Frankfurt maraton (30.10.2011) – minu 6. maraton

Pärast Tallinna maratoni mõtlesin ja analüüsisin pikalt, mis siis ikkagi valesti läks, aga mingeid kindlaid järeldusi ei suutnudki teha. Võtsin pärast Tallinna hoo maha (peamine põhjus oli ka külmetus) ja septembri lõpus sõitsin hoopis ratast. Aga kuna Frankfurt oli juba ammu plaani võetud ja tahtmine siia tulla ikka olemas, siis  päris jooksupuhkust ei saanud veel võtta. Jooksukilomeetrid taandusid nädalas 40 km-ni ja kaks nädalat ennem maratoni isegi sinna 25 km kanti. Võtsin väga ettevaatlikult, kuulasin rohkem enesetunnet kui maratoniplaani. Et kas Tallinn oli vaid ühekordne müsteerium, või see jätkub? Frankfurtis pidi selguma tõde.

Kuna ööl vastu maratoni keerati kella siis oli sellega ikka paras segadus. Õhtul läksin magama 11 paiku, hommikul kell 6:45 ja hommikuprotseduurid. Miks mehe mobiil ei helise? Pilk tema mobiili ja ohoo kell hoopis 5:50. Ehk siis minu mobiil ei muutnudki automaatselt aega. Juhuu, lisa unetund, magama. Ühine ärkamine siis õigel 6:45-l. Ja nii igaks juhuks heidan pilgu arvutikellale 8:00, Mida? Start on ju 10:00. Pilt Frankfurti maratoni kodukale  (seal luges tunde stardini) ja info, et 2 h stardini aega. Mida?  Närveldav tuhnimine internetisügavustes ja kergendav tõdemus, et kell on siiski 7:00. Uhh, niipalju siis enda väljamõeldud segadust. Mõnus rahulik hommikusöök hotellis  ja 8:10 start hotellist, 8:30 väljusin autost ja paari sammuga olin juba Messehalles. Kott hoidu ja ca. 1 h stardini. Seiklesin siis niisama selles massiivses hoones/hoonetekompleksis ringi, ikka eskalaatoriga üles ja alla. Selline maratonieelne ärevus. Korraks välja soojendust jooksma ja taas Messehallesse sooja. Ca. 20 min enne 10:00 sisenesin stardikoridori. Mõnus soojendushüplemine ja siis midagi nagu toimus. Kuna kõlarid olid neil ikka väga kehvad, siis eriti seda saksakeelset teadustust ei kuulnudki. Mingi sinised õhupallid lendlesid õhku, suur aplodeerimine (kas olis start?), veidi tammumist  ja peagi hakkas rahvamass ka minu lähedal liikuma. Veidi kõndi ja siis juba jooks. Piiks, piiks ja üle stardijoone. Läks lahti. Ilma kohta niipalju, et super jooksuilm – tuuletu, pilves ca. 14 kraadine ilm.

Alguses oli mega mõnus jooksutunne. Tiirutamine pilvelõhkujate vahel ja vanalinnas. Rada oli väga hästi tähistatud ja vanalinnas oli ääristatud kaasaelavate inimestega. Rahvast rajal oli just piisavalt, ma ei tundnud kordagi, et rada oleks kitsas olnud. Ergutuspunktid iga natukese aja tagant. Esimeses joogipinktis vist ei peatunudki. Üheksandal km andis keha märku, et olin alustanud kiiresti, peagi tuli toidupunkt ja pärast seda võtsin veidi aeglasemalt oma rütmi üles ja nii 32. km-ni. Toidupunktidest niipalju, et neis pakuti vett, spordijooki (mis oli ikka väga jube, selline ülikange õunakontsentraat) ja veidi hiljem ka banaanitükke. Joogipunktides tegin siis sellise menüü: pool topsi vett, üks lonks spordijooki (sest rohkem ei suutnud võtta, aga sundisin enneast ikka lonksama, õnneks kannatas kõht ka selle rõveduse ära), üks või kaks ampsukest banaani ja ülejäänud pool veekogust. Täpselt selline oli minu menüü igas toitlustuspinktis. Viimastes punktides paluti ka Coca-Colat aga loobusin sellest. Soola ega Mg ega muud krambivastast sel korral ei kasutanud  (sest uskumatu, aga olin selle täiesti unustanud rajale kaasa võtta), aga õnneks ei hakanud keha seda sel korral nõudma ka. Geele kasutasin täpselt ühe, 32. km.

10. km hakkas selline mõnus omas rütmis jooks ja väikeste enesetunde tõusude, mõõnadega jätkus seda 32. km. Ja seal tekkis “sein”, mis enesetunde järgi kestis ca 5 km, viimased viis km enesetunne paranes (aegade järgi vist jooksusamm mitte), nendest viimased kaks kilomeetrit suutsin isegi kiirendada ja lõpus punasel vaibal ka spurtida. Ja spurt oli seda väärt, sest aeg tuli napilt alla 4 h (neto 3:59:37).

Sakslased on hästi kaasaelavad. Ainus koht kus neid ei olnud oli pilvelõhkujate vahel. Nii vanalinnas kui ka üle jõe pikkadel sirgetel (elumajade vahel) oli neid suurte seltskondadega. Selline pidu, muusika, mürin, trummipõrin, melu ja lärm – hoidis hästi energia üleval ja vähemalt mina tundsin, et mul ei lasknud see sellist eriti tugevat väsimust kallale tulla (isegi kõige raskemal 32.-37. km lõigul). Frankfurti rada ise on väga tasane. Kas mõni tõus üldse oli? Mulle küll ei meenu. Asfalt on üldiselt hea ja sile. Ümbrus muutuv (pilvelõhkujad, vanalinn, erinevad elurajoonid ja siis tagasi pilvelõhkujate vahele ja vanalinna). Ei mingeid hüper super lahedaid vaateid, aga väga hea linnatänavajooks. Mis mulle Frankfurti puhul väga meeldis on see, et kogu maratoni keksus oli ües kohas koos – Messehalles ja see oli siseruum. Ülimugav ja kõik see mass mahtus sinna ära.

Finiš oli punasel vaibal Messehalles diskomuusika ja valgusvihkudega. See tundus natuke naljaks, aga ok. Pärast lõppu anti sulle soojendav fooliumkile peale ja alles siis suunati taas välja. Ehk siis väga hoolitsev, keha kohe sooja ja külmetusrisk miinimumini. Medal ja punane roos ja siis juba maratonialale keha kinnitama. Tunnistan ausalt, kõht oli ikka väga tühi, seisin ikka paar minutit viinamarjakuhila ees ja maiustasin. Õun ja viinamari – super, saia ei tahtnudki ja gaseeritud Coca-Cola purk rändas ka pea tühjendamatult prügikasti. Kähku teisele korrusele (eskalaatoriga) riietuma ja siis kolmandale (eskalaatoriga) kiipi ära andma ja siis eskalaatoriga alla parklasse. Autos pugisin kahe suupoolega soolapähkleid (mis mees, lugedes vist mu mõtteid, oli tanklast kaasa haaranud) – keha nõudis soola.

Maraton oli super, enesetunne tõeliselt hea ja kuigi jah oli ka raskemaid lõike, siis see ongi maratoni võlu. Aja üle olen tegelikult väga õnnelik, ma suudan ikkagi alla 4 h joosta!

Kõht on pastat täis ja praegu on kehas selline imemõnus maratonijärgne rammestus. Super tunne, kes kunagi on maratoni jooksnud see teab, mis tundest ma räägin. Jalad on parajad pakud, aga mis sest 🙂 Käe alla on pluus haavandid hõõrunud (mis avastasin alles taas hotellis, jooksu aeg ei andnud tundagi), ehk siis alles kuuenda maratoni järel saan aru, miks tulevikus peaks vaseliini kasutamise peale mõtlema. Homme lahkume Frankfurtist Luksenburgi poole ja võib-olla põikame ka Belgiasse sisse. Ehk siis selline mõnus puhkus. Homsest algab kuine jooksupuhkus (kui ikka suudan end jooksulindist eemal hoida, arvatavasti ei suuda, ehk siis paar lühikest jooksu jääb ikka kavva) ja siis juba uus aasta ja uued maratonid.

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga

This site uses Akismet to reduce spam. Learn how your comment data is processed.