space Needle juures. Super valik, hommikul starti ca. 500 m, pärast finišist hotelli pesema ca. 200 m. Lisaks ei pidanud siis meest hommikul üles äratama ja ta sai rahulikult magama jääda. Hotelli boonuseks oli suht soodne parkimine (sest muidu oli parkimine ikka päris kallis) ja ilus katuseterrass, kust oli imeilus vaade Seattlei siluetile. Enne magamaminekut veel pilk tuledes Seattlei siluetile ja võiski magama minna.

Äratuskell oli sel korral siis 5:40. Hommikusöögiks taas müslibatoon, banaan, rosinda ja vesi. 6:15 väljusin hotellist, liftis tuli peale veel jooksjaid (seega see hotell oli jooksjate seas ikka väga pop). Hotellist väljudes oli juba päikseline ja mõnusalt soe. Soojenduseks oli sel korral ostetud ca. 10 dollariline dressipluus, mille starti maha jätsin. Stardialas käis mõnus melu, oli ju ühine start nii maratoni kui poolmaratoni distantsile. Stardikoridore oli 35 tk. Mul oli number viiendas koridoris, aga tegelikult ega keegi ei kontrollinud ja meie kordoris oli ka numbreid, mis algasid kolmekümmne viie tuhandega.

Stardi eel siis taas USA hümn. Väike ootus ja start kell 7:00. Järgnevad grupid said lähte minutiliste intrevallidega.

Seattle on samuti künklik (mitte nii palju kui SF), aga maratonirada oli tunduvalt kergem. Järske tõuse-laskumisi osati vältida, kasutati ka tunneleid ja raja teine pool oli väga palju ka hoopis kiirteel (mis tollel päeval oli siis mingis osas suletud). Vaid üksikud märgatavad tõusud-laskumised. Suhteliselt tasase profiiliga jooks. Alguse paar kilomeetrit olid tasaselt piki viiendat avenüüd, kui paremale vaatasid oli näha langust, kui vasakule siis tõusu – aga maratonirada oli ilusti ühes tasapinnas. Ja kusagil seal esimese kilomeetri lõpus oli siis selge – jalad polnud ikka taastunud, suht pakud, kuigi kerged nädalasisesed jooksud olid juba jooksu moodi. Kurb tõdemus, aga mis siis ikka 41 kilomeetrit oli ju veel ees. Distsipliin ongi ju see kui sa teed seda mis sa pead tegema täpselt siis kui sa pead tegema ja sa teed selle ära hoolimata sellest kas see sulle seekord meeldib või ei meeldi. Ja nii ma jooksin ikka edasi ja edasi. Ehk see maraton tuli täielikult distsipliini pealt.

Kusagil seitsmenda kilomeetri kandis läks meie tee poolmaratoni jooksjatega lahku. Meie rada kulges ilusast eramajade rajoonist mööda Sewardi parki ja tagasi (paari miiline haagike). See oli väga ilus rajaosa, eriti roheline park ning palju varjulisi kohti, sest päike kippus juba liiga tegema. Eramajade piirkonnas oli rajaääres väga palju tüdrukute kisakoore – kostümeeritud, hõiskasid lauseid ja vehkisid värviliste käelintidega (ma ei oska paremat sõna nende kohta öelda, no sellised, mida ikka USA koolifilmides näeb). Nagu hiljem selgus, siis oli tegu keskkooli kisakooride võistlusega. 12,5 miili peal saime kokku taas poolmaratoni jooksjatega. Mis oli lahe, oli see, et kuni lõpuni oli meie rada eraldatud. Enamus ajast lindiga, aga lõpus kiirteel joostes betoontõkkega. See oli super, sest kuna maratonijooksjad tegid lispõikeid, siis näiteks lõpus olid minu kõrval hoopis käivad poolmaratoni läbijad ja nende seas manöövedada oleks olnud küll piin. Aga maratonirajal oli vabalt ruumi.

12-13 miil oli rajaääres väga tihedalt täis hulk inimeste mälestuspilte ja USA suuri lippe. See oli liikumise Wear Blue: Run to Remember miil, ehk liikumine, mis siis kord aastas Seattli maratonil mälestab hukkunud USA sõdureid. Selle liikumise poolt oli maratonirajal ka paar jooksjat, kes jooksid suure USA lipuga.

Kusagil seal poolmaratoni kandis oli mul krambiprobleeme, jalad ei kuulanud üldse sõna. Kuidagi sain sellest raskest lõigust üle ja hakkas taas normaalne samm tulema. Seejärel jälle väike kõrvalhaak ja tõusime (ainus meeldejääv tõus rajal) sillale. Terve üks lai-lai kiirtee sild oli meie päralt. Sild oli väga kummaline, sest kui tavaliselt on sillad ikka kaarjad, siis seal oli sild lohkjas. Alguses langus, siis tasapinnas ja siis tõus. Kokku silla pikkus oli ca. 2 km. Ja see oli julm, ei ühki päikesevarju, ainult veepind ja päike ning puhas betoonpind (mis oli jalgadele päris valus). Silla lõpuosa läks just päikese, kuumuse ja tõusu tõttu päris raskeks. Aga seejärel oli ca. 700 m pikkune tunnel. Super mõnus – päikesevari. Seejärel veel paar lühemat sillaalust, tunnelit ja ca. 18 miili kandis oli tagasipööre. Ja nii kõik see tee tagasi. Tunnelist väljudes, sillale minnes avanes päris lahe siluett, otsisin silmadega Space Needelit (seal on ju finiš) aga ei ühtki pilvelõhkujat, paistsid vaid üksikud tipud mäe tagant. Siis käis peast läbi mõte, kas tõesti tuleb üle selle mäe joosta? Sillal oli taas jubedalt kuum. Silla lõpus ühinesime poolmaratoni jooksjatega. Ja milline kergendus, ei mingit üle mäe jooksu, vaid taas päris pikk tunnel. Edasine jooks oli enamus jaost kiirteel. Ainuke ebameeldivus oli kiirtee kalded kurvides. Joostes olid need vägagi tunda. Päris kenad vaated linnale – pilvelõhkujatele, suurtele staadionidele, rannapiirkonnale jne. Aga Space Needlet mu silmad ei tabanud. 40. kilomeetri järel sisenesime taas tunnelisse ja see oli ikka päris pikk. Väljudes otsisin taas Space Needelet, lõpp oli ju nii lähedal vähemalt kella järgi, see peaks ju paistma, aga ei – ei paistnud kusagilt. Väike hämming, aga pärast üht pööret oli külgvaates olemas (ehk kui midagi otsid, vaata ikka tagasi ka), veel üks kurv ja siis päris pikk-pikk lõpusirge (veidi ülesmäge). Kuigi aeg oli kehv, siis tõstsin lõpetades ikka käed üles – väike eneseületus minu enda jaoks, teine maraton kuue päeva sees ja jalad pidasid vastu.

Kaela sai päris raske medali. Vett läks terve pudel. Toidunänni jagati finišis suht vähe, vaid banaan ja taastav batoon olid kaasavõtmist väärt. Niimoodi kiirsammul tõttasin hotelli, ca. 20 minutit pärast finišit olin juba pestud ja tassisin kohvreid lifti poole.

Panen siia ka rajaprofiili. Kuigi seda lõpus olevat järsku tõusu ma ei mäleta (kas Garmin ajab jama või on endal väiksed mäluaugud, ikkagi maratoni lõpuosa – väsimus, kuumus jne ja ju ei pannud seda “väikest küngast” enam tähelegi)

Kokkuvõtvalt väga lahe maraton. Super hea korraldusega taaskord. Kuna tegu oli Rock` n Roll seeriasse kuuluva maratoniga siis võib öelda küll, et bände/muusikalisi esinejaid oli pea iga miili taga. Lisaks siis kisakoorid jne. Ergutust oli päris palju. Enamik bände olid head, aga koht, kus hästi veidi norida võiks oli see, et nii mitmeski punktis lauldi mingiedi aeglaseid ballaade, see nüüd küll väga ergutav ei olnud. Vee ja elektrolüüdi punktid oli väga tihedalt, lisaks kaks geelipunkti. Mingit muud toitu punktides ei pakutud. Rahvast jätkus rajaäärde ka, eriti lõpus ja finišisirge oli ikka väga mõnusa ergutuslärmiga. Finišialale oli püstitatud ka suur lava, pärast toimus kontsert. Mis veel Rock`n Roll maratoni korraldusest silma hakkas, siis pakuti nn. VIP pileteid. Üks puudutas enne ja pärast paremat teenindust, teine pilet parkimist jne. Lisaks on neil populaarsed lisamedalid, ehk kui jooksed need selle piirkonna kaks või kolm maratoni, saad selle ilusa lisamedali jne.

Lõpuaeg 4:05:24. Kalorikulu 1918 kcal, keskmine pulss 162 bpm, kiirus 5:48 min/km. Tõusumeetreid 549 m ja laskumismeetreid 508 m.

Maratoni lõpetas 2 361 ( minu koht 671) jooksjat, naisi lõpetas 1 032 (koht 193). Kui neid numbreid võrrelda, siis on näha, et naisi oli võrreldes meestega rajal ikka väga palju, napilt alla poole. Et saada aimu rahvamassist rajal, siis poolmaratoni lõpetas 12 439 jooksjat.

San Francisco maraton (16.06.2013) – minu 10. maraton

Lisa kommentaar

Miks San Francisco? Kuna USA lääneranniku kesk- ja põhjaosa oli meil veel läbi seiklemata, siis planeerisimegi väikese kahe ja poolenädalase autoretke, kuhu sai siis algatuseks lisatud ka maraton. No, et puhkus ikka sportlik oleks 🙂 Mulle meeldivad väljakutsega rasked maratonid ja San Francisco maraton on raske. Seda põnevam ja huvitavam see tundus. Reaalsus oli hullem kui oskasin interneti rajaprofiili vaadates oodata.

Expo oli keskpärane. Silma hakkasid väga huvitavad brändid, mida Euroopa maratonidel ei kohta. Sai vaid väikese koti (mida järgmisel päeval sai kasutada hoiukotina), t-särgi (mis oli korralik poolpikkade käistega jooksusärk) ja numbri (mille küljes oli ka jalanõukiip). Ei mingieid üleliigseid paberreklaame ja muud paberjama, mis tavaliselt ikka ekspodel koguneb.

Maratonipäeva äratus oli kell 3:00 (jah täpselt 3:00!). Täis päiksekreemitus ja jooksuriided selga. Hommikusööki sõin autos (müslibatoonid, banaan ja rosinad). Vett ja natuke kohvi kah. Kartsin veidi ummikuid, sest varasemad päevad olime neid päris palju kogeda saanud. Aga hirm oli asjata, pühapäeva hommikul kell 3:40-4:10 oli küll peaaegu tühjus. Seega jõudsin stardialasse veidi vara ja ootasin mõnusalt veel pool tundi soojas autos. Kell 4:40, lasin mehe minema ja ta sai tagasi hotelli magama minna. Eelmisel päeval ostsin H&M-st ühe 10 dollarilise ülisuure-ülisooja-üliinetut värvi kampsuni. See oli super ost, sest hommikul oli ikka päris jahe ja sain seda seljas hoida kuni stardini, mil selle ära viskasin. Stardialasse pääses sisse läbi päris põhjaliku turvakontrolli. Kott hoidu ja natuke soojategemist ja sisenesin juba oma stardikoridori. Seal oodates võis pead paremale pöörates imetleda tuledes Bay Bridge. Üks teema veel – tuul. Kaks varasemat päeva olime SF kesklinna sattunud õhtupoolikul ja siis oli meeletult külm ja läbilõikav tuul. Mõlgutasin juba mõtteid, et peaks maratoni bufiga jooksma, aga varahommikul oli pea et tuulevaikus. Etteruttavalt pean lisama, et lõuna paiku oli juba taas tuult tunda ja õhtuks keris taas külma tuule üles.

Start oli siis 5:30 (minul 5:32). Ehk siis pimedas – täitsa omamoodi maratonistardi kogemus. Enne starti laulis SF poistekoor USA hümni (no väga ei nori, aga kusagilt sealt poole pealt oli juba täitsa kuulatav, alguses oli ikka liiga palju mööda noote) ja veel mingit SF teemalist laulu. Tegelikult oli see ikka päris armas. Leinaseisak Bostoni mälestuseks, väike patriootlik kõne ka (tänud sõduritele, tuletõrjujatele jne…). Ja siis oligi start.

Starti oodates lasti startide taustaks ning näidati suurel ekraanil Macklemore Can`t Hold Us. Ma pole eriline räpifänn, aga täitsa lõpp, see lugu jäi kummitama … päris pikaka ajaks.

Esimesed paar kilomeetrit olid suhteliselt tasased (tegelikult nagu lõpuks selgus, olid need ka ainsad tasase maa kilomeetrid). Nende jooksul läks juba ka valgeks. Paar olulist vaatamisväärsust (Pier 39 ja Fishermans Wharf) olid väga hästi näha. Järgnevalt avanes juba super vaade San Francisco ühele tuntumale sümbolile Golden Gate Bridgele. Lihtsalt super ja päike tuli ka juba selleks ajaks välja. Täies hiilguses, ei mingit udu. Meeletult ilus ja meeldejääv vaade. Inimesi rajaääres oli suhteliselt vähe (no kell oli ju ka liiga varajane), natuke turiste erinevate lippudega ikka oli. Ning kodutud ka 🙂 Just täpselt kodutud ergutasid sind rajaääres.

Ja siis näitas SF rada oma tõelist palet. Terve kaheksas kilomeeter oli julmalt üles, ikka meeletut tõusu ja sellele otsa veel tõus Golden Gate Bridgele (mööda silda oli siis ca 2,5 km ühes suunas ja tagasipööre ja 2,5 km tagasi ka). Kusagil seal 10 km kandis oli täitsa lõpp tunne. Aga vaated korvasid selle tunde täiega.

Pärast sillajooksu oli natuke seiklemist pargiservas (mis olid ikka üles-alla) ja natuke tänavatel ka (ikka üles-alla) ning siis sisenesimegi Golden Gate Parki. See on mõnusalt suur-suur roheala, kus tiirutasime kokku vist ca. 13-15 km. Tegelikult oli ikka päris lahe seal pargis, sest seal oli juba ka ergutusbände (ju tänavatel ei saanud neid panna, sest oli ju ikkagi pühapäeva varajane hommik ja inimesed magasid) ja vahvaid vaateid. Mingi noorte seitskond, kes maalis inspireerivadi ergutussilte. Ergutavad teise poolmaratoni stardi ootajad ning esimese poolmaratoni lõpetajad (no nemad eriti ei ergutanud). Väga ilus loodus ja linnulaul. Kusagil seal pargist väljumise eel ühe tõusu peal hüüdis üks rajaäärne naine, et tegu on viimase tõusuga. See oli nii inspireeriv, ainult, et ta jättis mainimata, et see oli selle pargi viimane tõus, edasi tänavatel tõusud ja laskumised jätkusid. Ikka üles-alla. Pargis joostes oli õnneks päike pilve taga, aga kui pargist väljusin oli juba ka päike taas tagasi ja see oli hullult kuum.

Viimased 10-12 km oli tänavatel ja ümbruse mõttes suhteliselt igavad. Enne lõppu lausa tööstuspiirkond. Silma hakkasid mitmed isetehtud toitlustuspunktid, kus pakuti puuvilju ja vett kõigile jooksjatele. Veepunkte oli täiesti piisavalt ja rajal oli kokku ka kaks geelipunkti. Lõpupoole oli rajaääres ühe rohkem egutavaid inimesi ja muusikalisi punkte. Mis lõpukilomeetritel häiris oli fotograafide rohkus. No ei jaksa ikka väsinult naeratada, kui seitsme nurga taga on fotograaf ja nurkade vahelisel sirgel veel mõni.

Finisis sai kaela imeilusa medali. Ja finisialas edasi liikudes topiti igast suunast igasugu toitu, kuid ei mingit kilekotti. Kuna plastikkilekotide müük on California osariigi mitmetes linnades keelatud, siis tundub, et see plastikkilekotifoobia on neil külge hakanud ka mujal. Vahetasin riided ja einestasin ning siis oligi juba aeg ning mees tuli mulle järele.

SF on künklik, väga künklik, ikka väga-väga künklik, võiks lisada, et väga-väga-väga künklik. Aga igati lahe väljakutse ja mõnus maraton ning millised super vaated (eriti esimeses pooles). Vat need vaated jäävad küll meelde ning alguse inimtühi ja vaikne linn – ainult jooksjad ja jooksujalanõude sahin asfaldil.

Aeg 3:58:42. Kalorikulu 1891 kcal, keskmine pulss 165 bpm, keskmine kiirus 5:35 min/km.

Maratoni lõpetas 5 822 (minu koht 1579) jooksjat, naisi lõpetas 1 918 (koht 283). Et saada aimu rahvamassist rajal, siis esimese poolmaratoni lõpetas 5 999 jooksjat ja teise poolmaratoni 3 122 jooksjat. Sel korral oli jooksuürituse raames kavas ka Worth The Hurt, kus start anti kell 00:00 öösel ja joosti kaks maratoni järjest. Selle lõpetas vaid 17 jooksjat.

Sportlik laupäev – Helsinki City Run

Lisa kommentaar

Tegu siis Soome suurima poolmaratoniga, sel aastal oli stardinimekirjas ca. 17 500 osalejat ja lõpetajaid ca. 13 700.

Hommikul laevaga Helsingisse, kesklinnas väike pastatank (kell 11:30), seejärel paar kilomeetrit mõnusat jalutamist Olümpiastaadioni juurde. Kelle 13:00-ni sai Töölön spordihallis stardimaterjale kätte, osalustasu (39 EUR) sisaldas ka korralikku jooksusärki.

Foto päritolu:
www.facebook.com/pages/Helsinki-City-Run

Seejärel ca. 2 h stardiootust, sest start anti alles 15:00. Mõttetult palju vaba aega, aga vähemalt oli super kevadilm. Ülejäänud stardi-finišiala oli kõik Olümpiastaadioni vahetus ümbruses. Stardieelne riietusruum oli üli kitsas ja väike. Pakihoid tundus eriti kahtlane. Pane kott lihtsalt tribüüni toolile ja pärast saad selle sealt kätte. Ei mingit numbri pealekirjutamist või põhjalikumat valvet. Toppisin mobiili, raha, pangakaardid, ID-kaardi ja laevapileti tagataskusse. Ok, peab seda Soome süsteemi usaldama, kui pärast kotti ei leia, siis väike taastav jooks kesklinna ja tuleb uued riided osta 🙂 Ühesõnaga väga suure kõhklusega jätsin oma koti sinna pingile. Soojendusjooks ja starti.

Helsinki City Run rada on suhteliselt kitsas ja need inimest mahtusid rajale ära vaid tänu 10 minutilistele stardiintervallidele, viimane grupp sai stardi lausa 16:05. Rada ise oli mõnusalt üles-alla-üles-alla. Panen siia rajaprofiili ka. Mul endal ei õnnestunudki varem rajaprofiili netist leida, seega kui keegi plaanib seda jooksu kunagi kavva võtta ja otsib rajaprofiili, siis palun siin see on:

Rada iseenesest väga mõnus: erinevad järvekesed, päris palju pealtvaatajaid ja ergutajaid, vahepeal läks rada lausa mingisse metstukka/parki, siis oli rajaääres näha ka aialapikesi ja lõpuks mööduti ka ühest hobukoplist. Jooks oli nii asfaldil, kivisel kruusateel, metsateel. Metsavahel nägi lund ka veel. Kitsas oli, seda võiks veelkord toonitada.

Enda jooksu poole pealt niipalju, et kusagil seal 2-3 km kandis sain aru, et kolme ja poole tunni möödumine söömisest oli liiga vähe, ehk siis lõhe ja penne lõid kõhus tantsu. Need esimesed kevadjooksud on alati nii kahtlased. Oli küll ilus kevadilm, aga tuul oli mõnel lõigul nii tugev. Seetõttu otsustasin jooksma minna pikkade käistega jooksupluusiga, kuid oleks pidanud panema vist ikka lühikesed käised. Palav oli. Ja mingi meeletu laistkus oli peal. Mõtlesin, et tiksum 13. km-ni ja siis viimased 8 km pingutan. Kui 13. km silti nägin siis mõtlesin, ahh tiksun veel 4 km, siis viimased pingutan. Ja kui 17. km posti nägin siis, ahh las olla, viimased kaks pingutan. Ja lõpuks, ahh las olla. Just täpselt selline ahh las olla mu jooks oligi. Ehk mingi meeletu laiskus, laiskus, laiskus ja viilimistuju oli peal. Eks ma pean peeglisse vaatama ja … selle ahh las olla tujuga tuleb midagi ette võtta.

Aeg kohutav 1:41:55, keskmine kiirus 12,3 km/h, kalorikulu 1 032 kcal, keskmine pulss 167 bpm (sügisel Tallinnas joostes oli enam-vähem sama aeg, aga siis oli keskmine pulss 174 bpm, huvitav …).

Finiš oli Olümpiastaadionil, keskel platsil sai vett ja spordijooki ja siis edasi tribüünile, kus ootas endises kohas oma kott. Ja kõik asjad olid ka alles. Teel Ujulakompleksi poole sai igasugu toidusnäkki – leivast kuni plastlusika ja jogurtini. Ujulakomplaksi pesuruum oli korralik, sai pesta ja sauna ka. Mõnus. Siis taas kõnnakuga kesklinna ja koju tagasi. Kokkuvõtvalt oli ikka täitsa lahe üritus ja kellele meeldivad suure rahvahulgaga ürtused, siis soovitan.

Huvitav, olen osalenud kolmel Soome võistlusel ja kõigil olen saanud medali ilma paelata, kas see on mingi Soome kiiks või?

Väike naljanurk ka 🙂 (täiendatud 27.05.2013) Suurte mõõtmiste, uuringute jne tulemusena selgus, et kaks esimest jooksjat suunati õieti ja järgmised kusagilt valesti, seega kõik poolmaratoni tulemused on valed, sest distants oli 446 m lühem. No täitsa tore, et siis täiega ei pingutanud 🙂

Ateena Klassikaline maraton (11.11.2012) – minu 9. maraton

Lisa kommentaar

Tegu maratoniga, mis algab Marathoni külast ja lõpeb Ateenas Panathinaikon staadionil. Viienda kilomeetri kandis teeb rada ringi ümber Maratoni lahinguplatsi, kust siis müüdi järgi oli aastal 490 e. Kr Philipides oma maratonijooksu Ateenasse alustanud, et teatada võidust pärslaste üle. Lõpp ei olnud tal loomulikult Panathinaikon staadionil, aga umbes-täpselt sellel rajal, mida tema jooksis, joostakse nüüd siis Ateena Klassikalist Maratoni.

Meie jõudsime Ateenasse reede õhtul, sel korral võtsime taas rendiauto ja peatusime linnast väljas ühes rannahotellis. Kuna hooaeg on läbi oli seal mõnusalt rahulik. Laupäeva hommikul kell 7 läksin päikest ja sooja ilma tervitama ühe 6 km taastava jooksuga hotelli lähedal tänavatel. Viimane trenn Eestis oli paduvihmas, nüüd seal lühikestes käistes ja päiksepaistes. Kontrast oli ikka mõnus. Pärast hommikusööki autosse ja Ateena poole. Linna sisse sõites oli autoteel mingi kahtlane sinine joon, tükk aega nuputasime, mis see küll on ja siis märkasime raja ääres ka maratoni kilomeetriposte. Täpselt nii – mööda seda sinist joont joostaksegi maratoni. Pärast seda hakkasin hoopis teise pilguga rajaprofiili hindama – natuke kõhedaks võttis.

Expo oli Zappio näitustemajas. Kõigepealt sai kätte numbriümbriku koos sinise õlakotiga. Numbri alusel sai tasuta ühistranspordikaardi. Kiip oli jalatsi külge kinnitatav valge (meile väga teada-tuntud), mille pidi kindlasti tagastama, muidu aega kirja ei saanud. Edasi oli expol müügiala – selline keskpärane, pigem väikse võitu. Aga uued Asics Nimbused sain ikka hea hinnaga kätte. Viimane kord oli Tallinnast ostes päris hull kaubakeskuste ralli, et sobiv mudel ja number leida, nii et kasutasin võimalust ja ostsin siis seal ühe paari riiulisse seisma, ca. 600 km pärast võtan siis kasutusse. Särgi sai ka, aga XS suurust neil polnud ja tegelikult polnud neil naistemudelit üldse. See S suurus, mis mulle siis anti, sellesse ma upun – ehk väike pettumus. Expost ise jäi meelde üldmuljena kitsas ja umbne, aga samas lärmakas melu positiivses võtmes. Nagu ikka pärast expot läksime linna peale turistitama. Märulipolitsei täies varustuses (ning relvastuses) ja meeleavaldajad nägi ka ära. Aga tegelikult on Ateena väga rahulik. Väga lahe oli just see, et päris palju oli maratonikottidega turist. Õhtusöögiks korralik pasta ja hotelli jõudsime tagasi vist ca. 20 paiku, siis asjade valmissättimine ja juba kell 22 magama.

6:15 äratuskell, kell 7:00 läksime alla hommikusöögile. Putru kreeklaste hommikumenüüs ei ole. Nii kombineerisin olemasolevast võimalikult süsivesikurikka hommikusöögi ikka kokku. Vaikselt tekkis alla ka teisi meie hotellis peatunud jooksjaid. Kokku kolm seltskonda – kuus jooksjat. 7:25 startisime autoga Marathoni poole. Kohanimedega on Kreekas küll nii, et üks ja sama nimi on nii paljudes kohtades üle riigi, et GPS-ga Marathon otside on küll lootusetu. Aga kui suund on teada, vahemaa ka enam vähem, kui mitmed ja mitmed kollased taksod ja turismibussid ainult ühes suunas liiguvad siis pole probleemi. Täpselt kell 8:00, mil päike oli täies hiilguses taevas, jõudsime starti, parkisime auto ja mees tuli mind siis saatma. Stardialast jäi meelde hullumeelne kogus WC-sid, paljudel välismaratonidel on just nende puudus ja järjekorras ootamine probleem, aga seal mitte. Pool üheksa sisenensin kolmandasse stardikoridori ja sain suhteliselt esiritta selles grupis. Ootasin paremal aia ääres, mees oli teisel pool. Sain taas kõik vahetusriided ja veel viimase hetkeni peal olnud kampsuni tema kätte anda. Mõnus sai rääkida, muljetada, mõtteid eesolevast jooksust eemal hoida. Enne starti lasti kõlaritest ka kreeklaste rahvatantsu zorbase muusikat ja see oli ikka päris võimas kuidas kreeklased selle peale käima läksid. Eespool teises grupis oli piisavalt ruumi ja seal mingi meeste seltskond lausa tantsis selle saatel. Kellel ruumi tantsuks polnud need plaksutasid rütmis kaasa.

Mõtted ja eesmärgid enne jooksu olid kahetised. Teadsin, et olin teinud oma maratonikava peaaegu 95% täpsusega. Tundsin, et olin paremas seisus kui enne Pariisi, aga see on ju ikkagi Ateena, rada mis on kuulduste järgi väga raske. Palju-palju raskem rada kui lauge Pariis. Ja autoge seda rada sõites tundus see ikka … Aga vaatamata sellele kõhklusele, kinnitasin hommikul paremale käele käepaela 3h30 vaheaegadega. Vasakule läks Garmin. Eesmärgiks 3h30 maagiline piir alistada, isegi kui tegu on nii raske rajaga kui Ateena.

Ilm oli pühapäeval jooksmiseks suhteliselt ebasoodne 21 kraadi sooja (nii näitasid rajaäärsed termomeetrid) ja lauspäike. Tuult oli ka ja see oli peamiselt tagant, natuke keeras ka küljele, seega mingit abi sellest jahutamisele ei olnud (vähemalt ei tundnud, et oleks olnud).

Täpselt kell 9:00 anti eliidile start. Stardipauk ja ilutulestik. Ilutulestik päikselisse sinisesse taevasse??? Mingi aeg ootamist ja esimene grupp kadus kaugusse. Meie saime vaikselt stardijooneni liikuda ja siis ka meie lähe. Lai ja avar tee allamäge. Ja nii läkski lahti, imehea tunne, kergus – aga see kergus ei olnud mitte millestki muust kui laugest allmäge kilomeetritest. Jälgisin kella ja muudkui korrutasin – hoia tagasi, hoia tagasi, hoia tagasi – jälgisin, et kiirus ei läheks üle 12,2 km/h. 5 km tuli kergelt, Maratoni lahinguplatsist ei mäleta midagi, järgmisest 5 km samamoodi. Mõlemas vaheajapunktis olin käepaelast ca. 45 sekundit ees. Kõik on veel hästi. 10-15 km lõik oli tunda esimesi laugeid tõuse, mingil kilomeetril vajus kiirus ka alla 12,0 km/h, ok pole hullu, järgmine tuli juba üle.

Veepunktid olid iga 2,5 km taga. Vett anti 0,5 l pudelites. Natuke raiskamisena tundus aga no jah. Paar lonksu vett ja pudel maha. Lõpupoole kui päike juba mõnusalt liiga tegi, siis sai ka lisaks joomisele natuke vett värskenduseks pähe valatud. Võib-olla ka seepärast olid neil nii suured pudelid, et need olidki mõeldud nii joomiseks kui pähevalamiseks. Igatahes oli jooksupealt pudelist juua ülimugav ja kui tagasi mõelda, siis ei peatunud ma sel korral vist kordagi üheski toitlustus/veepunktis. Esimene maraton täielikult joostes. Banaani haarasin kahest punktist. Spordijooki pakuti ka, kuid seda sel korral ei tarbinud.

15-20 km mäletan ka tõusu ja mingit ülimõnusat pikka laskumist, kus kiirus tõusis isegi 13,5 km/h kanti, aga siis oli taas tõusud. See lõik kulges kõik poolmaratoni ootuses ja ega midagi rohkemat ei mäletagi. Hea ja mõnus jooksutunne. Kusagil seal 18 km kandis oli jooksjate seas ka koer. See tekitas pealtvaatajates ja ka jooksjates ikka mõnusalt elevust. Ilusti jooksiski vaikselt Ateena poole. Tegelikult on koerade ja kassidega nii, et vabalt liikuvaid koduloomi hakkab kogu Kreekas tänavapildis liiga palju silma. See valge kutsa (koduta või mitte) igatahes jooksis lõigukest maratonist.

Poolmaratoni vahepunkt oli mõnusal laugel tõusul. Enne seda pakuti geeli, võtsin ka ühe. Aeg oli poolteist minutit kehvem kui käepael näitas, ehk siis olin oma eesmärgile viimase kümne kilomeetri tõusudel kaotanud.

21-32 km oli puhas lauge tõus. Kui mõni laugem lõik või laskumine oligi siis tegelikult ma seda ei mäleta. Ussina laugelt mäkke tõusev jooksjatevool ja kui lõpuks sinna lõppu jõuad siis avanes samasugune vaade. Taaskord ussina laugelt mäkke tõusev jooksjatevool. Hull tegur oli ka päike. Kui päike hetkeks pilvetaha läks oli selline kergenuds, mõnus, nii võiks jäädagi, aga ei, juba oli päike taas tagasi. Vaatasin kellalt kuidas pulss tõusis ja kiirus kadus, pulss muudkui tõusis ja kiirus kadus ning pulss muudkui tõusis ja kiirus kadus. Kilomeetriajad kõik 10-25 sekundit üle eesmärgiks seatud kilomeetriaega (4:58 min/km). Hull masendav tunne, aga selleks masenduseks polnud aega. Ja alates 25. kilomeetrist ma korrutasin lõputult „ma jõuan, ma jõuan, ma jõuan … ma ei anna alla, kohe, kohe tuleb laskumine”œ. Jalad olid tegelikult super heas seisus, kogu selle ca 10 km tõusulõigu jooksul ei tundnud kordagi krambisurinat, valu ega muud. 30 km vaheaeg oli käepaelal olevast vaheajast ca 3 minutit kehvem. Päris suur vahe. Sisse läks teine geel. Kaks järgnevat kilomeetrit läksid laskumise ootuses ja mõttes korrigeerisin juba eesmärki, kui ka Pariisi ajast jagu saan olen rahul.

Rada kulges läbi väikeste linnade. Linna keskuses oli päris palju rahvast teeääres ergutamas, aga nii kui linna keskus läbi sai oli pea et tühjus pealtvaatajate osas, vaid üksikud. Mida Ateenale lähemale seda rohkem oli ka vahepealsetel lõikudel ja Ateenas ise oli täitsa mõnusalt juba ergutajaid. Peamine hüüe oli bravo femme, bravo femme, sest naisi lihtsalt oli rajal nii vähe. Tegelikult need rahvarohkemad lõigud sättisin ennast jooksma vasakule raja serva ja joostes vaatasin ergutajatele sima ja naeratasin ja nad naeratsid vastu ja hüüdsid veel valjemini bravo femme ja see andis nii-nii palju juurde. Need olid minu salajased energialaadimise lõigud 🙂 Elavat muusikat rajaääres ei olnud, või vähemalt mina ei märganud. Paaris (kahes või kolmes) kohas oli kõlaritest muusika, kus ühest tuli ikka zorbast, mis muud 🙂 Kusagil seal 32. kilomeetri kandis oli pikem sillaalune lõik, seal oli ca. 15 suurt plekktünni, mida trummipulkadega taoti, see tegi hullu moodi müra. Kui siis seal sillaalt selles mööda jooksin, võttis veidi külmavärina sisse küll – nii lahe.

Kusagil seal 32. kilomeetri keskel hakkasin tajuma laskumist – jõudiski kätte see nii oodatud laskumislõik kuni finišini. Aga siis tundsin reiepealsetes väikest surinat, ülikummaline tunne. Peast käis läbi kummalinne mõttevälgatus – ei, ei ma ei taha laskumisi, tahan tõuse sest ma tean, et mu jalad peavad need vastu. Seda kuidas jalad pärast selliseid tõusukilomeetrid laskudes käituvad ma ei tea. Tahan tõuse. Aga vaikselt jalad harjusid ja kui kellale pilku heites nägin kiirust 13,7 km/h siis käis mingi plõks. Pea läks selgeks, meeletu arvutamine, kalkuleerimine – kõik need mäkke kaotatud sekundid on sellise kiirusega tagasivõetavad, isegi veidi aeglasmagagi. See hetk oli uus start, ma ei jooksnud enam maratoni vaid 8 km võistlust. Ja nii ma spurtisin. 35 kilomeetril võtsin sisse kolmanda ja viimase geeli. Päike ja kuumus oli ikka meeletu, seal joogipunktis kallasin terve 0,5 l veepudeli pähe tühjaks, švammiga vett ka veel pähe. Kõike seda joostes ja vaid ühe sihiga. Kella ja käepaela võrdlus näitas kaotust 2 minutit. Mul oli jäänud vaid 7 km, et see tagasi teha. See ei ole allahandmise hetk, see on võimalus. Ja nii ma spurtisin. Jalad olid super konditsioonis, enesetunne veel parem. Kalgistunud pilguga ainult ühe fookusega finiši poole. Ma ei mäleta lõpukilomeetritest midagi, sest lihtsalt polnud mahti enam kõrvale vaadata. Minu silme ees oli vaid üks Panathenaikon staadion – paar kilomeetrit kujutluspildis ja kui siis Irodu Attiku peale keeras ja juba külgtribüün paistis siis täies hiilguses seesama võimas-võimas staadion. Tegelikult on viimasest 2 km meeles ka meeletu ergutushüüete kisa, sest see lõik oli paksult rajaäärseid ergutajaid täis. Panathinaikon staadion on võimas ja lõpetada sellel staadionil maraton – see on midagi mis jääb alatiseks meelde. Finišijoonel pilk kellale ja ma hõiskasin sisemiselt meeletult-meeletult-meeletult. See meeletu lõpupingutus ja need emotsioonid, lihtsalt pisarad tulid silmanurka.

Edasi pidi päris pikalt liikuma enne kui medali kaela sai. Staadionilt välja liikudes sai fooliumkile soojenduseks peale ning toitlustusalas pisteti kõigepealt pihku kotike spordijoogi, veepudeli ja apelsinimahlaga. Lisaks sai banaani, õuna, apelsini. Banaani maiustasin kohe ära ja vett läks ka pea terve pudel. Peagi kohtusin mehega ja koos liikusime siis puhkealasse. Seal oli suhteliselt tühjus. Massöörid ootasid ja võtsid naeratades vastu – just seda mu jalad vajasid. Naiste riietusruumis oli tühjus. Jalad olid päris heas seisus nii jalutasimegi vaikselt autoni ja nautisime mõnusat päikest (jah nüüd oli päike mõnus, paar tundi tagasi oleks kõik teinud, et päikse vaid pilvevarju saaks). Hotelli jõudsin alles päris hilja. Mees oli vahepeal Marathonist Ateena kesklinna sõites GPS-ga põnevaid mägiteid avastanud ning otsustasime tagasitee hotelli ka läbi nende mägede sõita. Maratonijärgne einestamine Marathoni järve kaldal imeilusa vaatega paisjärvele – lihsalt super. Õhtul kasutasime hotelli all oleva spa mõnusid.

Panen siia ka oma Garmini poolt salvestatud rajaprofiili pildi (tõusumeetreid näitab Garmin kokku 454 m ja laskumismeetreid 386 m):

Numbreid ka: aeg lõpuprotokollis 3:29:50 (bruto 3:29:54). Esimene pool 1:46.06 ja teine 1:43:44 ehk negatiivne spli. Naiste arvestuse 33 koht, kokku lõpetas 888 naist (lõpus olid paljud ka kepikõndijad, jooksjate arvu täpselt ei teagi). Kokku 597 koht 6452-st (poolmaratoni vaheajapunktis olin 1 055, seega lõpp oli ikkagi vist päris hea). Keskmine pulss 173 bpm (liiga kõrge, tõenäoliselt ilmastikuoludest ning eks ca. 20 km tõusujooksu mõjutab ka) ja kalorikulu 2 101 kcal. Keskmine kilomeetriaeg 4:58 min/km.

Kokkuvõtteks Ateena Klassikalisest maratonist niipalju, et tegu on väga hea korraldusega. Kõik on ingliskeelselt kergesti arusaadav. Stardi- ja finišiala väga hästi märgistatud. Rada on lai ja jooksmiseks piisavalt ruumi. Muide metroo on Ateenas ülipuhas. Ja toit võrratult-võrratult hea ja värske. Ja kuigi eelpool olevast tekstist võib kumada, et rada on raske siis tegelikult pole midagi hullu. Kui ettevalmistus on hea ja piisav, siis pole need tõusud tegelikult midagi nii hullud. Hea rada isikliku rekordi jooksmiseks nagu mul välja kukkus 🙂 Tegelikult joostakse seda rada ikka ajaloo pärast ja see tunne mis koged Marathoni külas maratoni starti oodates või Panathinaikon staadionil finišeerides, seda saab kogeda vaid seal – Ateenas – originaalrajal.

Berliini eelvõistlus

Lisa kommentaar

Berliini maraton on maraton, mida peab jooksma ja eks mulgi on see soovilistis (no selline mõnus nimekiri maratonidest, mida kord elus tahaks joosta) olemas. Kuna Berliinis olen enne “maratonipisikuga” nakatumist mitu korda käinud, nii oligi see maraton sinna suhteliselt taha selles nimekirjas vajunud, esmajärjekorras ikka muud kohad kus veel käimata või kuhu hullult tagasi tahaks. Berliin linna mõttes ei jätnud ka erilist muljet, et nüüd tagasi tahaks. Aga kuna Berliini maratoni kohad on aasta-aastalt ühe kiiremini täitunud, siis otsutasin, et registreerin ennast siis 2013 aastaks ära ja teen selle Berliini läbi. Väike eeltöö ja täpselt 25.10.12 kell 12:00 Berliini aja järgi ehk siis 13:00 meie aja järgi pidi registreerumine avatama. Põhimõte kes ees see sees, kokku 40 000 kohta. Eelmisel aastal täitusid kohad kuue nädalaga, aega nagu oleks, aga miski sisetunne ütles et sel korral peab ülikiire olema. Nii valmistusingi “Berliini eelvõistluseks” ehk siis planeerisin täna tegevused nii, et täpselt 12:45 sain segamatult arvuti taga istuda ja jäin siis ootama. Täpselt kell 13:00 avati registreerumine, kiire tegutsemine ja juba kell 13:00:35 potsatas mu postkasti kiri:

You have successfully Pre-registered for the 40th BMW BERLIN-MARATHON 2013.

Kolme eismese minutiga oli läinud 10 000 kohta (ehk odavaimad 60 EUR pääsmed) ja neli tundi hiljem võis Berliini maratoni facebook lehelt lugeda:

Ausverkauft! Nach 3:31 Stunden sind alle Startplätze des 40. BMW BERLIN-MARATHON vergeben. Mit diesem Ansturm hätten wir im Leben nicht gerechnet. Wir sind baff!!!

40 000 kohta kolme poole tunniga, seda ei oodanud isegi mitte korraldajad. Tundub et on lähiaastate küsimus kui ka Berliin loteriiks muudetakse.

Eelvõistluse esimene etapp läks hästi, nüüd jään siis registreerumiskoodi ootama, et see registreerumine ilusti ära vormistada.

Veel üks poolmaraton – Vantaa poolmaraton

Lisa kommentaar

Otsisin oktoobri algusesse poolmaratoni, mis oleks siis umbes täpselt kuu enne järgmist maratoni. Lihtsalt selleks, et testida, mis seisus olen. Septembri alguses jooksin küll Tallinna poolmaratoni, aga see oli joostud olematute tempotrennid pealt. Eks aeg, 5 min kehvem kui isiklik rekord, seda ka tõestas. Aga oktoobri alguses ei õnnestunudki Eestis mingit poolmaratoni leida ja nii viskasin pilgu peale Soome kalendrile. Ja ohoo, kohe leidsingi – Vantaa. Tallinnas elava inimese jaoks umbes sama aja- ja sõidukulu kui üks Tartu Nelikürituse etapil käik, kuigi jah osalustasu oli veidi krõbedam (aga mitte palju).

Pühapäeval oli Vantaas kavas maraton (lõpetas 670 inimest), poolmaraton (lõpetas 802) ja lühem fun run. Rajaks üks 10,midagi km ring, mida siis pidi jooksma vastavalt 4, 2 või 1 kord. Minul kavas siis poolmaraton ja 2 ringi. Polnudki varem niimoodi (2 ringi) poolmaratoni jooksnud, see tundus ka väga huvitav.

Ilm +7 kraadi, tuult ikka oli mingitel lõikudel, selline karge sügisilm. Õnneks oli pea kogu võistluse ajal ka soojendav päike ja see sügispäike oli ikka üli-üli mõnus. Poolmaratoni start oli ka alles 14:00 seega väga normaalne.

Stardi-finišiala oli kõik ühes suures spordihallis koos. Seal oli nii numbrite kättesaamine kui pakihoid. Lisaks on hea võimalus tribüünil soojas istuda ja starti oodates jälgida all toimuvat siblimist kuidas kõik stardiks valmistuvad. Korralikud spordihoone riietusruumid koos pesemisvõimalusega olid ka olemas. Kuigi kogu kompleks jättis veidi amortiseerunud mulje.

Start ise oli spordihoone ees olevas parklas. Kuigi kogu aeg kuulis peamiselt vaid soome keelt, siis üllatuseks olid stardikoridoris oodates minu kõrval hoopis britid. Stardi eel oli ikka päris kargelt külm. Panin selga pikad püksid, pikkade käistega pluusi, kurgukaitseks kaela bufi ja pähe ka ühe. Aga oli täitsa inimesi lühikestes pükstes ja lühikeste käistega. Väike ootus ja minek. Esimene pool kilomeetrit oli täiesti vastu päikest – nii mõnus, tunned kuidas päike põske paitab, jooksuga hakkab ka sooja sisse saama. Tahaks nagu kiirematega kaasa minna aga hoidsin ikka tagasi ja jälgisin, et kiirus oleks 13,0 km/h kandis (see oli mu selle jooksu eesmärk, joosta ühtlaselt just täpselt sellise kiirusega algusest lõpuni). Rada oli päris hea, lauge profiiliga, aga nii järske kui sujuvamaid kurve. Niimoodi tänavate ja pargikeste vahel keerutades läks esimene ring kuidagi väga kiiresti ja juba olingi tagasi ja nägin finišikangast, kuid võtsin suuna ikka uuele ringile ja alustasin mõttemängu “olen 10K võistlusel :)”. Teise ringi alguses oli mul selline energialaks (vist energiageelist) mingi kolm pool kilomeetrit. Ulme, kui hea jooksutunne, jooksurütm ja siis oli joogipaus, kus peatusin, et vett juua ja taas jooksma hakates oli kõik kadunud. Raske taas head jooksurütmi leida, kilomeetriga keris vaikselt üles aga siis hakkas vasakul roiete all pistma. Ai kui valus. Nii ebameeldiv tunne. Tegin jooksu pealt sügavaid sisse-väljahingamisi ja aitas, aga see viis omakorda jooksuhingamise ja rütmi paigast ära. Neli viimast kilomeetrit oli taas ok olla ja tempo ka hea. Finiš ja aeg 1:39.14 – pettumus, sest kilomeetriajaks tuli 4:42 min ehk 12,8 km/h, mis jäi mu püstitatud eesmärgile 13,0 km/h alla. Isiklikust rekordist ka ca. minut aeglasem. Kuigi jooksu poole pealt väga ühtlane jooks (kui välja arvata paar “pistmiskilomeetrit”). Finišis oli tegelikult suhteliselt hea värske enesetunne ja see ajas ühest küljest veel rohkem kripeldama, miks ma siis ei pingutanud, et tänane eesmärk täidetud oleks saanud, aga samas teisest küljest tekitas küsimust kas ma oleks ühe (kaks kindlasti mitte) ringi veel selle tempoga vastu pidanud?

Keskmine pulss 173 bpm ja kalorikulu 1053 kcal.

Finišist spordihoone poole liikudes jäid teeäärde telgid, kus sai spordijooki, sooja vette ja morssi, banaanitükke, väikse toidupakikese (mis sisaldas leivaviilu, kilesse pakendatud juustuviilu, jogurtit, kohvipakikest ja šokolaadi) ja siis tuli veel laud, kus sai sooja teed ja kringlit. Kringlilauad olid ka spordhoones sees. Üks asi, mida veel väga kiidan oli see, et raja joogipunktides pakuti leiget (vat et veidi soojagi) vett. Lihtsalt super, nii läbimõeldud ja oluline pisidetail sügisesel jooksuvõistlusel!

Kes tahab oktoobrikuus joosta rahvarohkemas seltskonnas poolmaratoni siis soovitan.

Stockholmi Juubelimaraton (14.07.2012) – minu 8. maraton

Lisa kommentaar

Esmalt paari sõnaga, mis maraton see Stockholmi Juubelimaraton oli? Tegu siis Stockholmi Olümpiamängude sajandaks aastapäevaks peetud mälestusmaratoniga. Aeg (start 14. juuli kell 13:48) ja koht (Stockholmi Olümpistaadion) täpselt sama, mis 100 aastat tagasi. Rada 99% sama, mis 100 aastat tagasi. Kui aastal 1912 osales maratonil 46 jooksjat, siis sel korral oli registreerinuid üle 10 000 ja üle finišijoone jõudis 7 674 jooksjat. Start siis Olümpiastaadionilt gruppidena (2 500 jooksjat ühes grupis ja 10 min intervallidega) Sollentuna (Stockholmi eeslinn) kiriku ees oleva pöördepunktini ja tagasi staadionile. Taas staadionile sisenedes sai valida, kas otse finišisse (nagu 100 aastat tagasi) ja läbitud distantsiks saab 40, 075 km, või uuesti staadionilt välja, väike edasi-tagasi lõiguke ja taas staadionile ning saab kirja tegeliku maratonidistantsi (42,195 km). 3 547 lõpetas lühema ja 4 127 täispika maratoni.

Raja profiil oli päris „huvitav”œ. Ikka mõnulsalt üles-alla-üles-alla. Temperatuur 22-25 kraadi, enamus ajast lauspäike, natuke pilves ja 3 korda tuli ka imepeenet uduvihma. Aga palavus ja need tõusud-laskumised tegid selle jooksu ikka parajaks väljakutseks.

Stardialasse jõudsin ligi tund enne oma starti, stardikoridori sisenesin ca 20 minutit enne oma (teine grupp) starti ja 10 min enne esimese grupi starti. Meie ootasime siis lauspäikese käes staadioniukse taga kui esimesele grupile lähe anti. Kui nad staadionilt väljunud oli, lasti ka meid staadionialasse. Jälle ootamine, ärevus ja palavus. Tahaks juba juua. Seal seistes otustasin, et ok, unusta kõik ajalised eesmärgid, ehk siis jälgin vaid pulssi ja ei lase sel üle anaeroobse läve minna, olgu kiirus missugune. Start ja minek. Alguse võtsin väga aeglaselt ja rahulikult. Kui nägin esimest veepunkti (2,5 kilomeetril) siis oli hull tahtmine see vahele jätta, kuid mingi sisemine käsklus ütlus peatu ja joo. Ja ma peatusin ja jõin paar lonksu. Edaspidi seisatasin kõigis 21 veepunktis ja igas jõin kaks-kolm lonksu. Kokku kulus neis vist ikka natuke aega, aga ma ei kahetse. See oli sellel päeva õige otsus. Sest vaatamata kuumale ilmale ja „huvitavale”œ profiilile oli see mu kõige parema enesetundega maraton. Mitte ühtegi hetke, mil oleks tundnud, et läks raskeks. Ei ühtki krampi, kõik tõusud jooksin ja rajal ei tenud mitte ühtegi kõnnipausi. Ma ei saanud haamrit! Lihtsalt super enesetunne, mida suuremaid kilomeetrinumbreid nägin seda paremaks läks jooksutunne. Kui varem arvasin, et staadionile tagasi tulles võib olla raske valida maratonidistants, siis staadionile esimest korda sisenedes valisin kindlalt maratonidistantsi ja olin rõõmus et see mõnus jooks veel läbi ei saa ning saan veel selle ca. 2 kilomeetrise lisahaagi teha.

Tagasi jooksu juurde. Jooks oli siis järsult üles, järsult alla, laugelt üles, laugelt alla jne …. Kõige raskema profiilige maraton minu senistest maratonidest. Igal tõusul kordasin, et igale tõsusule järgneb kord laskumine ja pärast tagasipööret on just see tõus laskumine, kuid ega tegelikult siis seal laskudes see laskumine ka mingi mõnu polnud. Jalad said laskudes parajalt vatti või õigemini asfaldipõrutust. Ma pean seda veel õppima, kuidas asfaldil järsult laskudes jalgu hoida, et see põrutus võimalikult väike oleks. Mõnel järsemal laskumisel (eriti distantsi lõpu poole) oli isegi väike hirm sees. Kiirus oli sees, jalg veidi pehme ja siis veel selle kiiruse pealt parem-vasakpöörded. Kui seal kukkunud oleks siis … Kuidagi eriti on meelde jäänud, et ühed järsemad tõusud olid täpselt tõeline maraton alguses, ehk siis 32-34 km kandis. Kõlab mõnusa väljakutsena? Seda see oli 🙂

Toidupunktides pakuti seda, mida 100 aastat tagasi, ehk siis kohvi, teed, apelsini- ja sidrunitükikesi. Sellest valikut võtsin vaid apelsinitükke – neid olin varem maratonil proovinud. Spordijooki sai ka – see oli väga hea. Kaks kaasavõetud geeli läks ka teises pooles kütuseks sisse.

Niimoodi läbi eeslinnade joostes olid kohalikud inimesed tänavaääres ergutamas. Mõned neist olid kostümeeritud. Kõik rajaäärsed vabatahtlikud ning fotograafid olid ka kostümeeritud. Lisaks oli siis rajal ka suhteliselt palju kostümeeritud jooksjaid (toimus kostüümivõistlus). Selline hästi omamoodi fiilinguga maraton.

Nagu mainitud, siis 20 km ühes suunas ja siis 360 kraadine tagasipööre ja sama teed tagasi. Kiiremad tulid valstu, kui olin 15. kilomeetril, seejärel oli kuni tagasipöördeni vahva vaadata neid kiiremaid ja nende nägusid ning pärast tagasipööret siis aeglasemaid ja nende nägusid. Rajamärgistajad olid veidi hiljaks vist jäänud, igatahes alles siis kui ma läksin ja ka juba tagasi tulin seadsid nad minejate ja tulijate vahele linti üles. Aga lõikudel kus seda ei olnud (ja mõni neist oli väga kitsas) mahtusid kõik kuidagi loomulikult oma suunas jooksmas ja ei näinud ühtegi kokkupõrget või konflikti. Selline ülisõbralik jooksjaseltskond 🙂

Korraldus oli super. Mis näitas nende erilist hoolivust oli minu arvates see, et oli näha, et asfalsi augud olid värskelt üle asfaldeeritud. Need kohad olid väikselt kuhjas, aga ikkagi tunduvalt parem kui ootamatud augud. Lisaks siis olid järsud tee üleminekud (kõnnitee ja autotee eri tasapinnad) ajutiselt sujuvaks üleminekuks asfalteeritud. Ehk siis kile all ja asfaldeeritud kalle õige nurga all peal. Lisaks nii naeratavad vabatahtlikud ja ülisujuv korraldus Olümpisataadioni stardi-finišialal.

Üks lahe asi oli veel (pärines taas 100 aasta tagusest ajast), pärast medali kaelasaamist pakuti ka vahuveini. Valisin alkoholivaba aga mega hea oli!

Numbreid ka. Aeg (täispikk maraton) 3:39:25. Täispika maratoni lõpetanud 905 naise seast 54 koht. Keskmine kiirus 5:12 min/km. Keskimne pulss 169 ja kokku kulus 2 097 kcal. Aeg kehvem kui Pariisis, kuid arvestades temperatuuri ja rajaprofiili erinevust siis olen täitsa rahul. Garmin näitas kokku tõusumeetreid 435 m ja laskumismeetreid 410 m.

Nüüd ootab ees viienädalane taastumis- ja puhkuskava ja siis juba uus ettevalmistus ning uued maratonid.